tuli nii ootamatult, et Clary jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Mis?”
„Ma ütlesin, et tema luule on kohutav. Jääb mulje, nagu oleks ta sõnastiku alla neelanud ja oksendab nüüd välja juhuslikke sõnu.”
„Mis läheb mulle korda Ericu luule!” Clary oli maruvihane. „Ma tahan teada, miks sa mind jälitad.”
„Kes ütles, et ma sind jälitan?”
„Mõtle midagi paremat välja. Meie jutuajamist kuulasid sa ka pealt. Kas ütled mulle ise, mis värk on, või pean kutsuma politsei?”
„Ja mida sa neile ütled?” küsis Jace sarkastiliselt. „Et sind tülitavad nähtamatud inimesed? Usu mind, väike tüdruk, politseinikud ei arreteeri kedagi, keda nad ei näe.”
„Ma ütlesin sulle juba, et minu nimi ei ole väike tüdruk,” pressis Clary läbi hammaste. „Mu nimi on Clary.”
„Ma tean,” ütles noormees. „Ilus nimi. Nõnda nimetatakse ka üht taime, salveid. Ennemuiste uskusid inimesed, et selle seemned annavad inimestele võime näha haldjarahvast. Oled sa sellest kuulnud?”
„Mul pole õrna aimugi, millest sa räägid.”
„Sa ei tea just eriti palju, kas pole tõsi?” ütles Jace. Tema kollastest silmadest võis välja lugeda kerget põlgust. „Tundub, nagu oleksid täpselt samasugune kui kõik maapealsed, aga ometi näed sa mind. See on mõistatus.”
„Mida tähendab maapealne?”
„See on keegi, kes kuulub inimeste maailma. Keegi sinutaoline.”
„Aga sina oled ju ka inimene,” lausus Clary.
„Olen küll,” vastas Jace, „Aga mitte sinusugune.” Tema häälest ei kostnud mingit eneseõigustust. Tundus, nagu ei läheks talle vähimalgi määral korda, kas tüdruk usub teda või mitte.
„Sa pead ennast paremaks. Sellepärast sa siis naersidki meie üle.”
„Ma naersin teie üle sellepärast, et armastusavaldused teevad mulle nalja, iseäranis kui vastuarmastust pole oodata,” ütles Jace. „Ja sellepärast, et see sinu Simon on maapealsete seas üks maapealsemaid, keda mul on õnnestunud näha. Ja siis veel sellepärast, et Hodge’i meelest võid sa olla ohtlik, aga kui see peakski nõnda olema, siis sul endal pole sellest igatahes aimugi.”
„Et siis mina olen ohtlik?” kordas Clary jahmunult. „Ma nägin sind eile õhtul kedagi tapmas. Nägin, kuidas sa torkasid noa talle ribide vahele ja…” Ja nägin teda rebimas sind küüntega, mis olid teravad nagu žiletiterad. Nägin sind haavatuna verd jooksmas, aga nüüd tundub, nagu poleks sind keegi näpuotsagagi puutunud.
„Olgu ma siis pealegi mõrtsukas,” vastas Jace, „aga ma vähemalt tean, kes olen. Kas sina võid enda kohta sedasama öelda?”
„Ma olen tavaline inimene, täpselt nagu sa ütlesid. Kes on Hodge?”
„Minu õpetaja. Ja mina sinu asemel ei kiirustaks ennast tavaliseks tembeldama.” Ta küünitas end Clary poole. „Näita mulle oma paremat kätt.”
„Oma paremat kätt?” kordas Clary. Jace noogutas. „Kui näitan sulle oma paremat kätt, kas jätad mind siis rahule?”
„Muidugi.” Tundus, nagu teeks miski Jace’ile nalja.
Clary sirutas vastu tahtmist käe välja. Akendest paistvas valguses tundus see kahvatu, sõrmenukid olid kirjatud pisikestest tedretähnidest. Millegipärast tundis ta end korraga nii alasti, nagu oleks ta tõmmanud särgi üles ja paljastanud noormehele oma rinnad. Jace võttis tema käe ja keeras peopesa allapoole. „Mitte midagi.” Tema häälest kostis midagi pettumusetaolist. „Ega sa juhuslikult vasakukäeline ole?”
„Ei ole. Mis siis?”
Noormees laskis tema käest lahti ja kehitas õlgu. „Kõik varjuküttide lapsed saavad juba üsna väiksena paremale käele nägemisruuni. Neile, kes on vasakukäelised nagu mina, tehakse märk vasakule. See on püsiv ruun, mis aitab neil näha maagilist maailma.” Jace näitas talle oma vasaku käe selga; Claryle tundus see täiesti tavaline.
„Mina ei näe siin midagi,” ütles ta.
„Lõdvesta vaim,” soovitas noormees. „Lase nägemisel enda juurde tulla. Tee nii, nagu ootaksid midagi vee alt pinnale tõusvat.”
„Hull oled või?” nähvas Clary, aga lõdvestus siiski ja vaatas teise kätt, nukkidel olevaid tillukesi jooni, pikki sõrmelülisid…
Ühtäkki kerkis see tema pilgu ette – vilkudes nagu foorituli, ilmus Jace’i käeseljale must silmakujuline märk. Clary pilgutas silmi ja see kadus. „Tätoveering või?”
Noormees naeratas iseteadvalt ja langetas käe. „Arvasingi, et sa näed seda. See pole mingi tätoveering, vaid Märk. Need on ruunid, mis põletatakse su nahale. Eri märgid annavad eri võimeid. Neist mõni on püsiv, aga enamik kaob, kui neid on kasutatud.”
„Kas siis sellepärast ei olegi su käsivarred täna märke täis?” küsis tüdruk. „Isegi kui keskendun, ei näe ma neid.”
„Just nimelt sellepärast.” Jace näis olevat endaga rahul. „Ma teadsin, et suudad vähemalt Näha.” Ta pööras pilgu taeva poole. „On juba peaaegu täiesti pime. Peaksime hakkama minema.”
„Meie? Kas me ei leppinud kokku, et jätad mu rahule?”
„Ma valetasin,” vastas Jace vähimagi piinlikkustundeta. „Hodge käskis mul võtta su endaga Instituuti kaasa. Ta tahab sinuga rääkida.”
„Miks ta minuga rääkida tahab?”
„Sellepärast, et nüüd sa tead meist,” vastas Jace. „Juba vähemalt sada aastat pole ükski maapealne meist teadlik olnud.”
„Kellest?” küsis Clary. „Sinutaolistest inimestest või? Inimestest, kes usuvad deemonitesse?”
„Inimestest, kes neid tapavad,” vastas Jace. „Meid nimetatakse varjuküttideks. Igatahes ise me nimetame end nõnda. Allilma asukad kasutavad meie kohta vähem meeldivaid nimesid.”
„Sa ütlesid allilma asukad?”
„Öö Lapsed, vampiirid, sortsid, kooljad – selle dimensiooni maagilised olendid.”
Clary raputas pead. „Räägi edasi. Ütle siis juba, et olemas on ka merineitsid, libahundid ja zombi’d.”
„Muidugi on,” kinnitas Jace kohe. „Ega neid lugusid ilmaasjata räägita. Need rajanevad faktidel, isegi kui inimesed neid müütideks peavad. Varjuküttidel on üks ütlus: kõikidel lugudel on tõepõhi all. Zombi’sid, tõsi küll, kohtab enamasti lõuna pool, seal, kus on voodoopreestrid.”
„Aga muumiad? Kas nemad on ainult Egiptuses?”
„Ära ole naeruväärne. Muumiatesse ei usu keegi.”
„Ei usu või?”
„Muidugi mitte,” kinnitas Jace. „Kuule, Hodge seletab sulle kõik ära, kui sa temaga kokku saad.”
