vastamisi nagu paarituvad konnad.
Asjatu lootus! Nad ei pidanudki riskima ja tulistasid – kõik kolm korraga –, ainult et mitte mehi, vaid otse hobusele rindu. Loom kukkus kui niidetult ja mehed lendasid üle tema pea – Karl esmalt alla ja Asko talle otsa, kuid hoog paiskas viimase kohe ka edasi.
Asko jäi tahtetult vaenlase ette lamama, justkui oleks talle kõik juba ammu ükspuha – nagu see oligi –, kuid Karl de Paris, mitmendat põlve rüütel, oli ainsa ropsuga püsti nagu kass. Nüüd, mil Asko keha teda enam ei kaitsnud, teadis ta täpselt, mis oodata on. Ja elusalt ta end kätte anda ei kavatsenud.
Ta oli küll kuulnud, et punanäod ohvrialtareil inimverd enam ei vala, aga uskus seda niisama vähe kui rauast laevu. Parem surra juba siin. Ja võtta kaasa kas või üksainus neist verivaenlastest.
Polnud aega ega võimalust krampides viskleva looma sadula küljest musketit kätte saada. See-eest oli tal ürgvana, aga hästi hoitud püstol – vaid ülikute luksusese – pihus juba püsti karates. Selle tühjendas ta alt üles täpselt lähima ratsaniku rinda, kes, käed laiali, tagurpidi paiskus. Järgmiste kallale sööstis ta juba mõõgaga. Need kaks olid asja ootamatust arengust üllatatud ja vinnastasid alles oma püsse, et uut padrunit rauda saada.
Ometi ei jõudnud Karl neid väheseid sammegi teha. Lask tabas teda hoopis selja tagant vasakusse õlga. Kuid mitte veel surmavalt. Taibates, et võidelda on juba võimatu, lasi ta käiku äärmusliku vahendi – loendamatutel harjutustel treenitud võtte. Ta tegi oma elu viimase pingutuse, pannes sellesse kogu järelejäänud jõu ja täpsuse, kuna kokku hoida polnud enam millegi jaoks. Järsu liigutusega läks raske mõõk ta paremast käest lendu ja tungis ligida maa pealt teisele punanäole otse kõrri. See oli täistabamus! Hetkeks lahvatas läbi rüütli juba lõpuga leppinud teadvuse võidurõõm – viimane.
Kohe tabasid teda selja tagant kaks järgmist lasku ja eespool ainsana terveks jäänud vaenlaselt ka kolmas. Rüütli keha otse kõikus neist edasi-tagasi. Kuna aga eestpoolt tuli kuul lähemalt, kukkus ta põlvist paindudes tahapoole selili ning Karl de Parise, ammu kadunud Pariisi küla rüütlite viimase järeltulija surnud silmad jäid tardunult põhjamaist koidutaevast vaatama.
Neli sadulasse jäänud punanägu kogunesid kokku ja tulid hobustelt maha. Nad ei kandnud mingeid sõjavärve, neid värve ei kasutatud tegelikult enam aastasadu – sestpeale kui nende kasvav arvukus siin mandril taolise lisahirmutamise mõttetuks muutis. Praegu näisid nad Askole lihtsalt tavaliste tõmmut verd meestena, ainult viletsa habemekasvuga. See viimane omadus paistis aga silma ehk ainult seetõttu, et neil kõigil oli niru habe. Eks olnud ka Põhjalasse kokku pagenute järglaste seas igasugust habemekasvu, nagu ka igasugust sorti ninasid, silmi, lõualuid või nahatoone.
Kaks sõdurit tõstsid endist viisi ükskõikselt lamava Asko jalule ja sidusid tal käed selja taha. Sõnatult. Teised kaks vaatasid üle oma langenud kaaslased ja raputasid lootusetult päid – nii vastamisi kui Askoga tegelevate kaaslaste suunas. Ikka sõnatult. See paistis Asko jaoks üsna sõnakehv rahvas olevat, vähemalt need sõjamehed siin.
Askole oli ükspuha. Ta ju oligi surma igatsenud. Juba kaua aega. Kui see asi nüüd tema eest ära otsustati, siis seda parem. Aga kiiret ei paistnud punanägudel – teisiti ei osanud ta neid oma mõttes ikkagi nimetada – sellega olevat. Muidu poleks siduda tasunud.
Vajasid nad ehk vange oma ohverdamisriituste jaoks? Mis siis ikka. Tema jaoks tegi see sama välja. Ehkki ta nüüd, mil asi tegelikuks kiskus, ei olnudki oma surmasoovis enam nii väga kindel nagu siis, kui ta sellest vaid endamisi mõtteid heietas. Aga tema tahet vaevalt keegi küsima hakkab. Nagu, muide, need omadki põhjamaa mehed, kes talle kodukülla järele tulid ja ütlesid, et viivad ta nüüd Tarbatusse.
Muidugi, Tarbatut oleks ehk huvitav näha olnud. Kuulu järgi olevat see Põhjala Liidu tähtsamaid linnu, võib-olla isegi kõige tähtsam – Asko ei teadnud täpselt. Seal olla vägevad kivimüürid ja uhked ehitised. Aga oma needusest polnud tal nagunii kuskil pääsu, olgu siis kodus, Tarbatus või seal, kuhu punanäod ta nüüd viivad. Needus oli temas eneses. Selle eest ei saanud ära minna. See tuli kaasa.
Esialgu ei paistnud neil tema äraviimisega mingit kiiret olevat. Sõdurid – neli meest, niipaljuke neid järel oligi – asetasid surnukehad kõrvuti rohule, aga hauda kaevata polnud vist millegagi ja põletismaterjali matuseriidaks ka ei kogutud. Tõsi, mida teadis Asko nende kummaliste inimeste kommetest? Oli oma metsakülas seni ainult lugusid kuulnud – peaaegu eranditult kurje. Võib-olla ootasid nad lihtsalt ülejäänud kaaslasi. Askogi mäletas, et eile oli neid palju rohkem olnud.
Mõne sõna punanäod ikka vahetasid, nii et päris tummad nad polnud. Ainult keelest ei taibanud Asko vähimatki. Vahest nad temaga sellepärast ei rääkinudki, et nemad jälle ei mõistnud Põhjala keelt – ja eesti või liivi keelt ammugi mitte.
Kaks meest istusid Asko lähedal ja tegid suitsu. See komme oli juba ammu punaste juurest siiagi levinud, nii et sellest sai Asko aru. Karl de Paris – nüüd juba kadunuke – oli samuti piipu suitsetanud. Kolmas punanägu toimetas midagi surnukehade juures. Neljas jalutas eemal, et ühe langenu laskudest ehmunud ja kaugemale traavinud ratsut teiste juurde tuua. Kõik tundus vaikne ja kui esimesed päikesekiired poleks valgustanud kolme nüüdsama elust lahkunud inimese keha, võinuks olukord paista üllatavalt rahumeelne.
Ühtäkki tungis sellesse rahuhetke midagi teistsugust. Esialgu jäi selle iseloom arusaamatuks, kostis ainult kummaline häälitsus surnute juures toimetavalt mehelt, kelle teiste poole pööratud selg tundus kuidagi nagu kangestuvat. Siis hakkas mees aeglaselt põlvist konksu vajuma, pöördus sealjuures veidralt väändudes ringi ja nüüd võis näha nuga, mis oli pidemeni tema keskkehasse tunginud. Ent selleks hetkeks istus teine samaisugune nuga – samuti pidemeni – juba ühe suitsetava sõduri kehas. Võis vaid aimata, et need ei saanud tulla kusagilt mujalt kui siitsamast tihnikuservalt nende kõrval. Aga kust nimelt?
Teine sõdur kobas alles palavikuliselt oma püssi järele, kui tihnikust kõmatas lask. Ainult kogenematu Asko ei taibanud, et see polnud musketipauk, vaid tuli vintpüssist. Punase sõduri pinges näol välgatas üllatusevirve, mis ei takistanud teda oma niisama ohtlikku relva vinnastamast ja välkkiirelt palge heitmast. Ta sai sellega hakkama, kuna võsast tulnud kuul võttis maha hoopis hobust tagasi toova sõduri, kes seni veel midagi polnud taibanud ja kes vastupidise järjekorra puhul võinuks kergemini varjuda ja vastu tulistama hakata. Aga seda kavalat strateegiat Asko ei mõistnud, isegi kui tal selleks aega jätkunuks.
Nüüd oli vangi kõrvale jäänud sõdur äkitselt üksi ja sundseisus. Ta saatis viivitamatult kuuli sinna, kust kõrva järgi pauk oli käinud ja silm pajupõõsast paiskuvat püssirohusuitsu näis seletavat. See oli viga, mida ta ei saanudki vältida.
Uue kuuli raudatõmbamise lõksak kostis juba paari sammu jagu vasakult, punanäol oli relv alles vinnastamata. Ta püüdis meeleheitlikult kiirustades kuuli rauda tõmmata, kuid püssi uuesti palge heita enam ei jõudnud, langedes nähtamatu vaenlase kiiremast lasust just niisamuti selili nagu Karl de Paris ennist.
Näis, et rahulikust paigalseisust oli möödas üksainus silmapilk, aga nüüd äkki lamasid kõik neli punanägudest sõdurit elutult maas.
Alles siis, pärast relva uue vinnastamise lõksatust avanes metsa ääristav võsapuhmas ja nähtavale ilmus – üksainus mees. Tal oli vintpüss laskeasendis ja silmad valvsalt ümbrust uurimas Pika öömusta keepmantli kapuuts oli taha lükatud ja tumedad, mõnevõrra sasitud juuksed rippusid õlgadeni. Mantli alt paistsid ainult niisama mustad säärsaapad – värv, mida kandsid vaid need, kes endast eriti ei hoolinud. Või ei hoolinud sellest, mida teised neist arvavad. Ta tundus pikka kasvu, kuid kas ta oli paks või kõhn, seda polnud lohmaka mantli alt näha. Liigutuste kassiliku nõtkuse järgi otsustades võis ta olla pigem sale, aga jõuline.
