style="font-size:15px;"> „Mul ei olnud und. Pole ka ime, kui arvestada, mis sealpool toimub.” Genovase näitas peaga Gilbertite maja suunas. „Kogu küla huugab, kuid kellelgi ei olnud tegelikult julgust valvuritest läbi murda ja aruandega tagasi tulla. Mina küll proovisin, aga väraval seisnud konstaabel veenis mind ümber mõtlema.” Ta poetas ennast rääkides leti taha ja Kincaid nägi teda selgemini. Hallinevate tumedate juuste ja kasvama hakanud vatsaga koguka mehe nägu oli meeldiv ja naeratus elav. „Te vajate midagi, mis teid seestpoolt üles soojendaks,” ütles ta riiulilt Glenfiddichi pudelit võttes, „ja soojendamise ajal te saate mulle rääkida kõigest, mida sobib trükki anda. Kui nii võib öelda.” Ta muheles neile ning pidas Gemmat silmapilgutuse vääriliseks.
Nad järgnesid talle kaljuserva poole liikuvate lemmingutena baarileti äärde, sest ei suutnud selle tõmbele vastu seista. Kui Genovase pudeli neljanda klaasi kohale kallutas, sirutas Gemma ootamatult välja keelava käe. „Ei, ma tänan teid, kuid ma arvan, et ei pea sellele vastu. Ma püsin veel vaevu jalul. Kui te ainult ütleksite, kuhu ma võin oma asjad viia…”
„Ma näitan teile,” lausus Genovase pudelit ära pannes ja käsi rätikusse pühkides.
„Ei, tänan, küllap ma tulen ka ise toime,” ütles Gemma pead raputades kindlalt. „Te olete juba niigi palju vaeva näinud.”
Genovase kehitas heatujuliselt õlgu, jättes mulje inimesest, kes tunneb põikpäise tegelase ära niipea, kui teda nägema juhtub. „Leti ümbert ringi, trepist üles, mööda koridori edasi, viimane uks paremal.”
„Aitäh. Seega siis head ööd.” Gemma suunas pilgu tühjale piirkonnale Kincaidi ja Deveney vahel ning lisas: „Hommikul kohtume.”
Kincaidi keelele jäi pidama tosinkond ettekäänet teda tagasi kutsuda või koos temaga üles minna. Ta võis ju teha mida tahes, kuid see kõik oleks neist mõlemast tobeda mulje jätnud ning võinud anda alust just nimelt nendelesamadele oletustele, mida nad ei saanud endale lubada, nii et ta istus õnnetult ja vaikses masenduses edasi seni, kuni Gemma teise letiotsa juures oleva ukse taha kadus. Ka Deveney oli Gemmat jälginud ja näis, et tal oli raskusi pilgu eemaldamisega tühjalt ukseavalt.
Genovase kergitas klaasi. „Terviseks. Nick, selle teeb välja kõrts, nii et müügiseaduse rikkumise eest sa mind vahele ei võta. Kuid ma loodan, et mulle tasutakse samasugusel viisil.”
„Õiglane see ju oleks,” nõustus Deveney. „Ah, küll see klapib kenasti,” ütles ta seejärel, kui esimene viskilonks kurgust alla läks. „Nagu ma aru saan, oled sa kuulnud, et keegi tegi politseidirektor Gilbertile otsa peale?”
Genovase noogutas. „Aga Claire’i ja Lucyga on ju kõik korras?”
„Nad on šokis, aga igas muus mõttes terved. Nemad leidsidki laiba.”
Genovase’i näol heitlesid kergendustunne ja ärevus, ta ütles: „Oh sa issand,” ja nühkis oma lapiga nähtamatut plekki baariletil. „Kas see nägi halb välja? Mida…?” Deveney põgus tõrjuv pealiigutus peatas ta. „Ei kuulu avaldamisele? Palun vabandust.”
„Kõiki üksikasju me esialgu veel teatavaks ei tee,” kostis Deveney sisseharjunud diplomaatlikkusega.
Kincaid teadis, et säärast mõõtu külakeses oleks raske midagi pikemat aega varjul hoida, kuid nad pidid püüdma seda teha vähemalt seni, kuni ümbruskonnas on küsitlemised lõppenud, sest keegi võis ju kogemata mõista anda, et teab midagi niisugust, mida ta ei peaks teadma.
„Kas sa said Gilbertitega hästi läbi?” küsis Deveney Genovase’ilt ja libistas ennast pukil ettepoole, et küünarnukke baariletile toetada.
„Nick, see siin on väike küla. Sa tead ju küll, kuidas need asjad käivad. Claire ja Lucy meeldivad kõikidele.”
Kincaid rüüpas veel ühe lonksu ja ütles hooletult: „Ja politseidirektor ei meeldinud?”
Brian Genovase nägi esimest korda ettevaatlik välja. „Seda ma ei öelnud.”
„Ei, ei öelnud.” Kincaid naeratas talle. „Aga kas see vastab tõele?”
Genovase pidas hetk aega aru ja lausus siis: „Laske ma väljendan seda niiviisi: Alastair Gilbert ei pugenud just nahast välja, et ennast siin kandis populaarseks muuta. Ta ei kuulunud kaugeltki kohaliku seltskonna soosikute hulka.”
„Kas selleks oli olemas mingisugune konkreetne põhjus?” päris Kincaid. Kui Kincaidi kogemused Gilbertiga olid selles suhtes mingisugune mõõdupuu, siis ei olnud too nahast välja pugenud ka selleks, et ennast oma politseinike hulgas populaarseks muuta. Tegelikult oli paistnud sedamoodi, et ta võttis oma ülemuse staatusest mõnuga välja kõik, mida võtta andis.
„Tegelikult ei olnud. Rida pisiarusaamatusi, mida võimendas kuulujutuveski. Te teate ju küll, kuidas need asjad käivad,” ütles kõrtsmik uuesti. „Säärases kohas puhutakse need mõnikord ülemäära suureks.” Genovase ei tahtnud ilmselt rohkem midagi öelda, vaid jõi oma napsi ühe sõõmuga ära ning asetas klaasi letile.
Deveney talitas tema eeskujul ja ohkas. „Ma võin teile öelda, et rõõmuga ma seda värki just ei oota. On parem, kui tulistel sütel ei istu mitte mina, vaid teie, mu semu,” lisas ta Kincaidi poole vaadates. „Nii et – olge lahke.”
„Ma tänan,” kostis Kincaid märkimisväärse irooniaga. Ta jõi oma joogi lõpuni märksa aeglasemalt, tundes tröösti kõrvetusest, mida see alla minnes tekitas, ning tõusis siis püsti ja võttis mantli ja koti. „Ma arvan, et minu jaoks on nüüd kõik.” Ta vaatas kella ja vandus. „Voodisse ei tasugi vist heita.”
„Härra Kincaid, teie tuba on vasakul viimane,” ütles Genovase. „Ja hommikul on mul teie jaoks pisut pruukosti.”
Kincaid oli mõlemat tänanud ja pöördus minekule, kui Deveney puudutas teda käsivarrest ja sõnas vaikselt: „Teie seersant – see Gemma. Nagu ma aru saan, ei ole ta abielus?”
Kulus viiv aega, enne kui Kincaid keele suust üles leidis ja suutis üsnagi rahulikult öelda: „Ei. Ei ole.”
„Kas ta… hm, ei ole siis kellegagi seotud?”
„Seda te peate tema enda käest küsima,” lausus Kincaid läbi hammaste.
3
Valu oli tema näolt selgesti silma paistnud. Gemma ei olnud seda oodanud ja oleks seetõttu äärepealt meelekindluse kaotanud. Nende päevade jooksul, mil ta ennast õe juures varjas, pargis õelastega mängivat Tobyt jälgis ja hullunult mõtles, mida ta peaks ette võtma, oli tal õnnestunud ennast veenda, et Kincaidile valmistaks juhtunu eiramine rõõmu, ta tunneks kergendust ja oleks koguni tänulik. Nõnda siis oli ta ette valmistanud väikese kõne, et anda mehele suuremeelselt pääsemisvõimalus, mille too pisut piinliku muigega vastu võtab, ja harjutanud seda mõttes nii sageli, et peaaegu kuulis Kincaidi ütlemas: „Muidugi, Gemma, sul on täielikult õigus. Jätkakem lihtsalt nii nagu varem, eks ju?”
Kogemused oleksid pidanud talle õpetama, et Duncan Kincaid ei käitu kunagi nii, nagu temalt oodatakse.
Gemma keeras külmas toas värisedes voodil teki pealt ja laotas laiali öösärgi. Ta kobas reisikotis seni, kuni leidis tõmblukuga koti, milles olid hambahari ja näovesi, ning pöördus otsusekindlalt ukse poole.
Siis aga istus ta ootamatult lõtvudes voodiveerele. Kuidas ta oli nende igaviku pikkusena näivate päevade jooksul,
