Gilbert ja tema tütar tulid koju kella poole kaheksa paiku. Nad olid Guildfordis ostureisil käinud ja mitu tundi ära olnud. Proua Gilbert parkis auto garaaži nagu tavaliselt, kuid läbi aia tulnud, nägid nad, et tagumine uks on lahti. Kööki astudes leidsid nad sealt eest politseidirektori.”
Deveney osutas peaga laibale.
„Kui proua Gilbert oli kindlaks teinud, et pulssi ei ole, helistas ta meile.”
„Lihtne ja lühike lugu,” ütles Kincaid ning Deveney muigas. „Milline on siis teooria? Kas seda tegi naine?”
„Mitte miski ei viita sellele, nagu oleksid nad tülitsenud – midagi ei ole katki, naisel ei ole võitlusjälgi. Ja tütar ütles, et nad käisid sisseoste tegemas. Ning liiatigi…” Deveney pidas vahet. „Noh, oodake ära, kuni temaga kohtute. Ma lasksin tal maja üle vaadata ja ta väidab, et ei leidnud mõnda ehteasja. Siitkandist on viimasel ajal tulnud teateid vargustest. Võetud on pisiasju.”
„Kas nendes vargustes kahtlustatakse kedagi?”
Deveney raputas pead.
„Olgu siis pealegi. Kus Gilbertid praegu on?”
„Ma jätsin ühe konstaabli nende juurde elutuppa. Ma viin teid sinna.”
Kincaid peatus korraks uksel, et heita laibale viimane pilk, mõtles Alastair Gilbertile sellisena, nagu ta oli meest viimati näinud – ülistamas kõnepuldist korda, distsipliini ja loogilist mõtlemist kui politseitöö voorusi –, ning tajus ootamatut kaastundepuhangut.
2
Kui nad elutuppa astusid, torkasid Kincaidile kõigepealt silma tumepunased seinad ja vaoshoitud elegants. Kaminas põles tuli ja toa kaugemas nurgas istus sirge seljatoega toolis erarõivastes konstaabel, kes hoidis põlvel tasakaalus teetassi ega paistnud ennast sugugi ebamugavalt tundvat. Kincaid märkas vilksamisi, et Gemma silmad läksid seda meessoost lohutajat nähes pärani, kuid siis tõmbasid tema tähelepanu endale kaks kõrvuti sohval istuvat naist.
Ema ja tütar – ema oli heledat verd, hapra kondi ja peente palgejoontega, südamekujulist nägu raamivate pikkade tihedate juustega tütar aga tema tõmmum koopia. Tütre suu tundus terava otsaga lõua kohal kuidagi ebaproportsionaalselt suur, otsekui poleks ta selle jaoks veel parajaks kasvanud. Miks oli Kincaid arvanud, et Gilberti tütar on laps? Ehkki naine nägi märgatavalt noorem välja, oli Gilbert olnud tublisti üle viiekümne ning kahtlemata võis neil olla täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud tütar.
Naised tõstsid küsivalt pilgu, kusjuures ilme nende näol oli rahulik. Selle elava pildikese täiuslikkust häirisid siiski Claire Gilberti rõivad. Valge rullkraega kampsuni rinnaesist kaunistas kuivanud verest plekk ja tumedamaid laike oli näha ka mereväesiniste pükste põlvedel.
Konstaabel oli tassi käest pannud ja astus lähemale, et oma ülemusega pominal paar sõna vahetada. Ta väljus toast, Deveney aga noogutas talle järele, pöördus siis uuesti naiste poole ja köhatas. „Proua Gilbert, need on komissar Kincaid ja seersant James Scotland Yardist. Nad aitavad meil juurdlust läbi viia. Nad esitaksid teile meelsasti mõne küsimuse.”
„Muidugi.” Naise hääl oli vaikne, kähisev – kähedam, kui Kincaid oleks tema kasvu naisterahvalt oodanud – ja vaoshoitud. Aga tema käsi värises, kui ta tassi madalale lauale asetas.
Kincaid ja Gemma istusid kahte sohva vastas seisvasse tugitooli ning Deveney nihutas konstaabli tooli lähemale, jäädes istuma Gemma kõrvale.
„Proua Gilbert, ma tundsin teie abikaasat,” ütles Kincaid. „Mul on väga kahju.”
„Te tundsite teda?” küsis naine erksa huviga. Seejärel lisas ta: „Kas te teed soovite?” Madalal laual tema ees oli kandik teekannu ning tasside ja alustassidega. Kui nii Kincaid kui ka Gemma olid pomisenud jaatava vastuse, kummardus ta ettepoole, valas iseenda tassikesse veidi teed, ajas siis ennast taas sirgu ja vaatas uduse pilguga ringi. „Kui palju kell on?” päris ta, kuid paistis, et see küsimus ei olnud konkreetselt kellelegi suunatud.
„Lubage, et ma valan ise,” lausus Gemma viivu pärast, kui sai selgeks, et teed ei ole oodata. Ta täitis kaks tassi piima ja kange teega ja vaatas siis Deveney poole, kes raputas pead.
Kincaid võttis Gemma käest tassi ja ütles: „Proua Gilbert, aeg on küll väga hiline, kuid ma tahaksin siiski paar asja läbi võtta seni, kuni need teil veel selgelt meeles on.”
Vanaaegne vedrukell kaminasimsil hakkas lööma kesköötundi. Claire jäi seda kulmu kortsutades põrnitsema. „Kell on juba nii palju? Ma ei taibanudki.”
Tütar oli istunud niivõrd vaikselt, et Kincaid oli tema juuresoleku peaaegu unustanud, kuid nüüd ta niheles tähelepanu endale tõmmates rahutult. Ta muutis sohva valkjas-punasetriibulisel sitsil oma rõivastega kahistades asendit, pöördus Claire’i poole ja puudutas tema põlve. „Ema, palun, sa pead puhkama,” ütles ta ja Kincaid aimas tema anuva hääle põhjal, et ta ei esine niisuguse palvega sugugi esimest korda. „Sa ei tohi niiviisi jätkata.” Ta pööras pilgu Kincaidile ja lisas: „Komissar, palun öelge talle seda. Teid ta kuulab.”
Kincaid uuris teda lähemalt. Neiu kandis musta liibuvat miniseelikut ja avarat kampsunit, kuid riiete rafineeritusest hoolimata oli temas midagi just nagu lõpetamatut, mis sundis Kincaidi muutma oma hinnangut tema vanusele – ta näis olevat hilises teismeliseeas või vahest veelgi noorem. Tema nägu oli stressist krimpsus ning ta hõõrus Kincaidi pilgu all käeseljaga huuli, otsekui oleks tahtnud lõpetada nende värisemist.
„Teil on igati õigus…”
Kincaid vakatas, sest taipas, et ei tea tüdruku nime.
Too ütles selle abivalmilt. „Ma olen Lucy. Lucy Penmaric. Kas te ei saaks…” Kusagilt lähedusest kostis summutatud haugatus ja ta pidas vahet, et kuulatada. Kincaid tajus tolles hääles masendust, just nagu oleks koer jätnud lootused, et talle reageeritakse. „See on Lewis,” ütles Lucy. „Me olime sunnitud ta Alastairi kabinetti kinni panema, et ta ei… noh, teate küll, vahele ei segaks.”
„Väga hea mõte,” kostis Kincaid hajameelselt ja hindas taas olukorda äsjakuuldu alguses. Tüdruku perekonnanimi ei olnud Gilbert ja politseidirektorist kõneles ta kui Alastairist. Pigem mitte tütar, vaid kasutütar. Kincaid mõtles sellele mehele, keda ta oli tundnud, ja sai aru, mis oli temas ebakõla tekitanud. Ükskõik kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta endale päris hästi ette kujutada Gilbertit lõõgastumas kaminatule paistel, suur (hääle järgi otsustades) koer mõnusalt jalgade ees lösutamas. Ega näinud ka see külluslikult sametine ja sitsine tuba koos paksu Pärsia vaibaga nende jalgade all välja nagu koera tõenäoline elupaik. „Ma poleks arvanud, et politseidirektor Gilbert on koerainimene,” pakkus ta välja. „Mind üllatab, et ta lubas majas koera pidada.”
„Alastair sundis meid…”
„Alastair pidas õigemaks, et me hoiame Lewist kuudis,” segas Claire vahele ning Lucy pööras pilgu ära ja tema näolt kadus see põgus elevusesäde, mida Kincaid oli näinud siis, kui ta koerast kõneles. „Kuid praeguseid asjaolusid arvestades…” Claire naeratas neile, nagu oleks ta oma hetkelise kombetuse pärast vabandust palunud, ja vaatas siis ebamääraselt ringi. „Kas te teed tahaksite?”
„Proua Gilbert, meil on kõik olemas,” ütles Kincaid. Lucyl oli õigus – tema ema vajas puhkust. Claire’i silmist paistis peatsele kokkuvarisemisele viitav klaasistunud pilk ning tema side ümbritsevaga näis kord kustuvat, kord taastuvat nagu nõrk raadiosignaal. Aga ehkki Kincaid teadis, et ei tohiks talle rohkem survet
