vastu magamistoa oranži seina. Põrand oli juba paberinutsakuid täis – see andis tunnistust, et tema loomemahlad ei jookse nii vabalt, nagu ta oli lootnud. Ta soovis ei tea mitmendat korda, et oleks natuke rohkem ema moodi. Kõik, mida joonistas, maalis või visandas Jocelyn Fray, oli ilus ja sündis näiliselt vähimagi vaevata.
Clary tõmbas klapid kõrvast, nii et Stepping Razori laul katkes poole pealt, ja hõõrus valutavaid meelekohti. Alles nüüd sai ta teadlikuks läbitungivalt valjust telefonihelinast, mis kogu korteris vastu kajas. Visanud joonistusploki voodile, kargas ta püsti ja jooksis elutuppa, kus välisukse kõrval laual seisis punane retrostiilis telefon.
„Kas Clarissa Fray kuuleb?” Telefonitorust kostev hääl tundus tuttav, aga Clary ei osanud kohe öelda, kellele see kuulub.
Ta keerutas juhet närviliselt ümber sõrme. „Jaa-ah. Mis siis?”
„Tere. Mina olen üks neist väitsa välgutavatest huligaanidest, keda sa eile õhtul Pandemoniumis kohtasid. Kardan, et jätsin sulle halva mulje, ja loodan, et annad mulle võimaluse seda heastada…”
„SIMON!” Noormees pahvatas naerma ja Clary tõstis toru kõrva juurest eemale. „Nii naljakas see nüüd ka ei ole!”
„Muidugi on. Sa ei saa lihtsalt naljast aru.”
„Jobu.” Clary ohkas ja nõjatus vastu seina. „Sul endal poleks ka naerutuju, oleksid sa näinud, mis siin lahti läks, kui ma eile öösel koju jõudsin.”
„Mis siis oli?”
„Emale ei meeldinud, et me nii hilja peale jäime. Ta sai vihaseks. Igavene jama oli.”
„Mis asja? Pole ju meie süü, et taksosid ei tulnud!” protesteeris Simon. Ta oli kahest lapsest noorim ning perekondliku ebaõigluse suhtes väga tundlik.
„Nojah, tema vaatab asjale igatahes teise pilguga. Ma valmistasin talle pettumuse. Vedasin teda alt. Valmistasin talle muret, blaa-blaablaa. Ma olen tema kirstunael,” rääkis Clary, matkides ema kõnepruuki, ilmutamata seejuures erilist süütunnet.
„Oled nüüd koduarestis või?” küsis Simon natuke liiga kõvasti. Clary kuulis tema taga häälte suminat, inimesed püüdsid seal üksteisest üle rääkida.
„Ma ei tea veel,” ütles ta. „Ema läks hommikul Luke’iga välja ja nad ei ole veel tagasi tulnud. Kus siis sina oled? Kas Ericu pool?”
„Jah. Lõpetasime just proovi.” Simoni hääle taustal kaikus kokkulöödavate taldrikute kumin. Clary võpatas. „Eric loeb täna õhtul Java Jonesis luuletusi,” nimetas Simon Clary kodu juurest ümber nurga jäävat kohvikut, kus mõnikord õhtuti mängis elav muusika. „Kogu bänd kavatseb minna talle tuge pakkuma. Tahad ka tulla?”
„Jah, olgu peale.” Clary jäi vait ja sikutas närviliselt telefonijuhet. „Ei, oota.”
„Olge vait, kutid,” karjus Simon, aga tema hääl kostis nii vaikselt, et Clary arvates oli ta telefoni suu juurest eemale tõstnud. Hetk hiljem oli poiss taas toru otsas ja küsis murelikult: „Kas see oli nüüd jah või ei?”
„Ma ei tea.” Clary hammustas huulde. „Ema on eilse pärast ikka vihane. Ma vist ei taha teda veel rohkem närvi ajada, paludes luba välja tulla. Tüliks peaks olema natuke parem põhjus kui Ericu viletsad luuletused.”
„Kuule, ega need nüüd nii kehvad ka ole,” vaidles Simon vastu. Eric oli tema naaber ja nad olid tundnud teineteist peaaegu kogu elu. Nii lähedased kui Simon ja Clary poisid muidugi ei olnud, aga koos Ericu sõprade Matti ja Kirkiga olid nad teise kooliastme algul moodustanud rokkansambli ning harjutasid iga nädal hoolega Ericu vanemate garaažis. „Pealegi pole see mingi heategevus, vaid Poetry Slam sinu kodust vaevalt ühe kvartali kaugusel. Ega ma sind mingile Hobokeni orgiale kutsu. Su ema võib kaasa tulla, kui tahab.”
„HOBOKENI ORGIA!” kuulis Clary kedagi, arvatavasti Ericut pasundamas. Taas raksatasid kokku taldrikud. Clary kujutles ema kuulamas, kuidas Eric oma luuletusi loeb, ja teda läbis sisemine värin.
„Ma ei tea. Kui te kõik siia kohale ilmute, ei vaata ta selle peale arvatavasti hea pilguga.”
„Siis tulen ma üksi. Võtan su kaasa, kõnnime klubisse ja saame seal teistega kokku. Su mamps ei pane kindlasti pahaks. Ma meeldin talle.”
Clary hakkas vastu tahtmist naerma. „Kui teada tahad, näitab see ainult, et tal pole just eriti nõudlik maitse.”
„Ega ikka taha küll.” Bändikaaslaste hõigete saatel lõpetas Simon kõne.
Clary pani toru hargile ja vaatas elutoas ringi. Siin leidus igal pool ema kunstikalduvuse näidiseid, alustades tumepunasele sohvale kuhjatud käsitsi valmistatud patjadest ning lõpetades seinal rippuvate maalidega, Jocelyni hoolikalt raamitud maastikega, mis kujutasid peamiselt Manhattani südames looklevaid valgusest ülekullatud tänavaid ja talvist Prospect Parki, mille halle tiike ääristas habras valge jääpits.
Kaminasimsil seisis raami sees Clary isa foto. Sellel oli sõjaväevormis heledapäine mees, nägu mõtlik, silmanurkades selgesti märgatavad naerukurrud.
Isa oli teeninud ookeani taga ja pälvinud sõjaväelisi autasusid. Jocelyn hoidis mõningaid tema medaleid väikese karbiga oma voodi kõrval. Mingit kasu neist medalitest muidugi polnud, kui Jonathan Clark oli põrutanud Albany lähedal autoga vastu puud ja hukkunud, enne kui tema tütar jõudis ilmavalgust näha.
Jocelyn oli võtnud pärast mehe surma neiupõlvenime tagasi. Ta ei rääkinud Clary isast kunagi, aga karpi, millele olid graveeritud tema nimetähed J. C., hoidis oma voodi kõrval. Peale medalite olid selles paar fotot, laulatussõrmus ja salguke heledaid juukseid. Mõnikord võttis Jocelyn karbi välja, tegi lahti ning hoidis juuksesalku natuke aega õrnalt käes. Siis pani ta selle tagasi ja keeras karbi uuesti lukku.
Kuuldes, et keegi pöörab välisukse lukus võtit, virgus Clary mõtisklustest. Kiiruga heitis ta kušetile, haaras lauanurgal seisvast virnast ema pehmete kaantega raamatu ja tegi näo, nagu loeks seda huviga. Lugemine oli Jocelyni silmis õilis ajaviide ning raamatusse süvenenud Claryt ta enamasti ei seganud, isegi mitte selleks, et tema peale karjuda.
Uks läks mürtsaki lahti ja sisse astus Luke. Tema süli näis olevat täis suuri neljakandilisi kartongitükke. Kui ta need maha pani, nägi Clary, et need on lapikuks kokkuvolditud pappkastid. Mees ajas end sirgu, pöördus tema poole ja naeratas.
„Tere, o… Tere, Luke,” ütles Clary. Umbes aasta tagasi oli mees palunud, et Clary ei kutsuks teda enam onu Luke’iks, sest esiteks tunneb ta end siis vanana ja teiseks meenutab see talle „Onu Tomi onnikest”. Peale selle oli Luke talle leebelt meelde tuletanud, et ta pole Claryle õigupoolest onu, vaid hoopis ema lähedane sõber, kes on tundnud teda, Claryt, peaaegu kogu elu. „Kus mamps on?”
„Otsib autole parkimiskohta,” vastas Luke ning ajas oma kiitsaka keha ägades sirgu. Ta kandis nagu ikka vanu teksasid ja flanellsärki ning kipakaid kuldraamiga prille, mis istusid ninal viltu. „Värskenda mu mälu: miks ei ole sellel majal lifti?”
„Sest et see on vana ja sellel on oma iseloom,” vastas Clary kohe. Luke hakkas naerma. „Milleks neid kaste vaja läheb?” uuris Clary.
Naeratus kadus Luke’i näolt. „Su ema tahtis mõned asjad sisse pakkida,” vastas mees, hoidudes talle otsa vaatamast.
„Missugused asjad?” küsis Clary.
Luke
