kaua sa oled isand Bericu kannupoiss olnud?” küsis Arya poisilt, et tema mõtteid ta hädalt mujale viia.
„Ta võttis mu oma paažiks, kui ta mu tädiga kihlus.” Ned köhis. „Ma olin siis seitsmene, aga kui ma kümme täis sain, ülendas ta mu kannupoisiks. Ma võitsin kord ühel turniiril auhinna.”
„Piigiga ma ümber käia ei oska, aga mõõgaga saaksin ma sust jagu,” ütles Arya. „Oled sa kedagi tapnud?”
Küsimus näis poissi ehmatavat. „Ma olen alles kaksteist.”
Mina tapsin juba kaheksaselt ühe poisi,oleks Arya äärepealt öelnud, kuid jättis selle targu siiski tegemata. „Aga lahingus oled sa ikka olnud.”
„Jah.” Poisi häälest võis tunda, et ta polnud selle üle eriti uhke. „Ma olin Pajatsikoolmel. Kui isand Beric vette kukkus, tirisin ma ta kaldale, et ta ära ei upuks, ja seisin tema kohal, mõõk käes. Aga mul ei tulnudki võidelda. Murdunud piik turritas tema sees, nii et keegi ei kippunud meile ligi. Kui me uuesti koondusime, aitas Gergen Roheline isanda tagasi hobuse selga tõsta.”
Aryale meenus seepeale tallipoiss Kuningalinnas. Pärast seda olid veel see vahimees, kellel ta Harrenhalis kõri läbi lõikas, ja ser Amory mehed tolles linnuses järve ääres. Ta polnud kindel, kas arvesse lähevad ka Weese ja Chyswiyck ja need, kes olid nirgisupi läbi surma saanud… korraga hakkas tal väga kurb. „Minu isa nimi oli ka Ned,” ütles ta.
„Ma tean. Ma nägin teda Käe turniiril. Ma tahtsin tema juurde minna ja teda kõnetada, aga mul ei tulnud ühtegi lauset pähe.” Ned lõdises oma pika läbimärja helepunase mantli all. „Olid sina ka sellel turniiril? Ma nägin seal su õde. Ser Loras Tyrell andis talle roosi.”
„Ta rääkis mulle.” Tundus, nagu oleks see kõik olnud väga ammu. „Tema sõbratar Jeyne Poole armus sinu isand Bericusse ära.”
„Ta on mu tädiga kihlatud.” Nedi ilme väljendas kimbatust. „Aga see oli varem. Enne seda, kui mu tädi…”
…suri? mõtles Arya, kuna Nedi hääl sumbus kohmetunud vaikimisse. Nende hobuste kabjad lurtsusid poris.
„Sul on üks vallasvend… Jon Snow?” küsis Ned viimaks.
„Ta on Müüril, Öises Vahtkonnas.” Võib-olla peaksin ma minema hoopis Müürile, mitte Vetevoole. Jon ei hooliks sellest, kelle ma olen tapnud või kas ma oma juukseid kammin… „Jon on minu sarnane, ehkki ta sündis väljaspool abielu. Ta sasis ikka mu juukseid ja hüüdis mind „õeraasuks”.” Kõige rohkem igatses Arya taga just Joni. Juba venna nime öeldes muutus ta kurvaks. „Kust sina Joni kohta tead?”
„Ta on mu piimavend.”
„Vend?” Arya ei saanud aru. „Aga sa oled ju Dorne’ist pärit. Kuidas sa saad Joniga sugulane olla?”
„Me oleme piimavennad. Mitte lihased vennad. Kui ma väike olin, ei jätkunud mu aulikul emal piima ja seepärast pidi Wylla mind imetama.”
Arya oli segaduses. „Kes see Wylla on?”
„Jon Snow’ ema. Kas Jon ei rääkinud sulle sellest? Wylla on väga kaua meie teenistuses olnud. Juba enne minu sündimist.”
„Jon ei tundnud üldse oma ema. Ta ei teadnud tema nimegi.” Arya heitis Nedile valvsa pilgu. „Kas sina tunned teda? Päriselt?” Kas ta pilkab mind? „Kui sa valetad, löön ma sind näkku.”
„Wylla oli minu amm,” kordas poiss tõsiselt. „Ma vannun seda oma koja au nimel.”
„Sa oled kõrgestisündinu?” See oli rumal küsimus – Ned oli kannupoiss, muidugi oli ta valitsejate soost. „Kes sa oled?”
„Nooremand?” Nedil oli kohmetu ilme. „Mina olen Edric Dayne… Tähesaju valitseja.”
Gendry nende taga ägises. „Isandad ja emandad,” sõnas ta põlglikul toonil. Arya noppis möödudes ühelt oksalt närbunud metsõuna ja viskas sellega poissi, nii et see tema jämedalt sõnnipealt tagasi põrkas. „Ai,” tegi Gendry. „See oli valus.” Ta katsus oma otsaesist. „Mis daam see on, kes teisi metsõuntega loobib?”
„Kuri daam,” ütles Arya korraga kahetsevalt. Ta pöördus uuesti Nedi poole. „Vabandust, et ma ei teadnud, kes sa oled. Mu isand.”
„See on minu süü, nooremand.” Poiss oli väga kombekas.
Jonil on ema. Wylla, tema nimi on Wylla. See tuli meelde jätta, et saaks seda Jonile öelda, kui Arya temaga jälle kohtub. Ta mõistatas, kas Jon teda ka siis ikka veel „õeraasuks” hüüab. Ma pole enam mingi raas. Ta peab hakkama mind kuidagi teisiti hüüdma. Võib-olla pean ma Jonile kirja kirjutama, kui Vetevoole jõuan, ja talle ütlema, mida Ned Dayne rääkis. „Kunagi oli üks Arthur Dayne,” meenus talle. „See, keda hüüti Hommiku Mõõgaks.”
„Mu isa oli ser Arthuri vanem vend. Emand Ashara oli mu tädi. Aga mina ei ole teda näinudki. Ta hüppas Helekivil Mõõga otsast merre, enne kui mina sündisin.”
„Miks ta nii tegi?” küsis Arya kohkunult.
Nedi ilme oli valvas. Võib-olla kartis ta, et tüdruk viskab teda millegagi. „Kas su aulik isa ei rääkinud temast kunagi?” küsis ta. „Tähesaju emandast Ashara Dayne’ist?”
„Ei. Kas nad tundsid teineteist?”
„Enne kui Robert kuningaks sai. Ta kohtus sinu isa ja ta vendadega Harrenhalis valekevade aastal.”
„Ahaa.” Arya ei mõistnud midagi muud öelda. „Aga miks ta siis merre hüppas?”
„Tema süda oli murtud.”
Sansa oleks seepeale õhanud ja tõelise armastuse üle pisara poetanud, kuid Arya meelest oli see lihtsalt tobe. Kuid ta ei saanud Nedile tema lihase tädi kohta nii öelda. „Kas keegi murdis selle?”
Poiss kõhkles. „Pole võib-olla minu asi…”
„Räägi.”
Ned piidles teda hädiselt. „Mu tädi Allyria ütleb, et emand Ashara ja sinu isa armusid teineteisesse Harrenhalis –”
„See pole tõsi. Mu isa armastas mu ema.”
„Seda kindlasti, nooremand, aga – ”
„Ta armastas ainult mu ema.”
„Küllap ta siis leidis selle sohilapse mõne kapsalehe alt,” sõnas Gendry nende taga.
Arya soovis, et tal oleks veel üks metsõun, mida Gendryle näkku visata. „Mu isa oli aumees,” ütles ta vihaselt. „Ja me ei rääkinud üldse sinuga. Mine parem tagasi Kivi-Seitsmekojale ja helista selle plika totakaid kellasid.”
Gendry ei teinud ta sõnadest välja. „Vähemalt kasvatas su isa oma sohipoja üles, erinevalt minu isast. Ma ei tea isegi oma isa nime. Küllap mõni haisev joomar nagu need teised, keda mu ema kõrtsist koju kaasa vedas. Iga kord, kui ta mu peale vihaseks sai, ütles ta: „Kui su isa siin oleks, peksaks ta su veriseks.” See on kõik, mida ma tema kohta tean.” Gendry sülitas. „Noh, kui ta praegu siin oleks, siis ehk peksaksin mina tema veriseks. Aga küllap on ta surnud ja sinu
