läbi varakult hallinenud juuksesalgu meelekohal. „Ma ei ole kindel, kas mina oleksin säärases olukorras nii hästi vastu pidanud. Neil on vedanud, et nad on teineteise jaoks olemas, eks ole?”
Sündmuspaiga uurimise töörühm tegutses ikka veel usinalt köögis, kuid Alastair Gilberti surnukeha oli minema viidud. Kuivav veri oli triipude ja pööristena laiali veetud nagu lapse käeharjutus sõrmega maalimises. Deveney vabandas ennast vajadusega kõnelda töörühma ühe liikmega ning jättis Kincaidi ja Gemma uksele seisma.
Kincaid tundis, et teda viimaste tundide jooksul püsti hoidnud adrenaliin on mõõnamas. Ta heitis pilgu Gemma poole ja avastas, et naine uurib teda. Gemma heledale nahale pillutatud ja tavaliselt peaaegu nähtamatud tedretähnid tõusid nüüd tema kahvatuse taustal järsult esile. Kincaid tajus äkitselt naise kurnatust nii, nagu oleks see olnud tema enda oma, ning Gemma tuttav lähedustabas teda nagu šokk. Ta kergitas kätt, et Gemma õlga puudutada, ja Gemma hakkas midagi kõnelema, aga nad mõlemad tardusid. Nad olid kaotanud kerguse, kogu nende hoolikalt paika pandud seltsimehelikkus oli kadunud ja Kincaidile näis, nagu võiks naine isegi tema pisimatki rahustavat žesti vääriti tõlgendada. Ta langetas kohmetult käe ja pistis selle otsekui kiusatusest kaugemale toimetamiseks taskusse.
Kui Deveney nende juurde naasis, palus Gemma järsult vabandust ja väljus Kincaidi pilgule vastamata esikusse viiva ukse kaudu köögist.
„Doktor Ling ütles, et ta võtab lahkamise Guildfordi surnukuuris homme käsile kohe esimese asjana.” Deveney naaldus rääkides uksepiidale ja jälgis hajameelse näoga, kuidas üks eraisikust tehnik põrandalt verd kraabib. „Ülemuste seisukohalt ei oleks ükski aeg liiga varajane. Ma saadan esimese koiduvalgusega küsitlejad ukselt uksele käima…” Ta vaikis veidi aega ja heitis siis pilgu Kincaidile, kusjuures tema ilme muutus esmakordselt ettevaatlikuks. „Muidugi juhul, kui te selle heaks kiidate.”
Kui Yard kutsuti kaasa lööma, kippus käsuliin kohapealse politsei jaoks pisut keeruliseks muutuma. Ehkki formaalselt võttes oli Kincaid kõrgemal positsioonil kui Deveney, polnud tal mingit tahtmist kohe algusest peale kohaliku mehega vastakuti minna. Nick Deveney on vist arukas ja võimekas politseinik, mõtles Kincaid nõusolevalt noogutades, ja oli rohkem kui rõõmuga valmis tal laskma segamatult oma asju ajada. „Kas te uurite seda murdvarga võimalust edasi?”
„Võib-olla me avastame päevavalgel, et kogu aed on täis tema poole tolli sügavusi jalajälgi,” ütles Deveney muiates.
Kincaid turtsatas. „Koos laitmatu sõrmejälgede komplektiga ukselingil ja miilipikkuse varasemate seaduserikkumiste loeteluga. Meil peaks ju nii hästi vedama. Kui vara see esimene asi muuseas aset leiab?” päris ta haigutades ja peoga lõuale kasvanud habemetüügast hõõrudes.
„Minu ettekujutuse kohaselt kella seitsme paiku. Kate Ling vist ei vajagi und. Ta püsib püsti tänu kohvi ja formaliiniaurude koostoimele,” ütles Deveney. „Aga ta on hea ja meil vedas, et me ta täna õhtul sündmuskohale saime.” Kuna Gemma oli nendega ühinenud, jagas Deveney oma põgusat naeratust ka temaga. „Kuulge, te võiksite oma auto juhiga Londonisse tagasi saata. Ma korraldasin teie majutamise kohalikku… te olete ju valmis ööseks jääma?” Kui nad noogutasid, rääkis ta edasi. „Tore. Me saadame hommikul kellegi teid surnukuuri viima. Ja seejärel…” Ta jäi vait, sest esiku ukselt viipas teda üks erarõivais politseinik. Ta lükkas ennast ohates seinast lahti. „Olen silmapilgu pärast tagasi.”
„Ma lähen Williamsit vaatama,” ütles Gemma pisut liiga kähku ja jättis Kincaidi üksi. Komissar jälgis mõne viivu vältel tehnikuid ja fotograafi ning nihkus siis tasapisi mööda nende tööala serva edasi, kuni jõudis külmkapini. Ta avas selle, kummardus ja uuris kapi sisu. Piim, mahl, munad ja või ning alumisele riiulile topitud pakk värsket pastat ja Sainsbury kulinaariaosakonna pitsatiga plastkarp Alfredo kastmega. Mõlemad pakendid olid lahti tegemata.
„Ma leidsin leiba ja juustu. Valmistasin daamidele mõne võileiva,” ütles üks hääl tema pea kohal.
Kincaid ajas ennast sirgu ja pöördus, kuid avastas, et vaatab ikka veel politseikonstaabel Darlingi roosapõskse palge poole alt üles. „Ahaa, hoolitseja,” pomises ta ja lisas siis konstaabli mõistmatu pilgu peale valjemini: „See oli teist väga tähelepanelik…” Ta ei suutnud ennast kuidagiviisi sundida tema perekonnanime välja ütlema.
„Kui šokile ja kurnatusele oleks lisandunud nälg, oleksid nad ikka päris küpsed olnud,” lausus Darling tõsiselt. „Ja paistis, et kedagi teist ei olnud nende eest hoolitsemas.”
„Ei, te tegite täiesti õigesti. Tavaliselt ilmuvad sedalaadi olukorras äkitselt platsi uudishimulikud naabrid. Ja pooltel juhtudel ka sugulased.”
„Proua Gilbert ütles, et tema mõlemad vanemad on surnud,” jagas Darling vabatahtlikult teavet.
„Ah et ütles?” Kincaid silmitses konstaablit hetke vältel hoolikalt ja osutas siis koridori viiva ukse poole. „Räägime kusagil veidi vaiksemas kohas mõne sõnakese.” Ta jätkas, kui nad olid jõudnud suhteliselt rahulikumasse koridori. „Te ju istusite proua Gilberti ja tema tütre juures mõnda aega?”
„Ma ütleksin, et peainspektori tulemiste ja minemiste vahel ühtekokku mitu tundi.”
Telefonilaual põlev lamp valgustas Darlingi nägu altpoolt, tuues nähtavale üksikud kortsud laubal ja kurrud tema sinisilmade nurkades. Vahest ta polnudki nii noor, kui Kincaid alguses arvas. „Te vist võtsite seda asja rahulikult,” lausus Kincaid, kelles tolle mehe enesevalitsus huvi äratas.
„Söör, ma olen talus üles kasvanud. Ma olen surma piisavalt sageli näinud.” Ta silmitses Kincaidi viivukese, pilgutas siis lauge ja ohkas. „Aga selles surmas siin on midagi erilist. Küsimus pole üksnes asjaolus, et politseidirektor Gilbert oli vanemohvitser ja puha. Ega ka mitte just tolles võikas vaatepildis.” Kincaid kergitas kulmu ja Darling jätkas ebalevalt: „Lihtsalt kõik tundub olevat nii… kohatu.” Ta vangutas pead. „Ma tean küll, et see kõlab tobedalt.”
„Ei kõla, ma tean, mida te silmas peate,” vastas Kincaid. Mitte et sõna „kohane” oleks kõlvanud kasutada ühegi mõrva puhul, kuid selles siin tõi miski kuuldavale silmatorkavalt räige noodi. Säärases korrastatud ja hooldatud elus ei olnud vägivalla jaoks paika. „Kas proua Gilbert ja Lucy kõnelesid omavahel sellal, kui te nende juures viibisite?” küsis ta.
Darling sättis oma laiad õlad vastu seina ja koondas enne vastamist hetkeks pilgu mingisugusele punktile Kincaidi pea kohal. „Kui te selle juba jutuks võtsite, siis näib mulle, et ma ei tohiks väita, et nad kõnelesid. Või kui, siis ainult üks-kaks sõna. Aga nad mõlemad kõnelesid minuga. Ma pakkusin välja, et helistan nende pärast kellelegi, kuid proua Gilbert ütles, et ei ole vaja, et nad saavad ise hakkama. Ta rääkis midagi sellest, et nad peavad teatama politseidirektori emale, kuid ta on vist hooldekodus ja proua Gilbert arvas, et parem oleks oodata homseni. See tähendab, et tänaseni,” lisas ta kella vaadates ning Kincaid hakkas kuulma tema hääles esimesi väsimusele viitavaid märke.
„Konstaabel, ma ei pea teid kinni.” Kincaid naeratas. „Ja teie ülemuse eest ei oska ma seda küll öelda, aga mina ise olen valmis päästma seda vähestki uneaega, mis mul on tänaseks ööks jäänud.”
Kellaaeg oli küll hiline, kuid kõrtsis põlesid ikka veel mõned tuled. Deveney koputas kõvasti ukseklaasile ja viivu pärast tõmbas üks varjusarnane inimkuju riivi eest.
„Tulge sisse, tulge sisse,” ütles mees ust avades. „Soojendage end üles. Mina olen muuseas Brian Genovase,” lisas ta Kincaidile ja seejärel Gemmale kätt ulatades, kui nad Deveney kannul sisse valgusid.
Kõrts oli üllatavalt väike. Nad olid astunud
