tõmmati lahti ja sisse astus ser Jorah Mormont. Ta oli tolmune ja verega koos, kuid muidu polnud ta lahingus viga saanud. Pagulasrüütel laskus Dany ees ühele põlvele ja ütles: „Majesteet, meie võit. Tormivaresed tulid meie poole üle, orjad jooksid laiali ja Teised Pojad olid liiga purjus, et võidelda, nagu te ütlesite. Kakssada surnut, peamiselt yunkailased. Nende orjad viskasid odad käest ja panid jooksu ja nende sõjasulased andsid alla. Meil on mitu tuhat vangi.”
„Ja meie kaotused?”
„Kümmekond meest. Kui sedagi.”
Alles nüüd lubas Dany oma näole naeratuse. „Tõuske, mu tubli vapper karu. Kas Grazdan võeti vangi? Või Hiiglase Sohik?”
„Grazdan läks Yunkaisse teie tingimusi edasi andma.” Ser Jorah tõusis püsti. „Mero põgenes, kui sai aru, et Tormivaresed on üle tulnud. Ma saatsin mehed talle kannule. Kaugele ta meie käest ei pääse.”
„Väga hea,” nentis Dany. „Säästke kõigi nende elu, kes mulle truudust vannuvad, olgu nad sõjasulased või orjad. Kui Teisi Poegi tuleb meie poole üle piisavalt palju, siis jäägu nende sõjasalk alles.”
Järgmisel päeval läbisid nad viimased üheksa penikoormat, mis lahutasid neid Yunkaist. Linn oli ehitatud kollastest, mitte punastest tellistest, kuid muidu oli see täpselt samasugune nagu Astapor – samasugused murenevad müürid ja kõrged astmelised püramiidid ja suur harpüia linnavärava kohal. Müür ja tornid kihasid amburitest ja linguheitjatest. Ser Jorah ja Hall Tõuk rivistasid oma väe üles, Irri ja Jhiqui seadsid Dany telgi püsti ja ta jäi sinna ootama.
Kolmanda päeva hommikul läks linnavärav valla ja sealt ilmus nähtavale orjade rivi. Dany istus oma hõbehalli selga, et neid tervitada. Väike Missandei ütles möödujatele, et nad võlgnevad oma vabaduse Daenerys Tormissündinule, Põlematule, Westerose Seitsme Kuningriigi kuningannale ja Lohede Emale.
„Mhysa!” hõikas üks pruuninahaline mees talle. Mees kandis õlal väikest tüdrukut ja laps karjus oma peenikese häälega sedasama sõna. „Mhysa! Mhysa!”
Dany vaatas Missandei poole. „Mida nad hüüavad?”
„See on vanas puhtas ghiskaari keeles. See tähendab „ema”.”
Dany tundis, kuidas tal rinnus õõnsaks läks. Ma ei saa kunagi kandma elusat last, meenus talle. Ta tõstis väriseva käe. Võib-olla ta naeratas. Küllap naeratas, sest mees muheles ja hõiskas taas ja teised ühinesid tema hõiskega. „Mhysa!” hüüdsid nad. „Mhysa! MHYSA!” Nad kõik naeratasid talle, püüdsid teda puudutada, põlvitasid ta ette. „Maela,” hõikasid mõned talle, teised aga hüüdsid „Aelalla” või „Qathei” või „Tato”, kuid kõigis keeltes tähendas see ühte ja sedasama. Ema. Nad nimetavad mind Emaks.
Hõiskamine valjenes, levis, paisus. See paisus nii valjuks, et Dany hobune ehmus ja taganes ja raputas pead ja vehkis hõbehalli sabaga. See paisus, kuni tundus, nagu lööksid Yunkai kollased müürid vappuma. Iga hetkega valgus väravast välja aina rohkem orje ja nad ühinesid tulles selle hõiskega. Nad jooksid nüüd Dany poole, rüseledes, komistades, tahtes tema kätt puudutada, tema hobuse lakka silitada, tema jalgu suudelda. Tema õnnetud ratsavennad ei suutnud neid kõiki eemale tõrjuda ja isegi Belwas Tugev ähkis ja urises heitunult.
Ser Jorah käis peale, et ta lahkuks, kuid Danyle meenus nägemus, mida ta oli näinud Koolmatute Kojas. „Nad ei tee mulle midagi,” ütles ta rüütlile. „Nad on minu lapsed, Jorah.” Ta naeris, andis oma ratsule kandu ja ratsutas nende poole, kellukesed juustes võidurõõmsalt tilisemas. Ta sõitis sörki, ajas siis hobuse traavima ja seejärel kappama, pats selja taga lehvimas. Vabastatud orjad andsid talle teed. „Ema,” hüüdsid nad sajast, tuhandest, kümnest tuhandest kõrist. „Ema,” hõiskasid nad, sõrmedega ta jalgu riivates, kui ta neist mööda kihutas. „Ema, ema, ema!”
ARYA
Kui Arya nägi kauguses terendavat kõrget küngast, mida kuldas pärastlõunane päike, tundis ta selle kohe ära. Nad olid suure ringiga jõudnud tagasi Südamemäe juurde.
Loojanguks jõudsid nad mäeharjale, kus neid ei ähvardanud mingi oht, ja jäid seal laagrisse. Arya tegi koos isand Bericu kannupoisi Nediga tiiru mööda paispuukändude sõõri ja nad jäid ühele kännule seisma ning vaatasid, kuidas ehavalgus läänes kustus. Siit kõrgelt oli näha, et põhja pool möllab raju, kuid Südamemägi ulatus vihmast kõrgemale. Kuid tuulest kõrgemal see siiski polnud – iilid olid nii tugevad, et Aryale tundus, nagu seisaks keegi tema taga ja sikutaks teda mantlist. Ent kui ta ringi pööras, polnud seal kedagi.
Kummitused, meenus talle. Südamemäel kummitab.
Nad tegid künkatippu suure lõkke ja Thoros Myrist istus ristijalu selle äärde ning jäi ainiti leeke silmitsema, nagu poleks maailmas midagi muud olemas.
„Mida ta teeb?” küsis Arya Nedilt.
„Mõnikord näeb ta leekides asju,” sõnas kannupoiss. „Minevikku. Tulevikku. Asju, mis juhtuvad kaugel.”
Arya vaatas silmi kissitades tulle, et näha, kas ka tema suudab näha sedasama, mida punane preester seal nägi, kuid tal hakkasid ainult silmad vett jooksma ja üsna varsti pöördus ta kõrvale. Ka Gendry piidles punast preestrit. „Kas sa näed seal tõesti tulevikku?” küsis ta korraga.
Thoros ohkas ja pööras pilgu lõkkelt. „Mitte siin. Mitte praegu. Kuid mõnikord jah – Valguse Isand kingib mulle nägemusi.”
Gendry ilme oli kahtlev. „Minu peremees rääkis, et sa oled lakkekrants ja petis ja et hullemat preestrit pole maa peal olemaski.”
„See oli inetu jutt.” Thoros kõhistas naerda. „Tõsi, kuid inetu. Kes su peremees oli? Olen ma sind varem näinud, poiss?”
„Ma olin õpipoiss relvasepp Tobho Motti juures Terase tänaval. Sa käisid talt tihti mõõku ostmas.”
„Just-just. Ta kooris mult nende eest topelthinna ja sõitles mind selle eest, et ma nad põlema panen.” Thoros naeris. „Sinu peremehel oli õigus. Ma polnud kuigi vaga preester. Ma olin oma pere kaheksast lapsest noorim ja seepärast andis mu isa mu ära Punasesse Templisse, kuid ma ise poleks endale sellist saatust valinud. Ma ütlesin palveid ja laususin loitse, aga ma käisin ka köögis vargil ja vahetevahel leiti mu voodist tüdrukuid. Nurjatud tüdrukud sellised, mina küll ei tea, kuidas nad sinna said.
Kuid mul oli annet keelte peale. Ja kui ma leekidesse vahtisin, siis… nägin ma seal vahel asju. Sellegipoolest oli must rohkem tüli kui kasu ja lõpuks saadeti mind Kuningalinna, viima Isanda valgust pimedusega löödud Westerosele. Kuningas Aerys armastas nii kangesti tuld, et temast loodeti tulevast usukummardajat. Paraku oskasid tema püromandid paremaid trikke kui mina.
Kuid kuningas Robertile ma meeldisin. Kui ma esimest korda leegitseva mõõgaga segatapluses võitlesin, lõi Kevan Lannisteri hobune perutama ja viskas ta sadulast ja Tema Majesteet naeris nii kõvasti, et ma kartsin, et tal läheb veresoon lõhki.” See meenutus tõi punase preestri näole naeratuse. „Kuid mõõgaga ei oleks tohtinud nii ümber käia, ka selles oli su peremehel õigus.”
„Tuli neelab.” Isand Beric seisis nende taga ja tema hääles kõlas midagi, mis sundis Thorose sedamaid vaikima. „See neelab, ja kui see on oma töö teinud, pole järel enam midagi. Mitte midagi.”
„Beric. Kulla sõber.” Preester puudutas
