style="font-size:15px;"> „Kui sa soovid seda asja niimoodi nimetada,” vastas Jace, „siis jah.”
Clary avas suu, et vihaselt vastu vaielda, aga teda katkestas läbitungiv vibreeriv heli. Telefon helises jälle.
„Sa võid sellele vastata, kui soovid,” lubas Jace suuremeelselt.
Telefon lõpetas helisemise ning alustas siis uuesti – valjult ja nõudlikult. Clary kortsutas kulmu: ema peab ikka tõepoolest närvis olema. Ta pööras Jace’ile pooleldi selja ja hakkas käekotis sobrama. Kui ta telefoni lõpuks kätte sai, helises see juba kolmandat vooru. Ta tõstis selle kõrva äärde. „Mis on, mamps?”
„Oh, Clary. Jumal tänatud.” Clary tundis, kuidas tema selgroogu läbistas terav hirmusööst. Ema tundus olevat paanikas. „Kuula mind…”
„Kõik on korras, mamps. Minuga on kõik hästi. Tulen kohe koju…”
„Ei!” Jocelyni hääl oli hirmust kähe. „Ära tule koju! Kas saad aru, Clary? Ära mõtlegi koju tulla. Mine Simoni poole. Mine otsejoones Simoni koju ja oota seal, kuni ma saan…” Tema jutu katkestas müra: mingi ese kukkus ja purunes kildudeks, põrandale prantsatas midagi rasket…
„Mamps!” hüüdis Clary telefoni. „Mamps, kas sinuga on kõik korras?”
Telefonist kostis valju undamist. Läbi staatilise müra kandus Clary kõrvu ema hääl: „Luba, et sa ei tule koju. Mine Simoni juurde ja helista Luke’ile. Ütle, et tema on mu üles leidnud…” Ema hääl uppus valju mürtsatusse, mis meenutas murduva puu raginat.
„Kes on su leidnud? Mamps, kas sa politseisse helistasid? Kas sa…”
Tema meeleheitliku küsimuse katkestas müra, mis jäi Claryle eluks ajaks meelde: tugev vonklev heli, millele järgnes mütsatus. Clary kuulis ema õhku ahmimas ja siis kostis uuesti tema hääl, õõvastavalt rahulik: „Ma armastan sind, Clary.”
Seejärel jäi kõik vaikseks.
„Ema!” karjus Clary telefoni. „Ema, oled sa seal?”
„KÕNE LÕPP” võis lugeda ekraanilt. Aga miks pidanuks ema jutu niiviisi katkestama?
„Clary,” ütles Jace. Esimest korda kuulis tüdruk teda kasutavat oma nime. „Mis siin toimub?”
Clary ei teinud temast väljagi. Palavikuliselt vajutas ta klahvile, mis valis tema kodu numbri. Ainsaks vastuseks oli kinnine toon.
Clary käsi oli hakanud kontrollimatult värisema. Kui ta proovis uuesti valida, libises telefon tal käest ja kukkus kõnniteele. Ta langes põlvili, et seda üles võtta, aga aparaat oli katki, üle selle näo jooksis pikk pragu.
„Kurat võtaks!” Nutt varuks, viskas ta telefoni maha.
„Jäta järele.” Jace tõstis ta jalule, pigistades tugevasti tema rannet. „Kas midagi on juhtunud?”
„Anna mulle oma telefoni,” ütles Clary, haarates Jace’i särgitaskust musta pikerguse metalleseme. „Ma pean…”
„See ei ole telefon,” ütles Jace. „See on sensor. Sina ei saa seda kasutada.”
„Aga mul on vaja politseisse helistada!”
„Räägi mulle kõigepealt, mis juhtus.” Clary püüdis kätt vabastada, aga teise haare oli uskumatult tugev. „Ma saan sind aidata.”
Claryt valdas raev, tema veenidest näis sööstvat läbi tuline juga. Pikemalt mõtlemata lõi ta noormehele vastu nägu ja küünistas tema põske. Jace põrkas üllatunult tagasi. End tema käest lahti rebinud, tormas Clary Seitsmenda avenüü poole.
Tänavale jõudnud, pöördus ta, kartes näha Jace’i endale järele jõudvat, aga allee oli tühi. Viivu silmitses ta umbusklikult varje. Seal ei tundunud midagi liikuvat. Ta pööras kannapealt ringi ja jooksis kodu poole.
Õhtu edenedes näis olevat veelgi palavamaks läinud ja kodu poole joostes tundis Clary, nagu ujuks ta läbi tulikuuma supi. Oma kvartali nurgal oli tüdruk sunnitud peatuma keelava fooritule all. Ta tammus kärsitult ühelt jalalt teisele. Liiklus tuhises mööda, sõidukite esituled sulasid tema silmis üheks katkematuks ähmaseks vooluks. Uuesti püüdis ta koju helistada, aga Jace ei olnud talle valetanud: tema telefon polnudki telefon. Igatahes ei näinud see välja nagu ükski teine telefon, mis Clary silma alla oli sattunud. Sensori nuppudel ei olnud numbreid, vaid ikka ja jälle mingid veidrad sümbolid, ning ekraani polnud sellel samuti.
Mööda tänavat oma maja poole joostes nägi ta, et teise korruse aknad on valged – harjumuspärane märk, et ema on kodus. Oh kui hea, ütles ta endale. Kõik on korras. Aga kohe, kui ta välisuksest sisse astus, vajus tema süda saapasäärde. Pea kohal olev lamp oli läbi põlenud ja fuajees valitses pimedus. Varjud näisid elavat omaenda elu. Värisedes hakkas ta trepist üles jooksma.
„Ja kuhu sina nüüd siis tormad?” kostis üks hääl.
Clary pöördus kannapealt ringi. „Mida…”
Ta jäi vait. Tema silmad olid alles hakanud pimedusega harjuma ning ta eristas ähmaselt ainult suurt tugitooli, mis oli tõmmatud madam Dorothea suletud ukse ette. Sellel troonis vana naine nagu liiga kõvasti täis topitud padi. Hämaruses seletas Clary silm ümarat puuderdatud nägu ja tumedalt haigutavat suuava, kui istuja kõneles. „Teie ema,” ütles Dorothea, „on teinud üleval hirmsat lärmi. Millega ta seal tegeleb? Paigutab mööblit ümber?”
„Ma ei usu…”
„Ja trepi kohal on lambid läbi põlenud, kas panid tähele?”
Dorothea rapsas lehvikuga vastu tooli käetuge. „Kas sinu ema ei võiks lasta oma peigmehel lampe ära vahetada?”
„Luke ei ole…”
„Ja katuseaken vajab pesemist. See on räpane. Pole siis ime, et siin nii pime on.”
Luke ei ole selles majas peremees, oleks Clary tahtnud öelda, aga jättis ütlemata. Eaka naabriga oli kord juba nii. Kui kutsusid Luke’i elektripirni vahetama, tahtis ta, et too teeks veel sada asja: tooks talle toidukraami ja krohviks ära duširuumi. Kunagi oli ta palunud Luke’il raiuda tükkideks oma vana sohva, et selle saaks korterist välja viia, ilma et oleks vaja ust hingedelt maha tõsta.
Clary ohkas. „Eks ma räägi temaga.”
„Parem oleks.” Dorothea klõpsas kerge randmeliigutusega lehviku kinni.
Teadmine, et miski on valesti, süvenes veelgi, kui Clary lähenes oma korteri uksele. See polnud lukus, vaid kergelt irvakil, nii et selle vahelt tungis kitsa kiiluna trepimademele valgust. Täis halvavat hirmu, lükkas Clary ukse valla.
Korteris põlesid kõik tuled, need olid keeratud täisvõimsusele, nii et valgus lausa pimestas tema silmi.
Ema võtmed ja roosa käekott olid ukse juures väikesel sepistatud laual, kuhu ta need alati jättis. „Mamps,” hõikas Clary. „Mamps, ma olen kodus!”
Vastust ei tulnud. Ta läks elutuppa. Mõlemad aknad olid avatud ning pikad valged õhulised kardinad hõljusid tõmbetuules nagu rahutud vaimud. Alles siis, kui tõmbus kadus ja kardinad alla langesid,
