ja hakkas teda ukse poole sikutama. „Kui nüüd kähku teeme, pääseme veel minema.”
Simon raputas otsustavalt pead. „Mina olen sõnapidaja mees.” Ta ajas selja sirgu. „Las ma toon kohvid, sina otsi meile kohad. Mida sa soovid?”
„Ainult kohvi. Musta – nagu mu südametunnistus.”
Simon seadis sammud kohvibaari poole, pomisedes omaette midagi niisugust, nagu poleks ta kunagi varem midagi ligilähedaseltki nii head teinud kui see siin. Clary läks neile istekohta otsima.
Kohvikus oli esmaspäeva kohta palju rahvast. Enamik narmendama kulunud sohvasid ja tugitoole oli hõivatud teismelistest, kes nautisid vaba argipäevaõhtut. Nelgisigareti- ja kohvilõhn oli lausa lämmatav. Lõpuks leidis Clary tagapool hämaras nurgas ühe tühja kahekohalise sohva. Lähedal ei olnud kedagi peale ühe blondi tüdruku. Too kandis oranži varrukateta särki ja mängis oma iPodiga. Tore, mõtles Clary, siit ei oska Eric meid küll otsida, et tulla show’ lõppedes küsima, kuidas meile meeldis.
Blond tüdruk kummardus üle tooli käetoe Clary poole ja koputas talle õlale. „Vabandust.” Clary tõstis üllatunult pilgu. „Kas see on sinu peika?” küsis tüdruk.
Clary vaatas sinnapoole, kuhu oli suunatud teise pilk, ja valmistus juba ütlema, et ei tunne seda kutti, aga taipas siis, et küsimus käis Simoni kohta. Too tegi endale teed nende poole, jälgides, nägu keskendunult kipras, et kumbki plasttass käest maha ei kukuks. „Aa. Ei ole,” vastas Clary. „Ta on mu sõber.”
Tüdruku nägu lõi särama. „Ta on nii nunnu. Kas tal tüdruk on?”
Clary kõhkles natuke liiga kaua, enne kui vastas: „Ei ole.”
Tüdruk näis kahtlevat. „Kas ta on gei?”
Sellele küsimusele ei pidanud Clary vastama, sest Simon jõudis nende juurde ning blond tüdruk tõmbus kähku oma kohale tagasi. Noormees asetas tassid lauale ja potsatas Clary kõrvale istuma. „Vihale ajab, et neil tassid alatasa otsa lõpevad. Need asjandused on jube tulised.” Kulm kortsus, puhus ta sõrmedele. Clary vaatas teda, püüdes naeratust maha suruda. Tavaliselt ei murdnud ta pead selle üle, kas Simon on nägus või mitte. Ta pidi endale tunnistama, et poisi tumedaid silmi võib ilmselt pidada ilusaks, ning aastaga oli tema väljanägemine muutunud mehisemaks. Kui juuksed oleksid korralikult lõigatud…
„Sa silmitsed mind nii imelikult,” ütles Simon. „Mida sa vaatad? Kas mul on midagi näo peal?”
Ma peaksin talle ütlema, mõtles Clary, ehkki tundis kummalisel kombel, et ei taha seda teha. Oleksin halb sõber, kui jätaksin selle enda teada, manitses ta ennast. „Ära praegu veel vaata, aga see blond tüdruk seal arvab, et sa oled nunnu,” sosistas ta.
Simoni pilk vilksas kõrvale ja peatus tüdrukul, kes tegi näo, nagu oleks hoolega ametis noorteajakirja uurimisega. „Kas see oranži särgiga?” Clary noogutas. Simoni näol peegeldus umbusk. „Miks sa seda arvad?”
Ütle talle, õhutas Clary ennast takka. Ütle juba. Clary avas suu, et vastata, aga tema hääle summutas mikrofoni tagasiside müra. Ta tõmbus vastu seljatuge ja vaatas, käed kõrvadel, kuidas Eric maadleb laval mikrofoniga.
„Andke andeks, armas rahvas!” hõikas Eric. „Hästi. Mina olen Eric ja trummidel on mu bändikaaslane Matt. Minu esimene luuletus kannab pealkirja „Pealkirjata”.” Ta tõmbas näo krimpsu, nagu kannataks kohutavat valu, ja ulgus mikrofoni: „Edasi, mu ablas moolok, mu saatanlikud niuded! Jagage oma protuberantse näljase innuga!”
Clary hakkas itsitama. „Kes kasutab tänapäeval veel sõna „niuded”?”
„Eric,” vastas Simon süngelt. „Temal on igas luuletuses „niuded”.”
„Mu piin pingleb!” halas Eric. „Pundunud agoonia otsib väljapääsu!”
„Vean kihla, et otsib,” sõnas Clary. Ta libistas end Simoni kõrval olevale istmele. „Igatahes see tüdruk, kes peab sind nii nunnuks…”
„Jätame tema nüüd sinnapaika,” katkestas Simon, nii et Clary jäi talle hämmeldunult silmi pilgutades otsa vaatama. „On üks asi, millest ma tahan sinuga rääkida.”
„Furious Mole ei ole bändile hea nimi,” torkas Clary otsekohe.
„Ega ma sellest,” ütles Simon. „Jutt käib sellest, millest me ennist väljas kõnelesime. Noh et mul ei ole tüdrukut.”
„Aa.” Clary kehitas üht õlga. „Ausalt, ma ei tea. Kutsu näiteks Jaida Jones kohtingule,” soovitas ta, nimetades ühte neist vähestest St Xavier’ kooli tüdrukutest, kes talle õigupoolest meeldis. „Ta on kena ja sa meeldid talle.”
„Ma ei taha Jaida Jonesi kohtama kutsuda.”
„Miks mitte?” Clary tundis, et temas tekib ebamäärane pahameel. „Kas sulle ei meeldi targad tüdrukud? Otsid ikka ilusat keha?”
„Panid mõlemas punktis mööda,” vastas Simon, kes näis olevat närvis. „Ma ei taha teda kohtingule kutsuda, sest see poleks tegelikult tema suhtes aus…”
Lause jäi lõpetamata ja Clary kummardus poisi suunas. Silmanurgast nägi ta, et ka blond tüdruk on end ettepoole kallutanud ja kuulab ilmselt nende juttu pealt. „Miks mitte?”
„Sellepärast et mulle meeldib keegi teine,” lausus Simon.
„Noh, ja edasi?” Simon oli tõmbunud näost natuke rohekaks nagu ükskord, kui ta oli väänanud pargis jalgpalli mängides pahkluu välja ja pidi haige jalaga koju komberdama. Clary ei suutnud mõista, miks peaks teine olema nii närvis sellepärast, et talle keegi meeldib. „Ega sa ometi gei ole?”
Simoni nägu tõmbus veel varjundi võrra rohekamaks. „Kui ma oleksin gei, siis käiksin paremini riides.”
„Kes see siis on?” küsis Clary. Ta kavatses just lisada, et kui Simon peaks olema armunud Sheila Barbarinosse, teeb Eric tal kõrvad tuliseks, aga just siis kuulis ta oma selja taga valju köhimist. See oli pilklik köha. Niisugust häält teeb keegi, kes püüab naeru maha suruda.
Clary pöördus vaatama.
Paari meetri kaugusel istus rohelisel sohval Jace. Tal olid seljas needsamad tumedad riided, mida ta oli kandnud eelmisel õhtul klubis. Tema paljaid käsivarsi katsid peenikesed valged jooned, mis meenutasid arme. Jace’i randmete ümber olid laiad metallmansetid ning vasakust nägi Clary välja ulatuvat noa luust käepidet. Noormees vaatas talle otse silma ja tema vasak suupool oli pilkavalt muigel. Hullem kui tunne, et tema üle naerdakse, oli Clary täielik veendumus, et kõigest viis minutit tagasi poissi seal veel polnud.
„Mis on?” Simon vaatas sinnapoole, kuhu oli naelutatud Clary pilk, aga tema mõistmatust ilmest võis järeldada, et tema ei näe Jace’i.
Aga mina näen sind. Seda mõeldes vaatas ta Jace’ile silma ning too kergitas vasakut kätt, et talle lehvitada. Noormees tõusis püsti ja hakkas kiirustamata ukse poole minema. Clary huuled paotusid üllatusest: võtabki lihtsalt kätte ja kõnnib minema.
Ta tundis oma käsivarrel Simoni kätt. Simon nimetas tema nime, küsis, kas tal on midagi viga. Poisi hääl kandus Claryni nagu läbi udu. „Ma tulen kohe tagasi,” kuulis ta ennast ütlevat ja kargas sohvalt püsti, olles äärepealt unustanud kohvitassi käest panna. Ta tormas ukse poole, jättes Simoni endale järele vaatama.
Clary
