Ärge leinake oma surnuid. Deborah Crombie

      TÄNUAVALDUSED

      Tahan südamest tänada oma sõpra Paul Stylesi (ta on Cambridgeshire’i politsei endine peainspektor), kes püüdis mind ikka õigel ja ausal teel hoida ega vastuta ühegi korrakohasest politseimenetlusest kõrvalekaldumise eest, millega ma võisin loos selle huvides hakkama saada. Diplomeeritud intensiivraviõde Diane Sullivan selgitas mulle vigastusi ja nende puhul osutatavat esmaabi puudutavaid üksikasju. Carol Chase vaatas käsikirja läbi. Ning kui ma selle raamatu kirjutamiseks uurimistööd tegin, pakkusid Surreys Holmbury St. Marys asuva Bulmeri talu omanikud David ja Gill Hill mulle igakülgset informatsiooni ja sooja külalislahkust.

      Ehkki Holmbury St. Mary küla ja kirik on tõepoolest olemas, on kõik käesoleva romaani tegelaskujud täielikult autori kujutlusvõime vili.

      1

      Tema kabinet näis kahanevat, kui ta seda sammudega mõõtis. Seinad tõmbusid sissepoole, nurki aga moonutasid kirjutuslaual seisva pöördlambi heidetud pikenenud varjud. Öisel ajal jättis Scotland Yard alati pisut õudse mulje, otsekui oleks ruumide tühjusel endal olnud mingisugune üleloomulik jõud. Ta peatus raamatukapi ees ning libistas sõrme üle ülemise riiuli ohtrasti lapatud köidete selgade. Arheoloogia, kunst… kanalid… registreeritud kuriteoavalduste loetelud… Paljud raamatud kujutasid endast kingitusi emalt, kes saatis neid oma lakkamatus pürgimuses tõsta poja tema meelest ebapiisavat haridustaset. Ehkki ta oli püüdnud neid valdkondade kaupa tähestiku järgi ritta seada, kippusid mõned paratamatult kodutuks jääma. Kincaid vangutas pead – saaks ta ometi oma elu korrastamisega hakkama kas või pooltki nii hästi kui raamatute kordaseadmisega.

      Ta vaatas kümne minuti jooksul kümnendat korda kella, läks siis laua juurde ja võttis väga pikkamisi istet. See telefonikõne, mis ta majja tõi, oli pakiline – tapetud oli üks kõrge politseiohvitser –, ja kui Gemma varsti kohale ei jõua, peab ta üksinda kuriteopaigale minema. Gemma ei olnud tööl käinud sellest ajast saadik, kui ta reede õhtul Kincaidi korterist lahkus. Ja ehkki ta oli helistanud ning ülemkomissarilt puhkust taotlenud, ei olnud ta viimase viie päeva jooksul Kincaidi üha meeleheitlikumatele telefonikõnedele vastanud. Täna õhtul palus Kincaid valveseersandil temaga ühendusse astuda, ja ta võttis kõne vastu.

      Suutmata oma rahutust talitseda, tõusis komissar uuesti püsti ja oli juba käe välja sirutanud, et võtta nagist kuub, kui kuulis ukselingi tasast klõpsatust. Ta pöördus, nägi seljaga ukse poole seisvat ja teda jälgivat Gemmat ning tema näole valgus totakas naeratus.

      „Gemma!”

      „Terekest, ülemus.”

      „Ma muudkui püüdsin ja püüdsin sind telefoniga kätte saada. Ma arvasin, et midagi on juhtunud…”

      Gemma raputaski juba pead. „Ma läksin mõneks päevaks õe juurde. Mul oli veidike aega vaja, et…”

      „Me peame rääkima.” Kincaid astus sammukese lähemale ja peatus, et teda uurida. Gemma nägi kurnatud välja, tema kaame nägu oli vaskpunaste juuste taustal peaaegu läbipaistev ja nahka silmade all katsid kahvatulillad varjud.

      „Gemma…”

      „Mul ei ole mitte kui midagi öelda.” Gemma vajus norgu ja toetas õlad otsekui tuge otsides vastu ust. „See kõik oli üks kohutav viga. Sa saad ju sellest aru, eks ole?”

      Kincaid jäi teda põrnitsema, jahmatusest tumm. „Viga?” suutis ta viimaks öelda ja tõmbas siis käega üle ootamatult kuivaks muutunud huulte. „Gemma, ma ei saa aru.”

      „Seda pole juhtunud.” Naine astus anuvalt sammu tema poole ning jäi siis seisma, otsekui oleks ta kartnud komissari füüsilist lähedust.

      „See juhtus. Sina ei saa siin enam midagi muuta ja mina ei tahagi muuta.” Seejärel läks Kincaid Gemma juurde ja asetas käed tema õlgadele, püüdes teda enda poole tõmmata. „Gemma, palun kuula mind.” Viivu vältel arvas ta, et naine kallutab pea tema õlalohku ja laseb ennast tema vastas lõdvaks. Siis aga tundis ta, kuidas naise õlad tema sõrmede all pingule tõmbuvad, ja Gemma eemaldus.

      „Vaata nüüd meid. Vaata ometi, kuhu kuradi kohta me oleme välja jõudnud,” lausus ta ja andis rusikaga hoobi uksele enda selja taga. „Me ei tohi seda teha. Ma olen ennast juba niigi piisavalt palju kompromiteerinud.” Ta hingas katkendlikult sisse ning lisas sõnu otsekui nende kaalukuse rõhutamiseks ükshaaval kuuldavale tuues: „Ma ei saa seda endale lubada. Ma pean mõtlema oma karjäärile… ja Tobyle.”

      Telefon hakkas helisema ja selle lühikesed topelturinad kajasid pisikeses toas valjusti vastu. Kincaid naasis kirjutuslaua juurde, otsis kobamisi üles kuuldetoru ja tõstis selle kõrva äärde. „Kincaid,” ütles ta napilt ja kuulas siis viivu. „Olgu, aitäh.” Ta pani toru hargile ja vaatas Gemma poole. „Auto ootab.” Tema peas moodustusid ja hajusid laiali laused ning iga järgmine oli mõttetum kui eelmine. Praegu polnud asja arutamiseks õige aeg ega koht ning seda nüüd käsile võttes oleks ta mõlemale üksnes piinlikkust valmistanud.

      Viimaks pöördus ta ära ja tõmbas kuue selga, kasutades hetke, et pettumus alla neelata ja manada palgele võimalikult neutraalne ilme.

      Taas näoga Gemma poole seistes ütles ta: „Seersant, oleme valmis?”

      Kui auto üle Westminsteri silla lõuna poole kihutas, lõi Big Ben parajasti kümme, tagapingil Gemma kõrval istuv Kincaid aga jälgis Thamesil virvendavaid valgusepeegeldusi. Nad istusid vaikides ja auto liikus Lõuna-Londonis siksakitades tasapisi Surrey poole. Isegi tavaliselt jutukas autojuht konstaabel Williams oli vist nende meeleolust aru saanud ja küürutas sõnatult keskendudes rooli kohal.

      Kui Gemma kõnelema hakkas, oli Clapham juba selja taha jäänud. „Ülemus, sa võiksid mulle selle kohta informatsiooni jagada.” Kincaid nägi tahavaatepeeglist nende suunas üllatunud pilgu heitnud Williamsi silmis välgatust. Gemmat tuli muidugi valgustada ja ta kehutas ennast vastama nii tavapäraselt kui võimalik. Kuulujutud alluvate hulgas poleks neile kummalegi head teinud. „Väike küla Guildfordi lähedal. Williams, kuidas selle nimi oligi?”

      „Holmbury St. Mary, söör.”

      „Just nimelt. Nottingdale’i piirkonna politseidirektor Alastair Gilbert leiti oma köögist lõhkilöödud peaga.”

      Ta kuulis, kuidas Gemma järsult sisse hingas ja ütles siis esimese huvisädemega, mida Kincaid oli kogu selle õhtu jooksul tema juures märganud: „Politseidirektor Gilbert? Jeesus. Kas on mingeid juhtlõngu?”

      „Minule ei ole küll ühestki räägitud, aga on ka ju alles algus,” sõnas Kincaid pöördudes, et teda lähemalt uurida.

      Gemma vangutas pead. „Siis hõljub selle kohal kõlvatuse lehk. Ja kas pole meil võmmidel hullupööra vedanud, et see just meie sülle maandub?” Kui Kincaid virilalt nõustudes mühatas, vaatas Gemma teda korraks ja lisas: „Sa vist tundsid teda.”

      Kincaid lausus õlgu kehitades: „Kas teda ei tundnud siis kõik?” Tal polnud tahtmist Williamsi ees pikemalt kõnelda.

      Gemma naaldus istme seljatoele. Viivu pärast ütles ta: „Kohalikud vennikesed on enne meid sealt üle käinud. Loodetavasti ei ole nad laiba kallal sehkendanud.”

      Kincaid muigas hämaruses. Gemma omanikuinstinkt surnukehade suhtes tegi talle alati nalja. Gemma pidas juba mõne juurdluse algusest peale koolnuid oma isiklikuks omandiks ega suhtunud põhjuseta sekkumistesse kuigi lahkelt. Täna õhtul aga tekitas

Скачать книгу