tuhnisime veidi kauplustes ringi ja kõndisime seejärel mööda High Streeti Sainsbury toidupoodi.” Claire jäi vait, sest Lucy hakkas tema kõrval nihelema, suunas siis pilgu Deveney poole ja kibrutas otsaesist. „Kus on Darling?” Gemma ja Kincaid vaatasid teineteisele otsa ning Kincaid kergitas küsivalt kulmu. Deveney kallutas ennast neile lähemale ja sosistas: „See konstaabel, kes oli koos nendega. Tema nimi on Darling.” Claire’i poole pöördudes ütles ta: „Proua Gilbert, ta on veel siin. Ta läks ainult korraks teisi poisse aitama.”
Claire’i silmad täitusid pisaratega, mis hakkasid mööda ninakülgi allapoole voolama, kuid ta ei teinud katsetki neid ära pühkida.
„Proua Gilbert, mida te tegite pärast seda, kui olite ostmise lõpetanud?” ergutas Kincaid viivukese järel tagant.
Naine näis jõudu pingutavat, et temale keskenduda. „Pärast? Me sõitsime koju.”
Kincaid mõtles vaiksele külatänavale, kuhu nad olid oma auto jätnud. „Kas keegi nägi teid? Võib-olla mõni naaber?”
Claire raputas pead. „Ma ei tea.”
Gemma oli võtnud nende jutuajamise ajal märkamatult käekotist märkmiku ja sulepea.
Nüüd ta lausus vaikselt: „Mis kell see oli, proua Gilbert?”
„Poole kaheksa ajal. Võib-olla ka hiljem. Ma ei ole päris kindel.” Ta pööras otsekui tröösti otsides pilgu Gemmalt Kincaidile ja kõneles pisut valjemini. „Me ei oodanud Alastairi koju. Ta oli ühel kokkusaamisel. Me olime Lucyga ostnud Sainsburyst pastat ja valmiskastet. Pisut kehakinnitust ainult meie kahe jaoks.”
„Seepärast me olimegi üllatunud, kui leidsime garaažist tema auto,” lisas Lucy, kui ema ei jätkanud.
„Mida te siis tegite?” küsis Kincaid.
Pärast üht kiirpilku Claire’i suunas rääkis Lucy edasi. „Me panime ema auto garaaži. Garaaži nurga tagant aeda jõudes nägime, et uks on…”
„Kus koer oli?” päris Kincaid. „Kuidas tema nimi oligi – kas Lewis?”
Lucy jäi teda suuri silmi vaatama, otsekui ei oleks ta küsimusest päris hästi aru saanud, ja ütles siis: „Ta jooksis vabalt aias ringi.”
„Mis tõugu koer see Lewis on?”
„Labrador. Ta on nutikas ja tõesti armas.” Lucy naeratas esimest korda ja taas kuulis Kincaid tema hääles omanikuuhkust.
„Kas ta paistis mingil viisil ärevuses olevat? Häiritud?”
Ema ja tütar vahetasid pilke ning seejärel Lucy vastas. „Siis ei olnud. Ärevile läks ta alles hiljem, kui tuli politsei. Ta muutus niivõrd pööraseks, et me pidime ta majja tooma.”
Kincaid asetas tühja tassi lauale ja Claire võpatas portselani kõlksatuse peale kergelt. „Lähme tagasi sellesse kohta, kus te nägite avatud ust.”
Vaikus venis pikale. Lucy nihkus emale veidi lähemale.
Tuli kaminas hääbus, tõusis sädemevihm ja viimased leegikeeled kustusid. Kincaid ootas veel ühe hetke ja hakkas siis kõnelema. „Proua Gilbert, palun rääkige meile täpselt, mis seejärel juhtus. Ma küll tean, et te olete selle peainspektor Deveneyga juba läbi võtnud, kuid võib-olla meenub teile mõni pisidetail, millest meil võib abi olla.”
Viivu pärast võttis Claire Lucy käe ja hellitas seda oma peos, kuid Kincaid ei osanud öelda, kas ta pakkus niiviisi tuge või sai ise lohutust. „Te ju nägite. Veri… igal pool oli veri. Ma tundsin selle lõhna.” Ta tõmbas ennast võbistades sügavalt hinge ning jätkas siis. „Ma püüdsin teda üles tõsta. Siis ma taipasin, et… Ma olen aastaid tagasi esmaabi õppinud. Kui ma ei tundnud pulssi, helistasin kiirabisse.”
„Kas te märkasite majja astudes midagi ebatavalist?” küsis Gemma. „Kas köögis oli midagi sellist, mis polnud päris nii, nagu oleks pidanud olema?”
Claire raputas pead ja väsimuskurrud tema suu ümber näisid süvenevat.
„Aga nagu ma aru saan, te ju teatasite, et majast on kadunud mõned asjad,” ütles Kincaid ja Deveney kinnitas seda kiire noogutusega.
„Minu pärlid. Ja need kõrvarõngad, mille Alastair mulle sünnipäevaks kinkis… ta laskis need ekstra teha.” Claire vajus sohvapatjade najale ja sulges silmad.
„Need olid ilmselt väga väärtuslikud,” sõnas Gemma.
Kui Claire ennast ei liigutanud, vaatas Lucy korraks tema poole ja vastas: „Minu arvates olid. Tegelikult ma küll ei tea.” Ta tõmbas käe ema peost välja ja sirutas anuvalt ette. „Komissar, ma palun,” ütles ta ja tema häälest kostnud ahastuse peale hakkas koer küüntega ust kriipides haukuma.
„Lucy, vaigista teda,” ütles Claire, kuid tema hääl oli rammetu ja ta ei liigutanud ennast ega avanud silmi.
Lucy kargas püsti, koera haukumine aga vaibus niutsumiseks ja vakatas siis sootuks. Tüdruk laskus taas sohvaservale ja vaatas tummas palves kord ema, kord Kincaidi poole.
„Lucy, ma luban, et ainult üks asi veel,” lausus Kincaid vaikselt ja kõnetas siis Claire’i. „Proua Gilbert, kas teil on mingit aimu, miks teie abikaasa varem koju tuli?”
Claire surus sõrmed kõrile ja ütles pikkamisi: „Ei ole. Andke andeks.”
„Kas te teate, kellega ta koht…”
„Palun.” Lucy tõusis värisedes püsti. Ta surus ristatud käed kõvasti vastu rindealust ja ütles hammaste klõbinal: „Ta ju rääkis juba. Ta ei tea.”
„Kullake, pole midagi,” ütles Claire ennast sirgu ajades. Ta nihkus silmanähtavalt jõudu pingutades sohvaservale. „Komissar, Lucyl on õigus. Alastairil ei ole… ei olnud kombeks oma töö üksikasju meiega jagada. Ta ei rääkinud mulle, kellega ta kavatseb kohtuda.” Ta tõusis püsti ja lõi siis vaaruma. Lucy sirutas käe, et teda toetada, ning ta oli kasvult pikem ja tema käsi ulatus vaevata emal õlgade ümbert kinni võtma.
„Emme, palun lõpeta,” ütles ta ja vaatas Kincaidi poole. „Laske ma viin ta nüüd üles.” Tema hääl oli rohkem küsiv kui käskiv ning Kincaidi meelest sarnanes ta väga täiskasvanu rolli mängiva lapsega.
„Peaks ju olema keegi, kelle te saate siia kutsuda,” ütles Gemma tõustes ja Lucy käsivart puudutades. „Mõni naaber? Sugulane?”
„Me ei vaja kedagi. Me saame ise hakkama,” lausus Lucy pisut järsult. Seejärel näis tema üürike uljusepuhang siiski haihtuvat ja ta lisas: „Mida ma peaksin majaga ette võtma… ja asjadega? Aga mis siis, kui…”
Deveney vastas talle leebelt ja ilma üleolekut demonstreerimata. „Palun ärge muretsege, preili Penmaric. Ma olen kindel, et see inimene, kes seda tegi, ei tule enam tagasi. Ja me paneme kellegi ööseks kas õue või siis kööki.” Ta pidas veidi aega vahet ja nad kuulsid nõrka niutsumist. „Te võiksite ju koera üles kaasa võtta, kui te ennast temaga mugavamalt tunnete,” pani ta naeratades ette.
Lucy mõtles tõsiselt järele. „Alastairile ei oleks see meeldinud.”
„Kui on veel midagi…” Claire’i kõne oli hakanud ebaselgeks muutuma, kuid kurnatusest hoolimata ilmutas ta ikka veel midagi lahkuse sarnast.
