lahti ja astus sisse. Hetke vältel mõtles ta, et see on tühi. Kaks ainukest akent paiknesid kõrgel ja olid trellitatud, nende kaudu tungis summutatult sisse tänavamüra, autode tuututamist ja pidurite kriginat. Lõhnas vana värvi järele ja põrandat kattis paks tolmukiht, milles võis näha üksteisega läbisegi kattuvaid kingajälgi.
Siin ei ole kedagi, mõistis ta, vaadates hämmeldunult ringi. Väljas valitseva augustikuise palavuse kiuste oli ruumis külm. Clary selga kattis jäine higi. Ta astus sammu edasi ja takerdus elektrijuhtmetesse. Kummardudes, et kinga kaablite haardest vabastada, kuulis ta korraga hääli. Tüdruku naer, poisi ärritunud vastus… Kui Clary ennast uuesti sirgu ajas, nägi ta neid.
Tundus, nagu oleksid nad esile kerkinud üheainsa silmapilgu vältel. Seal oli too pika valge kleidiga tüdruk, mustad juuksed seljal rippu otsekui niisked merevetikad. Temaga oli kaks poissi – pikk, kelle juuksed olid mustad nagu tüdrukul, ja lühem, heledapäine, kelle juuksed läikisid ülalt akendest langevas ähmases valguses nagu vask. Heleda peaga poiss seisis, käed taskus, punkari ees. Too oli seotud samba külge millegagi, mis meenutas klaverikeelt, käed sirgelt selja taga, jalad pahkluudest kokku köidetud. Tema pingul näoilmest peegeldusid valu ja hirm.
Süda rinnus vasardamas, põikas Clary lähima betoonsamba taha ja piilus toimuvat selle varjust. Ta vaatas, kuidas heleda peaga poiss, käed nüüd rinnal risti, edasi-tagasi marsib. „Niisiis,” sõnas too, „ei ole sa meile ikka veel öelnud, kas siin on veel teisigi sinutaolisi.”
Sinutaolisi… Clary oleks tahtnud teada, millest jutt käib. Kas oli ta ehk sattunud peale vaenutsevate jõukude kokkupõrkele?
„Mul ei ole aimugi, millest sa räägid.” Ehkki siniste juustega poisi häälest võis aru saada, et tal on valus, kõlas see ikka trotslikult.
„Ta pidas silmas teisi deemoneid,” tegi tumedapäine noormees esimest korda suu lahti. „Sa ju ometi tead, mida tähendab deemon, eks?”
Samba külge seotud poiss pööras pea kõrvale ja Clary nägi tema suud liikuvat.
„Deemonid,” venitas blond poiss, joonistades selle sõna sõrmega õhku. „Religioonid defineerivad neid kui põrgu asukaid ja saatana teenreid, kuid siinkohal võime Klaavile vastu tulles arvata nende hulka kõik kurjad vaimud, kes pärinevad väljastpoolt meie enda kodudimensiooni…”
„Jäta järele, Jace,” ütles tüdruk hoiatavalt.
„Isabelle’il on õigus,” nõustus pikem poiss. „Siin ei ole vaja kellelegi pidada loengut semantikast… või demonoloogiast.”
Nad on hullud, mõtles Clary. Päriselt hullud.
Jace tõstis pea ja naeratas. Selles liigutuses oli midagi metsikut – midagi, mis meenutas Claryle Discovery Channelis nähtud lõvidest rääkivat tõsielufilmi – just nõnda tõstsid nood suured kassid pead ja nuusutasid õhku, püüdes haista saaki. „Isabelle’i ja Aleci meelest räägin ma liiga palju,” ütles noormees usalduslikult. „Kas sina arvad sedasama?”
Siniste juustega poiss ei vastanud. Tema suu liikus ikka veel. „Võiksin anda teile informatsiooni,” lausus ta siis. „Ma tean, kus viibib Valentine.”
Jace vaatas Aleci poole, aga too kehitas üksnes õlgu. „Valentine on mulla all,” sõnas ta. „See seal üritab meid lihtsalt lollitada.”
Isabelle heitis kärsitu pealiigutusega juuksed seljale. „Tapa ta, Jace,” ütles ta. „Tal ei ole meile midagi rääkida.”
Jace tõstis käe ja Clary nägi selles nuga, millelt peegeldus ähmast valgust. See tundus kummaliselt läbipaistev: tera oli kristallselge ja vahe nagu klaasikild, käepidet ehtisid punased kivid.
Kinniseotud poiss ahmis õhku. „Valentine on tagasi!” vaidles ta vastu, püüdes kiskuda end vabaks köidikutest, mis hoidsid kinni tema käsi. „Sellest räägib kogu infernaalne maailm ja mina tean seda samuti – võin teile öelda, kus ta on…”
Jace’i jäistes silmades lahvatas korraga lõkkele raev. „Ingli nimel, iga kord, kui me mõne teiesuguse värdja kätte saame, kinnitab too end teadvat, kus on Valentine. Kuula siis: meie teame samuti, kus ta on. Ta on põrgus. Ja sina…” Jace pigistas käepidet ja pööras nuga, nii et selle tera välgatas nagu tulejutt. „Sina võid minna sinnasamasse.”
Clary ei suutnud seda kauem taluda, vaid astus samba tagant välja. „Pidage kinni!” hüüdis ta. „Te ei tohi seda teha.”
Jace pöördus kannapealt ringi, nii ehmunud, et nuga lendas tal käest ja kolksatas betoonpõrandale. Isabelle ja Alec pöördusid samuti, mõlema näolt peegeldus ühesugune üllatus. Köidikutes rippuv sinijuukseline poiss vaatas teda jahmunult, suu ammuli.
Esimesena läksid lahti Aleci keelepaelad. „Kes see on?” nõudis ta, pöörates pilgu Clarylt kaaslastele, nagu võiksid nood teada, mida ta seal teeb.
„See on tüdruk,” sõnas Jace ennast kogudes. „Sa oled ju tüdrukuid ikka ennegi näinud, Alec. Su õde Isabelle on samuti tüdruk.” Ta astus sammukese Claryle lähemale, kissitades silmi, nagu arvaks, et need petavad teda. „Maapealne tüdruk,” lisas ta otsekui iseendale. „Ja ta näeb meid.”
„Muidugi näen ma teid,” ütles Clary. „Kas arvate, et olen pime või?”
„Oh, aga sa ju oledki,” lausus Jace, kummardudes, et võtta põrandalt nuga. „Sa ei ole sellest lihtsalt ise teadlik.” Ta ajas end sirgu. „Kao siit – see on su enda huvides.”
„Ei lähe ma kuhugi,” sõnas Clary. „Kui ma lähen, tapate te tema.” Ta osutas siniste juustega poisile.
„See on tõsi,” tunnistas Jace, keerutades nuga sõrmede vahel. „Aga mis see sulle korda läheb, kui ma ta tapan?”
„Se-sellepärast…” Clary hakkas kogelema. „Te ei saa ju käia vabalt ringi ja tappa inimesi.”
„Tõsi mis tõsi,” vastas Jace. „Ei saa käia ringi ja tappa inimesi.” Ta osutas siniste juustega poisile, kelle silmad olid tõmbunud kitsasteks piludeks. Clary arutas endamisi, kas too on minestanud. „See seal ei ole inimene, väike tüdruk. Ta võib inimese moodi välja näha ja inimese moodi rääkida, võib-olla koguni inimese moodi verd joosta, aga tegelikult on ta koletis.”
„Jace,” ütles Isabelle hoiatavalt. „Aitab küll.”
„Te olete hullud,” lausus Clary, astudes paar sammu tagasi. „Teate, ma kutsusin politsei. Ta peaks iga hetk siin olema.”
„Tüdruk valetab,” ütles Alec, aga tema näol võis märgata kõhklust. „Jace, kas sa…”
Ta ei saanud oma lauset lõpetada. Sel hetkel kiskus siniste juustega poiss kõrgetoonilise ulguva karjatuse saatel puruks köidikud, millega ta oli samba külge seotud, ning viskus Jace’ile kallale.
Nad kukkusid maha ja veeresid põrandal edasi. Sinijuukseline poiss rebis Jace’i sõrmedega, mis sätendasid, justkui oleksid nende otsad metallist. Clary taganes ning tahtis ära joosta, aga komistas traadipuntra otsa ja kukkus, nii et hing jäi rindu kinni. Ta kuulis Isabelle’i kriiskamas. Clary veeretas end külili ning nägi siniste juustega poissi istumas Jace’i rinnal. Tema habemenoana teravate küünte otstel läikis veri.
Isabelle ja Alec jooksid nende poole, Isabelle vibutas käes piitsa. Siniste juustega poiss rabas Jace’i väljasirutatud küüntega, Jace tõstis käsivarre, et end kaitsta, küünised
