välja saata. Ja kas sa kujutad ikka päris hästi ette, kui kaugel asub Uus-Copan?”
„Selle asemel kujutan ma õige vastikult ette, et see teine seltskond võib Sääsesoo poisile ka siia järele tulla, kui ta nii vajalik on.”
„Igatahes mitte sõjaga,” raputas vahepeal järele mõelnud Üksiklane pead. „Te olete ju mayadega liitlased, eks ole? Et kehtivat tasakaalu raputada, tuleb vaadata ka teiste punaste riikide poole ja praegu on kõik siinse olukorraga rahul. Keegi ei taha praegu, et see, ma vabandan, eikellegimaa nimega Põhjala Liit siit kaoks. Vähemalt mitte kellegi teise valdusse.
Niisugused asjad aga, millesse see nägija puutub, kära ei kannata. Kohe üldse mitte. Kui meie valitsus on võtnud nõuks nende vastu huvi tunda, tunneb ta veel suuremat huvi, et sellest ei saaks kuulda keegi teine, näiteks asteegid, irokeesid või incad.”
Vanem mees vaatas talle nõudlikult otsa. „Kes sa küll õieti oled, mu õe Linda poeg?”
Üksiklane muigas kõveralt. „Ma ju ütlesin juba ammu, et mind saadeti siia otsima erilisi andeid, keda uurida. Neid, kes mind saatsid, huvitavad teised rassid just nende sõltumatutel aladel. Mina olin sobiv mees tulema.”
Onu pilk ei muutunud teragi pehmemaks. „Algul oli see päris usutav. Aga mida kauem ma vaatan… Kas nad õpetasid sind selle jaoks võitlema nagu noort kuradit, pääsema läbi lukustatud uste, olema märkamatu seal, kus igaüks silma torkaks ja tulema toime seal, kus keegi teine toime ei tuleks?”
„See on karm maailm, onu,” kehitas Üksiklane õlgu. „Mees peab ju enda eest seisma, eriti kui ta üksipäini tööd tegema saadetakse. Või arvad sa tõesti, et olen salakuulaja? Jõudude vahekord on niisugune, et ei mayad ega keegi teine vajaks teile halba tegemiseks mingisuguseid salakuulajaid. Sa tead seda isegi.”
Nüüd vana mehe vaade muutus. Kuid see ei pehmenenud, vaid sinna tekkis lootusetus. „Selles on sul õigus. See on ka peamine põhjus, miks ma sind algusest peale usaldada võisin. Keegi ei saa meie olukorda enam hullemaks teha, kui see juba on. Ma lähen nüüd ja saadan Metsala Aguri. Kui see poiss siin ärkama peaks, siis keegi meestest seisab ukse taga, et mulle teade tuua.”
„Ülemmeister!” Mineja oli juba uksel, mille taga keegi võis olla, nii et Üksiklane pöördus tema poole valjusti ja ametlikult. Sakala Jaanus peatus ja vaatas tagasi.
„Kas sa tead, et „ma” tähendab vana-maya keeles „ei” ja sõna „ya” on „valu”?”
„Mis sa sellega öelda tahad?” kortsutas onu laupa.
„Et maya tähendab seisundit – ilma valuta.”
„Neile endile ehk küll,” läigatas Jaanuse silmis vihasähvak. „Aga sa räägi seda neile rahvastele, keda mayad neljasaja aastaga maa pealt ära on pühkinud.”
Ta pööras uuesti selja ning läks kambrist välja. Natukese aja pärast saabus ravitseja Metsala Agur.
4
Oma ema rahva hulgas Üksiklane uuri ei kandnud. See olnuks liiga reetlik, rõhutanuks ta erandlikkust. Kelladest oli siin ainult kuuldud, aga omaks polnud neid võetud. Milleks taoline punaste alpus? Seetõttu ei osanud ta nüüd täpselt öelda, kui kaua aja pärast Asko toibus. Lõuna oli igatahes juba söödud, nii et kolm-neli tundi pidi möödas olema.
Asko lebas endiselt põrandal – täpselt nii, nagu ta oli kukkunud. Kui Metsala Agur kuulis, et tegemist on transiga, keelas ta lamajat isegi näpuotsaga puutuda.
„Muidu ei leia hing tagasi tulles keha enam üles. Kõigi manatarkadega on niimoodi.”
Olnuks Üksiklane kergemeelsemas tujus, võinuks ta öelda, et kui teekond viib Tarbatust Uus-Copani ja tagasi, ei tohiks paar sammu põrandalt sängini enam palju lugeda. Ent ta polnud kerglases tujus. Ja Asko ei olnud mingi suvaline manatark. Tema puhul oli tõesti parem austada reeglit: mida ei tunne, ära torgi. Siin oli tegemist millegi tegelikuga, mitte tavaliste posijate autosugereeritud visioonidega.
Ärkamine tuli äkilise vapustusena nagu löök. Lamaja kõiki liikmeid läbis üheaegne tõmblus. Siis see taandus ja Asko juba avanenud silmi täitis piin. Ta vaade oli sihitud lakke ja fikseeris alles aegamööda Üksiklase ja Aguri kujud, kes tema kohal kõrgusid. Noormees hakkas üle kogu keha lõdisema, ta hambad plagisesid. See ei tulnud külmast. Ta ei olnud kananahal, See oli vaid keha kramplikkus, mis teda raputas. Mitte nii tugev kui naasmise esimene impulss, aga see-eest püsiv. Pigem võinuks seda nimetada vaevatud keha ülepingeks.
Nad tõstsid ta voodile ja Agur, kellel oli kaasas maarohtudest keedetud ravijookide paun, alustas leevendamist. Üksiklane suhtus sellesse mõnevõrra skeptiliselt, kuid vahele ka ei seganud. Tema teadis veel vähem. Selle asemel saatis ta ukse taga seisva teenri ülemmeistri juurde ütlema, et ärkamine on toimunud, aga rääkijat Askost esialgu veel pole.
Agurile tuli au anda. Asko oli öelnud, et piinlemine pole kunagi vähem kestnud kui pool päeva, aga ravitseja tuli leevendavate ja rahustavate jookide abil toime umbkaudu nelja tunniga, kusjuures teise poole sellest ajast ravialune magas. Siis olid nad jälle niisama kaugel kui hommikul: Metsala Agur ära saadetud ja Üksiklane koos ülemmeistriga Asko juures. Noormees juba istus. Ta ei näinud nüüd halvem välja kui tavaliselt, ehkki ta väljanägemine oli juba niigi halb küllalt. Tundus, et teda praegu küsitleda on lihtsalt julm, aga polnud pääsu.
„Mida sa seekord nägid?” tahtis Üksiklane teada. Enne, ravitseja juuresolekul, polnud ta asjast rääkimist üritanud.
„Ma olin jälle seal,” sosistas Asko. „Pariisis. Rüütliisand ütles, et seal on nüüd mingisugune punanägude linn, Uus-Topan või Copan. Aga ei olnud. See oli Pariis. Ja ta oli tohutult suur. Üks torn oli nii kõrge, et midagi nii kõrget ei saa üldse ette kujutada. Aga see polnudki nagu päris torn; see oli raudpalkidest ja paistis veel rohkem läbi kui mõni hõre sara. Nad kutsusid seda Teiffeliks… või Eiffeliks… Aga seekord olid kõik koledasti hirmul. Nad vist kartsid, et maailmalõpp on tulemas. Või midagi niisugust.”
„Kas need ratastega loomad ka ikka veel ringi veeresid?” küsis Jaanus.
„Ikka,” kinnitas Asko. „Ainult nüüd olid nad kuidagi… teistmoodi. Ümaramad. Mõned olid hoopis isemoodi. Neil ei olnudki rattaid või õieti oli ka, aga neid oli hoopis rohkem – kohe ratas ratta kõrval. Aga midagi käis veel ümber nende rataste ja see kõik mürises ja lõgises koledasti ja ette ulatus neil loomadel ilmatu pikk nina nagu suur palk, ainult seest õõnes. See oli ka rauast. Ja taevas lendasid rauast linnud. Aga ööd ei olnud enam valged. Need olid nüüd niisama pimedad nagu meil. Paistis, et nende rauast lindude pärast. Seal käis vist sõda, ma ei saanud ainult aru, kuidas seda peeti.”
„Sa ütlesid – ööd?” küsis Üksiklane väga tasa, kui Asko hinge tõmbas. „Kui kaua sa seal siis õieti olid?”
„Ma ei tea,” pomises Asko. „Kaks või kolm päeva.”
Jaanus ja Üksiklane vahetasid pilke. Transis oli noormees olnud ainult keskhommikust varase pärastlõunani.
„Oled sa ikka kindel?”
„Noh, võib-olla neli päeva,” pakkus Asko kahtlevalt hoopis juurde. „Aga ei,” otsustas ta lõpuks, kui oli järele mõelnud. „Nii palju vist ikka mitte.”
Ei mingisugust kattuvust äraoldud aja ja siin möödunud tundide vahel, mõtles Üksiklane
