või hoopis jõudsat tõusu. Kuid et ebaharilikust koputusest peale kambris pinge valitses, oli selge.
Natukese aja pärast sisenes pikk mees mustas keepmantlis ja niisama mustades tolmunud saabastes.
„Tõin tolle Asko ära, ülemmeister,” teatas ta väsimusest kiretu, peaaegu tuima häälega. „Karl de Parist ärge enam oodake. Tema mehi enamjaolt vist samuti.”
„Võta istet, kustuta janu ja räägi!” viipas Jaanus, väljendades kogu seltskonna ühist kärsitust.
Üksiklane istus. Keegi isegi ei püüdnud välja nuputada, mil moel ta hulk aega pärast linnaväravate sulgemist Tarbatusse oli pääsenud.
3
Nad võtsid käigu Asko juurde ette alles hilisel hommikul. Mõlemad surmväsinud teelised vajasid kõigepealt puhkust. Nüüd, mil otsitav oli punanägude eest ära toodud, polnud jutuga enam tulikiire. Lisaks mõistis Üksiklane, et eelolev usutlemine ei tohtinud olla pealekäiv või muidu ei saavutaks nad kuigi palju. Seda ei saanud läbi viia väsinult, pinges ja sundivalt.
Et kohale toodud noort külapoissi arvukate juuresolijatega mitte ära hirmutada, läksid Sakala Jaanus ja Üksiklane vaid kahekesi. Teistel tuli oma uudishimu talitseda ja igapäevaste töödega tegelda.
„Said sa temalt midagi juba teel ka teada?” küsis ülemmeister minnes. Öösel, teiste juuresolekul polnud Üksiklane kuigi jutukas olnud, aga see oli tema juures tavapärane. Ja mehe silmadest vaatas siis vastu ilmselge rampväsimus. Ta rääkis vaid kuivade nappide sõnadega, kuidas kõigepealt de Parise sõjasalk ülesannet täites otsa sai („Eks mõned jõudsid ehk lõpuks laiali joosta, need tilguvad pikapeale tagasi.”) ja kuidas hiljem suri ka rüütel ise.
Üksiklane oli varju hoides kogu aeg lähikonnas liikunud – ilma asjade käiku sekkumata, enne kui sellest tõepoolest kasu tõusis. („Kuus vintpüssi ja padrunid andsin all vahtkonna relvurile üle. Piisake küll, aga asjaks ikka.”)
„De Parise oleksin võib-olla päästa saanud,” tunnistas ta kahetsevalt, „aga ainult siis, kui tal oleks õnnestunud metsa jõuda. Lagedal poleks me ka kahekesi toime tulnud – kuue vindi vastu. Ja siis oleks Asko punanägudele jäänud. Aga tema see põhiküsimus oligi.
Mulle jäi üle ainult varitsusrünnak. De Parise vaprus, kui ta vist suisa ime varal kaks punanägu maha võttis, tegi asja lihtsamaks. Ja mina ei saanud teda isegi matta ega ka kaasa tassida,” lisas ta kahetsevalt. „Viies hobune oleks meid takistama hakanud. Nii palju rihmu polnud mul ka, et teda kindlalt sadula külge köita. Pidime sealt kähku kaduma, enne kui uued punanäod välja ilmuvad.”
„Ma saadan kellegi vaatama,” ütles Conrad. „Kui ta seal veel alles peaks olema.”
Üksiklane vaikis veidi ja lisas: „Karl pidas ennast frankiks ja ma jätsin ta südame kaasa toomata. Nemad olid kristlased ja talle poleks niisugune asi meeldinud.”
Teised noogutasid selle peale mõistvalt. Üksteise kombeid oli austama õpitud.
Mis südamesse puutus, siis siin võis olla seos just punanägude endi kurikuulsa ohverdamistavaga, kus südamed lõigati välja elusatelt ohvritelt, kuid mõnede valgete rahvaste sõdalastele sai kombeks lõigata südamed välja oma kaaslastelt, kes olid lahingus langenud. Muidugi vaid siis, kui lahinguväli niigi palju nende kätte jäi, et see võimalik oli. Enamasti juhtus see vaid ülekaaluka üllatusrünnaku korral metsalahingutes. Põhjala Liidus annetati kehad itkulaulu saatel tuleriidale langemispaigal, aga südamed toodi koju tagasi. Seal maeti need hiide ja istutati iga maetud südame kohale noor tamm. Iga tamm hiies märkis ühe langenud relvavenna südant.
Üksiklane jättis ütlemata, et Karli usk oli talle üksnes käepärane vabandus. Ta oleks selle tema jaoks metsikuvõitu kombe nagunii täitmata jätnud. Kui Karl polnuks kristlane, pidanuks lihtsalt mingi muu vabanduse välja mõtlema. Aga vabandust oli tal vaja, et mitte enda kohta veel rohkem küsimusi tekitada.
Nüüd, hommikul, kui ülemmeister küsis teel teada saadu kohta, kehitas ta vaevumärgatavalt õlgu.
„Kiirrännak ei ole hingepuistamiseks just parim aeg. Jah, ta näeb nägemusi. Paistab, et kaunis kummalisi. Aga rääkida ta neist palju ei tahtnud. Ega ma peale pressinudki. See olnuks nagu suuga herneid püüda. Kihutasime peatusteta, ühelt hobuselt teisele hüpates, isegi tukkusime sadulas – kordamööda.”
Ta ei hakanud mainima niigi selget: et usalduslikuks vestluseks peab enne ka pisut tuttavamaks saama. Võhivõõrastele ei pihita.
„Tegelikult küsis hoopis tema minult, miks kõik teda järsku jahivad. Ma ei osanud muud kosta, kui et seda peab mõnelt targemalt küsima. Tahaks teada, kes see küll on.”
„Karta võib, et tegelikult tema ise, ainult ta ei tea seda veel,” arvas ülemmeister. „Meil sinuga tuleb see talle kuidagimoodi selgeks teha.”
„Me peame selle kuidagimoodi koos temaga lahendama,” juurdles Üksiklane. „Peame teda avameelseks julgustama ja liitma sinna juurde siis selle, mida mina mayadest tean. Mingi seos peab ometi olema. Miks nad teda muidu nii väga tahtsid?”
Ülemmeister noogutas. See, et noorem mees vestles temaga nagu võrdsega, ilma tiitlit kasutamata, ei häirinud Jaanust. Omavahel need kaks niimoodi rääkisidki.
„Kutsu mind ka tema juures ainult Jaanuseks,” ütles ta nüüd. „Ülemmeistri nimetus võib poissi hirmutada. Iseasi, kui just peabki hirmutama. Aga siis tuleb enne kolm korda järele mõelda, kas see asja mitte hullemaks ei tee.”
Üksiklane oli niigi taibanud, et valitseja ei kavatsenud esineda iseendana. Ta riietuse kattis üleni vana hallikas keep ilma ainsagi ehteta ja selle alt paistsid väga lihtsad kantud saapad, millel polnud isegi kannuseid.
Asko kössitas talle puhkamiseks antud kambris sängiserval ning nägi õnnetu ja nigel välja. Kõhnad õlanukid näisid tahtvat läbi halli räbaldunud hame tungida. Asi ei seisnud külmas, näljas ega ka hirmus. Kamber oli talutavalt soe, lauale toodud toidust seisis enamik küll alles, aga sellest oli söödud. Ja kõhna noormehe pilk polnud mitte hirmunud, vaid – ükskõikne. Teda kauem tundnud Üksiklasele hakkas üha enam paistma, et niisugune seisund ongi tema jaoks tavaline.
Muidugi võis kõne alla tulla veel koduigatsus. Ta oli kodunt lihtsalt pikema jututa välja rebitud ja sunniviisil kaasa viidud. Aga miski ütles kogenud silmale, et masendus ja apaatia vaevavad noormeest juba ammu enne kodukülast lahkumist. Ja niisugusel juhul pidi see olema mõne pikemat aega väldanud paine tagajärg.
„Hommikust, Asko!” alustas Üksiklane juttu, et seda kuidagi üldse alustada. „Kas ärkasid ammu?”
„Siis, kui süüa toodi,” tuli nagu kohkunult vastuseks. „Hommikust, Üksiklane,” lisas noormees kohmetult.
„See on mu hea sõber Jaanus,” tutvustas Üksiklane ülemmeistrit ja tundis end nende sõnade juures kaunis narrilt. „Ta tõi meile hüva rüübet kaasa. Pole küll veel lõunagi käes, aga ta arvas, et pärast sihukest reisi teeb see meile mõlemale head. Aitab kiiremini jalule saada. Sa ju ikka jood meiega?”
Talle endale tundus algus tõesti nigel. See mõjus nii võltsilt kui üldse võimalik. Üksiklasel polnud aimugi, kuidas nende kõigi vanusevahesid arvestades noore poisiga loomulikult rääkida. Proovi, kuidas tahad, ikka kukuks see kuidagi ametlikult välja. Aga just viimast tuli algusest peale vältida. Õnneks pidi siin nooruki jaoks kõik võõralt mõjuma, nii et ehk jäi võltsus
