näol, tõusis Jace püsti. Tema verest määrdunud must särk oli nüüd mitmest kohast veel tumedam. Ta vaatas oma jalge ees vingerdavat kogu, kummardus ja tõmbas noa välja. Selle käepide oli mustast vedelikust libe.
Siniste juustega poisi laud võbelesid ja avanesid. Tema pilk jäi pidama Jace’il. Silmad hõõgvel nagu söed, sisistas ta hammaste vahelt: „Nõnda sündigu. Te kõik langete äraneetute ohvriks.”
Jace näis lõrisevat. Siniste juustega poisi silmad pöördusid pahupidi. Tema keha hakkas tõmblema ja võbisema; ta kägardus, tõmbus kokku, jäi üha väiksemaks ja väiksemaks, kuni kadus sootuks.
Clary ajas end püsti, raputas elektrijuhtmed jalgade küljest ja hakkas taganema. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Alec oli jõudnud Jace’i juurde, tõstis tema käsivarre ja tõmbas varruka tagasi, soovides ilmselt haavad üle vaadata. Clary pöördus, et põgeneda, aga nägi, et tema tee on tõkestanud Isabelle, piits käes. Kuldne siug oli kogu pikkuses musta vedelikuga koos. Isabelle vibutas selle Clary poole, piitsa ots mähkus ümber tema randme ja laksatas tihedalt kinni. Clary ahmis valust ja üllatusest õhku.
„Sa väike rumal maapealne,” pressis Isabelle läbi hammaste. „Sinu pärast oleks Jace äärepealt surma saanud.”
„Ta on hull,” vastas Clary, püüdes oma rannet vabastada. „Te kõik olete hullud. Kelleks te ennast õige peate, mingiks omakaitsesalgaks või? Politsei…”
„Politsei ei ole asjast enamasti huvitatud, kui sul pole ette näidata laipa,” sõnas Jace. Haavatud käsivart teisega toetades tuli ta kaablipundarde vahel laveerides Clary poole. Alec järgnes talle kulmu kortsutades.
Clary silmitses põrandat, kust siniste juustega poiss oli haihtunud, ega lausunud sõnagi. Polnud näha ainsatki vereplekki – miski ei lubanud oletada, et too oli üldse kunagi eksisteerinud.
„Pärast surma pöörduvad nad tagasi oma kodudimensiooni,” sõnas Jace. „Kui see peaks sulle huvi pakkuma.”
„Jace,” sisistas Alec. „Ole ettevaatlik.”
Jace tõmbas käe ära. Tema nägu oli täis tontlikke vereplekke. „Tüdruk näeb meid, Alec,” ütles ta. „Ta teab juba niigi liiga palju.”
„Mida ma pean siis sinu arvates temaga tegema?” nõudis Isabelle.
„Lase tal minna,” vastas Jace vaikselt. Isabelle heitis talle imestunud, peaaegu vihase pilgu, aga ei lausunud sõnagi. Piits libises randme ümbert maha ja Clary käsi oli vaba. Ta hõõrus muljutud rannet ja mõtles, kuidas kurat ta sealt ometi välja pääseb.
„Võib-olla peaksime ta endaga kaasa võtma,” pakkus Alec. „Vean kihla, et Hodge tahaks temaga rääkida.”
„Instituuti ei saa me teda mitte mingil juhul viia,” sekkus Isabelle. „Ta on maapealne.”
„Aga äkki ei ole,” sõnas Jace tasa. Tema vaikne toon oli kurjakuulutavam kui Isabelle’i nähvamised ja Aleci viha. „Kas sa oled läbi käinud deemonitega, väike tüdruk? Oled sa kohtunud sortsidega, vestelnud Öö Lastega? Kas sa…”
„Minu nimi ei ole väike tüdruk,” katkestas Clary teda. „Ja mul pole aimugi, millest sa räägid.” Kas sul ikka tõesti pole sellest aimu, kuulis ta kuklas üht häält. Sa ju nägid seda poissi õhku haihtuvat. Jace ei ole hull, ehkki sa soovid, et oleks. „Ma ei usu… deemonitesse või kuidas te neid ka ei…”
„Clary.” See oli Simoni hääl. Ta pöördus kannapealt ringi. Noormees seisis laoruumi lävel, tema kõrval oli turjakas väljaviskaja, kes oli välisukse juures kätele templeid löönud. „Kas sinuga on kõik korras?” Simon teritas hämaruses silmi, et teda näha. „Mida sa teed siin ihuüksi? Kuhu kadusid poisid – need, kellel oli nuga?”
Clary vaatas talle otsa ja heitis siis pilgu selja taha, kus seisid Jace, Isabelle ja Alec, Jace’il ikka verine särk seljas ja nuga käes. Ta naeris Claryle näkku ning kehitas pooleldi andekspaluvalt, pooleldi pilkavalt õlgu. Ilmselgelt polnud ta üllatunud, et Simon ega uksehoidja teda ei näe.
Clary poleks osanud öelda, miks, aga see ei üllatanud ka teda. Pikkamööda pööras ta Simonile selja, andes endale aru, mis pilti ta pakub, seistes rõskes laoruumis, jalad takerdunud värvilistesse plastjuhtmetesse. „Mulle tundus, et nad tulid siia,” lausus ta kobavalt. „Küllap nad siis ikka ei tulnud. Palun vabandust.” Ta pööras pilgu Simonilt, kelle näol oli mure asendunud piinlikkusega, väljaviskajale, kes näis olevat lihtsalt vihane. „Ma eksisin.”
Ta kuulis Isabelle’i enda selja taga itsitavat.
„Ma ei usu seda,” sõnas Simon jonnakalt. Clary seisis kõnnitee serval ja püüdis meeleheitlikult taksot saada. Sel ajal, kui nemad klubis viibisid, oli mööda Orchardit liikunud puhastusmasin ja tänaval läikles mustjas õlisegune vesi.
„Ma tean,” nõustus Clary. „Võiks ju ometi arvata, et mõni takso on ikka vaba. Kuhu küll kõik inimesed laupäeva südaööl sõidavad?” Ta kehitas õlgu ja pöördus Simoni poole. „Kas usud, et meil võib Houstonis rohkem õnne olla?”
„Ma ei räägi taksodest,” vastas Simon. „See sinu jutt… Ma ei usu seda. Ma ei saa uskuda, et need nugadega kutid lihtsalt haihtusid.”
Clary ohkas. „Võib-olla seal polnudki mingeid nugadega kutte, Simon. Ehk kujutasin ma seda kõike endale ainult ette.”
„Ei saa olla.” Simon tõstis käe, kuid lähenevad taksod kihutasid musta vett laiali pritsides temast mööda. „Ma nägin laoruumi astudes sinu nägu. See oli nii ehmunud, nagu oleksid näinud kummitust.”
Clary mõte läks Jace’ile ja tema metskassi- või lõvisilmadele. Ta vaatas vilksamisi oma rannet, mida ümbritses peenikese käevõruna Isabelle’i piitsa punane jälg. Ei, mitte kummitust, mõtles ta. Nägin hoopis veidramat vaatepilti.
„Ma ajasin midagi segamini,” ütles ta väsinult ja imestas seejuures, miks ei kõnele ta Simonile tõtt. Muidugi arvaks too, et Clary on hulluks läinud. Aga see polnud ainus põhjus. Äsjases vahejuhtumis – Jace’i noapideme ümber pulbitsenud mustas veres, hääles, millega too oli küsinud, kas Clary on vestelnud Öö Lastega – oli midagi säärast, millest ta ei tahtnud kellelegi rääkida.
„Igatahes oli see kuradi piinlik viga,” lausus Simon. Ta vaatas tagasi ööklubi poole, mille ukse juurest lookles ikka veel piki tänavat poole kvartali pikkune järjekord. „Vaevalt meid veel kunagi Pandemoniumi sisse lastakse.”
„Mis sul sellest? Sulle ju Pandemonium ei meeldi.” Läbi udu kihutas nende poole auto kollane siluett ja Clary tõstis jälle käe. Sedapuhku jäi takso pidurite kriiksudes nende juures nurgal seisma ning autojuht andis signaali, nagu tahaks köita nende tähelepanu.
„Lõpuks ometi vedas.” Simon tõmbas ukse lahti ja libistas end plastkattega tagaistmele. Clary järgnes talle ja tundis sõõrmetes New Yorgi taksodele omast kolkunud sigaretisuitsu, naha ja juukselaki lõhna. „Me sõidame Brooklynisse,” ütles Simon taksojuhile ja pöördus siis Clary poole. „Kuule, sa ju tead, et võid mulle rääkida kõigest, eks?”
Clary kõhkles hetke ja noogutas siis. „Muidugi, Simon,” vastas ta. „Ma tean seda.”
Ta lõi ukse pauguga kinni ning takso võttis kohalt ja sõitis öhe.
Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules
