olukorras oleks ta lasknud Askol, sel külamatsil, kes millegipärast ülemmeistrile vajalik oli, seni hobuse kõrval joosta, öelgu Turaida Conrad mida tahes, kui too mehike talle üldse kaevata julgeb. Karl de Paris oli ikkagi elupõline sõdalane – rüütel –, ja Asko eikeegi. Ent praegu paistis seisukord teine. Niimoodi jõudsid nad kiiremini edasi ja taevas ise teadis, et seda läks tarvis. Pimedas ei osanud kusagilt abigi otsida. Ta ei taibanudki segaduse järel enam, kus nad õieti on. Piirimaadest oli tõesti parem kaugemale saada, kui punanäod juba nii häbematuks läksid. Äkki kavatsesid nad jälle sõjaga piiri nihutada? Olid juba alustanud?
Järsku tuli talle uus mõte. Kui too kaltsukubu oli Sakala Jaanusele tõesti nii vajalik… siis teadsid seda ehk ka punanäod? Äkki oli ta millegipärast neile mõlemale tähtis?
„Kuule, kas sa ei arva, et need punased koerad just sind jahtisidki?” küsis ta, korraks tahapoole kiigates. Ega ta vastusest küll palju lootnud ja nii ka läks.
„Ma ei tea,” ütles Asko ebalevalt. „Aga miks?”
„Seda minagi,” nentis Karl. „Et miks?”
Rüütli kõnetusest julgustatult esitas Askogi küsimuse: „Mida sinu liignimi de Paris õieti tähendab, aulik isand, kui mu küsimus muidugi viisakusetu ei tundu?”
Karl ei näinud hetkel mingit põhjust tüütavat hoolealust eirata. Lõppude lõpuks olid nad praegu ühes paadis, õigemini küll sama hobuse seljas, ja midagi lugupidamatut ta küsimuses samuti ei leidnud. Hoolealune oli küll alamast soost, aga praegu polnud nagunii kellegagi rääkida ja vaikimine hakkas juba rusuvaks muutuma.
„See tähendab, et ma olen Pariisi Karl,” selgitas ta. „Vanas frankide keeles muidugi. Ja see ei kehti tegelikult minu enda, vaid mu iidse suguvõsa kohta, kes seda keelt rääkis. Sina muidugi ei tea, kus Pariisi küla asus. Ega seda ei olegi enam olemas. Seal on nüüd see punanägude Topan või Copan. Tegelikult Uus-Copan. Ju siis punanägude meretagusel kodumaal on ka üks sihuke.”
Omavahel rääkisid põgenikud segadialekti, mida kõneles kogu Põhjala Liit, sest muidu poleks segunenud rahvad omavahel hakkama saanud. Mitte et iga pärisrahvas oma algset emakeelt lõplikult oleks unustanud, aga see oli nüüd rohkem koduseks kasutamiseks.
„Aga ma tean, mis on Pariis,” ütles Asko nüüd selles ühiskeeles kuidagi kõhklevalt. „See on üks Euroopa suurimaid linnu.”
„Mida sa seal jahvatad?” imestas Karl. Asko-mehike oli ikka tõega segane. „Kust sa selle võtad?”
„Ma-ma ei tea,” kogeles Asko. „Aga ma olen… seda näinud. Ainult ma ei tea… kuskohal.”
Püha taevane ratsavägi, mõtles Karl. Ta oli korraks juba arvama hakanud, et noormehes, keda mõlemad pooled oma kätte tahtsid, peitus tõepoolest midagi asjalikku. Nüüd nägi ta, et oli eksinud. Pigem kerkis jälle kahtlus, et kas ka Põhjala Liidu ülemmeister pole mitte enam vist, vaid päris kindlasti peast nõdraks jäänud, kui teist samasugust seltsiks otsis.
„Ja mis asi on Euroopa?” küsis ta igaks juhuks.
„Noh, see on vist enam-vähem see, mida me siin Chakuatsoks kutsume.”
Karl de Paris vangutas üksnes tummalt pead. Edasi jutelda ei olnud enam lusti. Asko jälle ei pidanud sündsaks vestlust peale suruda. Ta teadis oma kohta. Ega ta sellel teemal eriti soovinudki rääkida. Ta tajus, et temast ei saada aru. See oli ta isiklik needus. Ainult väsimus, hirm ja see kummaline nimede kokkulangemine olid sundinud end hetkeks avama. Et see asjatu oli… Noh, siin küll kahelda ei saanud.
Nad ratsutasid vaikides edasi. Hobune oli tugev rüütliratsu. Niisugused olid kauges minevikus mõeldud kandma tursket sõdalast koos raske turvisega. Raudrüü kui niisuguse olid punanägude püssid ammu mõttetuks rauakoluks liigitanud, aga tugevad hobused püsisid endiselt hinnas. Siiski hakkas see siin pikal teekonnal ja topeltkoormuse all tuntavalt väsima.
Koidik lähenes ja muutis põhjamaise hiliskevade lühikeses öös ümbruse kontuurid üha selgemaks. Parem, kui poleks seda teinud. Nüüd muutusid ka nemad kaks juba kaugelt nähtavaks Ja et nägijaid leidus, kinnitasid kolm üle värskelt küntud põllu lähenevat ratsanikku.
Juba iseloomulike kantmütside järgi otsustades olid need punanägudest ratsaväelased. Kuna nad aga tulid üle hiljaaegu küntud lageda põllu otsejoones põgenike poole ja kui nood lähema metsasalu poole pöörasid, siis ka ise vastavalt suunda muutsid, oleks ilma mütsidetagi selge olnud, et need polnud lihtsalt punanäod. Need olid punanäod, kes otsisid just nimelt neid.
Lootust oli vähe. Karl ja Asko istusid kahekesi surmväsinud hobusel ja vahe vähenes kiiresti. Ainus, millele sai panuse teha, oli võimalus, et nad metsa varjudes suudavad jälitajate käest kaduda. See oli küll üsna tilluke võimalus, aga see oli ka ainuke.
Kuidas pärgli pärast neid siit üles oli leitud? Muidugi, Karl de Paris teadis, et punanägudel leidus vaatamistorusid, mille abil kauged asjad paistsid nii, nagu nad oleksid lähedal. Aga niisugune järjekindlus ikkagi!
Taas võttis võimust aimus, et ka eelnenud kokkupõrge, kus ta oma salga kaotas, ei olnud juhus. Ja nüüd polnud see enam kahtlus, pigem juba teadmine. Ikkagi jahiti just nimelt neid, või täpsemalt – seda eriskummalist külapoissi Askot, kes polnud kunagi, sünnist saati, kellelegi korda läinud, aga nüüd läks äkki kõigile.
Hetkeks lipsatas läbi Karli pea mõte lüüa teine küünarnukiga hobuselaudjalt maha ja jätta vaenlasele tema soovitud saak. Teda ennast nad siis ilmselt enam ei jälitakski, kahekesi polnud aga pääsemist nagunii. Ent rüütli- ja sõdalaseau ei lubanud tal nii talitada, kui leidus veel juuspeengi võimalus ülesande täitmiseks. Mets võis ehk siiski pääsemist pakkuda, olgugi et see näis tõesti peaaegu võimatuna. Kuidas ta ilmuks Tarbatusse Turaida Conradi ette – salk kaotatud, Asko ära toomata, aga tema ise alles? Üksi nagu viimane argpüks!
Jälitajad olid nüüd vähem kui saja sammu kaugusel. Nemad oma püssidega oleks võinud juba ammugi tule avada, aga nad ei teinud seda isegi praegu. Tema mahajäänud salka oli eile õhtul kõmmutatud, nagu torud võtsid, nad kuulsid seda kanonaadi oma selja taga veel kaua. Aga nüüd teadsid tagaajajad täpselt, kes nende eest põgeneb ega saanud lasta. Sest tahtsid vähemalt üht neist päris kindlasti elusalt ja tervelt.
Karl teadis, et tema see olla ei saa. Polnud ühtegi põhjust, miks tema pidi puutumata jääma. Aga Asko… Just nüüd meenus Karlile sõnasõnalt Conradi käsk, mis samuti nõudis poissi ühes tükis ja täie tervise juures Tarbatusse. Ja Asko istus tihedalt vastu Karli selga, varjates teda oma kehaga. Ei riskitud isegi hobust alt ära lasta, nagu eile kogemata juhtus, sest nii võidi kobamisi ikkagi meest tabada. Ometi asus päästev metsaserv juba siinsamas ja jälitajad pidid teadma, et seal läheks neil palju raskemaks. Seal oli ka Karlil võimalus ümber pöörata ja võidelda – ühelasulise püssi, mõõga, püstoli ja kas või hammastega. Mets pakkus palju võimalusi. Kaitsetu oli ta punaste relvastuse ees vaid lagedal.
Miks neid ainult kolm on? välgatas läbi pea. Eile oli punanägusid vähemalt kolmkümmend. Nad pidid olema hargnenud. Ei saanud ju olla, et mingil põhjusel oli kogu piirimaa nendega üle ujutatud. Sellest oleks ometi kuulma pidanud.
Vastus järgnes peaaegu samal hetkel. Tihnikust nende ees ratsutasid lagedale veel kolm punanägu ja sihtisid moodsad viielaengulised vindid põgenikele, kes olid oma ainsal vankuval ratsul niisama hästi kui sealsamas. See oli lõks – ja lõpp. Tagumine kolmik oli samuti peaaegu kohal ja pidurdas ringi sulgudes juba jooksu.
Kuue
