üldse niisugune mees nagu Üksiklane nii tühise asja pärast välja läks?” imestas Karulaan. „Ja de Paris veel poolesaja mehega ees? Et tuua ära üks segane? Kas meil neid siin veel vähe on?”
„Üksiklane on niisuguste segaste vastu alati iseäralikku huvi tundnud,” nentis Conrad.
„Aga de Paris?”
„See lugu on natuke keerulisem,” poetas Sigtuna Ragnar, kui oli ülemmeistrilt pilguga nõusoleku saanud. Ragnar juhtis nimelt sedasorti asutust, mida teistes aegades ja oludes võinuks nimetada salateenistuseks, aga nemad ütlesid lihtsalt „Silm ja Kõrv”.
„See segane,” alustas Ragnar, „elab piirialal kuskil Sääsesoo nimelises pärakolkas. Ta on kohapeal vist omajagu tuntud. Osa külarahvast peab teda manajaks – või tulevaseks manajaks, kui ta vanemaks saab – teine osa haigeks totakaks. Pisut kaugemal ei teata temast midagi ja ega meiegi seni teadnud. See on tõesti üsna ligipääsmatu padrik.
Siis sattus sinna läbisõidul otsemat teed otsides kogemata üks harjusk ja jäi vihma pärast paariks päevaks paigale. Hiljem viskas tolle nägemuste nägija üle mingis piirikõrtsis nalja. Ju siis tema uskus seda totakaks pidajate poolt. Kõrtsilised said samuti suutäie naerda. Ainult üks mees mitte. See oli järsku hirmsat moodi huvitatud ja muudkui päris harjuskilt nende nägemuste ja ka mehe enda kohta. Eks too siis jutustas, ega tal kahju olnud. Aga kui see huvitundja järele ei jätnud, muudkui edasi päris ja külasse teed ka küsis, tekkis harjuskil väike kahtlus. Taipate vist ise, et ta on üks minu meestest ja harjuskitöö on selle tarvis hea kattevari – kust ma muidu rääkida teaksin.
Noh, inimesi on muidugi igasuguseid. Paljud otsivad imetegijaid, et abi või nõu saada. Eks seegi huviline võinud olla üks neistsinastest. Aga võib-olla ka mitte, nii et küla kättejuhatamisega harjusk juba vassis pisut. Päris valetada ta ka ei saanud, teised kõrtsilised kuulasid pealt ja mõni oleks teadnud järsku parandama hakata.
Siis tegi harjusk näo, nagu tüütaks see jutt teda ära. Ja mis te arvate? Nüüd tegi võõras harjuskile kõige kallimat rüübet välja, et see ainult edasi räägiks. Et missugused nägemused need ikka veel olid, millest ta kuulis ja kuidas täpselt ja nõnda edasi.
Noh, harjusk muidugi rääkis, aga sedapuhku juba ehtsat hundijalajama. Siis teeskles, et ta mõõt on täis ja lasi kõrtsilaual pea kätele. Aga ise passis vaikselt, et mis saab – kui saab?
Sai küll. Võõras jättis isegi oma täis kruusi lauale ja kadus kõrtsist nii ruttu, nagu kardaks kohe püksi teha. Harjusk vargsi järele. Ja mis te arvate? Võõras oli juba oma hobuse võtnud ja kappas täies galopis minema, nagu oleks tal kalmetäis koolnuid kannul. Võite ise ära arvata, kumma riigi poole. Igatahes mitte meile.
Harjuskil polnud aimugi, milles asi, aga et see sell mayade jaoks töötav valge nuhk on, hakkas talle küll koitma. Ja sel juhul pidi asjas selle kiiruse järgi otsustades midagi tähtsat taga olema. Nüüd polnud temalgi muud kui sadulasse ja tuhatnelja siiapoole.
Meie teadsime veel vähem, aga ma pidasin ülemmeistriga nõu ja me leidsime, et kui asi neile nii tähtis on, et iga lihtne nuhk elevile läheb, on lugu kummaline. Siis pidi ta selles kandis olema ju selge käsuga ja just sellesama külahullu pärast. Või oli ta koguni üks paljudest nuhkidest. Vaevalt et meie mees just selle ainukese otsa oskas komistada. Ja siis pidi asi tõesti tõsine olema.
Me ei tea praegugi, mis see on, aga teada tuleks saada. Nii andis ülemmeister Conradile käsu mõni tubli rüütel hea salgaga Sääsesohu saata ja see nägija ära tuua. Conrad siis saatiski de Parise poolesaja mehega ja harjusk läks teejuhiks.”
„Aga Üksiklane?” küsis Zbigniew. „Tema pidi ju ikka midagi teadma, et ka läks.”
„Üksiklane tuli parajasti reisilt ja et tema mayade asjus kõige teadjam on, küsisime nõu. Ta ei osanud esiotsa midagi täpset arvata. Vangutas pead ja ütles, et kõigepealt tuleb mehe endaga rääkida, enne kui seda millegagi siduma hakata. Mayadel olla mitmeid kummalisi uskumusi ja et kui nii arenenud rahvas midagi usub, ei või sellest mööda vaadata. Aga tõsiselt ta asja võttis, see on selge. Ei mallanud isegi siiatoomist ära oodata. Hüppas ise värskele hobusele ja kihutas de Parisele järele. Üksipäini – nagu alati.
Ja siin me nüüd siis istume. Ei ole veel de Parist, ei ole seda talumeest ega ole ka Üksiklast.”
„Imelik lugu,” tunnistas Karulaane Vello, kellele kõik oli alles uudiseks. „Õige imelik. Aga eks meil ole ennegi imelikke lugusid juhtunud. Ikka täiesti teine tõug need punanäod. Saa neist aru…”
Teine esmakuulaja, noor Zbigniew, tegi mõtliku näo ja lisas: „Minu jaoks annab just see asjale kõvasti kaalu juurde, et Üksiklane nii ärevile läks. Ja kui juba jutuks… Ma pole seniajani taibanud, mis mees ta niisugune üldse on. Üksi tuleb, üksi läheb, kui midagi teha on tarvis, teeb ära. Aga ta võib ka öelda, et nii- või naasugusele asjale ei tasu lihtsalt aega raisata. Pärast tuleb välja, et nii ongi. Ja allub ainult ülemmeistrile nagu meie, kuigi tal päris oma valdkonda juhtida ei ole. Või ikkagi on, kui nende manajate ja nägijate peale mõtelda?”
„Ta on meile nii palju väärtuslikku teada andnud, et on nõuniku aujärge väärt,” ütles Sakala Jaanus kinnise ja järsu tooniga, mis teema lõppenuks kuulutas. Nende, Põhjala Liidu ülemmeistrile kõige lähemate nõunike omavahelises seltskonnas juhtus seda harva. Lõppeks polnud ju tegemist sündinud monarhi, vaid vanemate endi valitud võimukandjaga. Tema praegune toon aga ei soosinud jätkamist. Nagu sama teema üleskerkimisel varemgi oli juhtunud. Noor Zbigniew lihtsalt ei teadnud seda veel. Ent sedapuhku ei tahtnud ka Karulaane Vello leppida.
„Kas keegi üldse teab, mis ta nimi on? Kes ta on? Kust tulnud?”
Pärast teadmatust tunnistavat vaikust, mille vältel neli meest mõnevõrra trotslikult pead raputasid, ütles ülemmeister tasa: „Mina tean. Aga lubasin, et ei räägi, kui ta ise ütelda ei taha. Igal rüütlilgi on õigus elada omaenda võetud nime all, kui ta ainult päris nime oma väejuhile teada annab ja see nimi rahuldab. Ja väejuht peab tema soovi austama ja saladust pidama. Olete unustanud?”
Jälle järgnes viiv vaikust, mille kestel neli meest pilke vahetasid. Muidugi oli niisugune komme olemas, aga harva kasutas seda keegi kauem kui mõne turniiri ajaks, ehkki leidus muidki näiteid. Aga et nii kaua kui Üksiklane… Kuid ülemmeistri vaade ütles selgesti, et enamat nad temalt ei kuule.
Siis lausus Conrad lepitavalt: „Sellest meile piisab. Kui sina teda usaldad, võib seda igaüks.”
„Kas jutt on juba usaldusest?” kerkisid Sakala Jaanuse puhmas kulmud kõrgele. „Pärast seda, mis ta oma teadmistega meie heaks teinud on?”
„Iga teise tundmatu puhul oleks ammu kerkinud küsimus: keda ta veel võib teenida?” kasutas Sigtuna Ragnar kaaslaste avatud teemat oma südame kergendamiseks ära. „Minu ameti juures oleks niisugune küsimus suisa kohustuslik. Aga tema puhul jääb see sinu tõttu muidugi kõrvale, ülemmeister.”
„Keda teist on tal veel teenida jäänud?” kõverdusid Sakala Jaanuse huuled sapiseks muigeks. „Peale punanägude muidugi. Aga nagu sa, Vello, ütlesid, võivad nemad meid niigi kärbselapatsiga laiaks lüüa, kui me oma makse ära ei maksa. Kas neile on selleks praegu nuhkijaid tarvis?”
Uksele koputati. See oli midagi erakordset. Öisel nõupidamisel ei tohtinud ükski teener ilma loata ukse tahagi tulla. Niisiis oli juhtunud midagi erakordset.
Kui uks suurmeistri hääle peale avanes, oli lävele ilmunud teener
