elasid kogu selle aja?” huvitas Jaanust praktiline pool. Üksiklane oleks eelistanud küsida hoopis, kes Asko seal oli, aga ei riskinud. Veel mitte. Selgus, et polnud mõtetki.
„Ma ei tea!” imestas Asko isegi. „Ma lihtsalt olin seal ja nägin.”
„Kas sa kellegagi rääkisid ka?” küsis Üksiklane. „Mõne kindla inimesega, ma mõtlen.”
„Ma… ei tea. Ei… oska öelda… Ma lihtsalt olin seal ja nägin.”
„Aga kas nemad sind ka nägid?” muutis Üksiklane taktikat.
„Ma ei tea,” korrutas Asko õnnetult. „Ma sain ainult aru, mida nad kartsid ja kui halvasti nad ennast tundsid ja mina kartsin ja tundsin sedasama. Tunnen veel praegugi.”
See oli lootusetu. Ja mitte sel põhjusel, et Asko oli kirjaoskamatu külapoiss, Jaanus aga Põhjala Liidu ülemmeister ja tema, Üksiklane, hoopis isevärki tegelane. Üksiklasel oli kuri kahtlus, et samadel asjaoludel poleks kumbki neist kahest samamoodi midagi targemat vastata osanud. Sest siinne mõistatus oli neile kõigile ühtviisi liiga suur. Koguda võis ainult killukesi.
„Ütle, kas sa käid sel kombel alati seal… Pariisis, või mujal ka?”
„See võib ka mujal olla,” soostus Asko, kui oli veel natuke Aguri kosutavat ürdijooki rüübanud. „Ma alati ei tea. Mõnikord ei ole see üldse linn ja vahel pole isegi ühtki inimest näha. Siis ma ei tea, kus ma olen. Võib-olla seal lähedal, aga võib-olla hoopis mujal. Ja ükskord…”
„Ja ükskord?” kordas Jaanus, et noormees liialt oma mälestuspildi üle mõtlema ei jääks.
„Ükskord oli kõik surnud. Ainult mingid varemed või nende jäänused. Nagu oleks keegi laste liivamajakesed luuaga üle pühkinud. Aga suured muidugi. Ja mujal, nii kaugele kui silm ulatus, oli kõik kõrbenud. Puud, põõsad, isegi rohi. Mitte ühtki inimest, looma, lindu ega putukat. Ei… Üks suur ämblik jooksis mööda paljast, pragunenud maad. Väga suur – nagu koer. Tema oli ainuke. See oli nii kurvastav. Nagu matmispaik, kus pole enam isegi maetuid. Ja taevas oli nii tume, peaaegu must. Valgus oli nõrk ja ähmane. Aga see polnud ei õhtu ega hommik. See oli päev.”
Nad mõtlesid natuke selle musta taevaga elutu päeva üle, kus ainsaks elusolendiks oli üks ämblik.
„Kus see oli, sa muidugi ei oska öelda,” arvas Jaanus.
Aga seekord Asko oskas: „See oli ka Pariisis. Noh, õieti selle lähedal. Ma tundsin ühe koha ära. Seal olin juba enne olnud. Siis, kui see veel elas.”
„Nii et see sinu Pariis ei ole alati ühesugune?”
„Ei,” kinnitas Asko pisut imestunult, nagu oleks Üksiklane milleski ilmselges kahelnud. „See on sama koht, aga kord nii, kord hoopis teisiti. Sellepärast ma ju räägin, et see ei ole päris.”
„Kui tihti sul need ärakäimised ette tulevad?” tahtis Jaanus teada.
„Kuidas kunagi. Vahel korra kuus, mõnikord kaks. Siis jääb jälle kuu või kaks päris vahele. Alguses ma lootsin siis, et olen terveks saanud. Nüüd enam mitte. Ammu enam mitte.”
„Aga kas sa satud neisse kohtadesse juhuslikult või püüad vahel määrata, kuhu just lähed?”
„Ma ei taha neisse üldse sattuda!” karjatas Asko. „See lihtsalt juhtub ja siis – ma olen seal.”
„Aga kui sa tahaksid,” käis Üksiklane peale nagu lapsele. „Mängime, et tahaksid. Kas sa siis tuleksid toime?”
Asko mõtles veidi ja raputas pead. „Ma ei usu. See lihtsalt juhtub. Vastu mu oma tahtmist. Kui ma väga püüan mõtelda, et ei taha, siis see jääbki tulemata. Aga iga kord see ei aita ja vahel pole üldse mingit hoiatust. Siis on see nagu piitsaplaks selja tagant. Siis ma ei jõuagi mõtelda, et ei taha. Nagu täna.”
Üksiklane juurdles, kas Asko puhul oli tõesti tegu vaimse ajasrändega, nagu Chakuatso rühmade kõige hullumeelsema tiiva teoreetikud seda võimalikuks pidasid. Ainult et mis ajad need olid, kus poiss vastu iseoma tahtmist ringi hulkus? Mingit valgete Pariisi polnud kunagi olnud ega saanud nüüd ju enam kusagilt tekkidagi.
Isegi kui ime juhtuks ja ajaloo käik sedavõrd järsu pöörde teeks, et valge rassi viimased jäänused siit Põhjalast oma maad tagasi vallutama suudaksid minna ja lõpuks võidaksid, tähendaks see ainult rasside segunemist – punaste määratul arvulisel domineerimisel. Ent niisugune paigake nagu Pariis oli ammu unustatud. Isegi kui Uus-Copan kaoks – kui see maatasa tehtaks – ja hiljem uuesti üles ehitataks, ei saaks sellest enam iialgi Pariisi. See nimigi oli maetud.
Aga Asko käis seal. Pidevalt. Ja paistis, et mitte ainsas ja ühesuguses Pariisis.
Mis ta selle poisiga nüüd õieti tegema pidi? Mida oskas tema üleüldse üksi teha? Koguda veel rohkem kummalisuseraasukesi? Kas neid enam leiduski? Vaevalt küll niisugusel määral, et see viivitust õigustaks.
Nad jätsid kurnatud noormehe rahule, lasid talle süüa ja uued riided tuua ning enne seda pesemistoobri korraldada, et vaevahigi ja reisimustus – koos läbitud maisest reisist – maha pesta. Selle eest jäeti hoolt kandma usaldusväärne mees, kes pidi vaatama, et ninakad teenrid poisile ülekohut ei teeks. Too oli liiga väärtuslik – ehkki ikka veel teadmata põhjusel – ja seejuures liiga suures masenduses, et talle mõne ennasttäis, aga pardiajuga töllmoka poolt veel lisapingeid juurde tekitada.
„Ma pean ära sõitma,” ütles Üksiklane, kui nad Asko kambrist juba väljas olid.
„Uus-Copani,” nentis ülemmeister. „Ette kandma.”
„Just,” ei teinud Üksiklane onu ees asjast saladust. „See võib sulle meeldida või mitte, aga kui valgete inimeste Põhjala Liitu veel üldse miski aidata suudab – enne kui keegi selle varem või hiljem, nii või teisiti üle võtab –, oleme need meie, see minevikust tulevikku otsiv ringkond, nagu sa neid nimetasid.”
„Ja kuidas sina neid nimetad?” küsis onu vaevu varjatud umbusuga.
„Mina ütleksin…” Ta takerdus, püüdes leida vastet sõnale „visionäärid”, kuid pidi loobuma. „Selles keeles puudub vastav väljend. Kõige lähem oleks: avara pilguga inimesed, nägijad.”
„Viimasel ajal ma muust ei kuulegi kui nägijatest,” torises vanem mees. „Ühe juurest just tuleme. Mina olen hädas rohkem tegijatega. Nende teod ei meeldi mulle.”
„Õhtu on tulekul,” ütles Üksiklane, „aga valgust jätkub veel kauaks. Mis sa arvad, kui võtaksime hobused ja käiksime hiies ära? Lahkun juba koidikul.”
Onu heitis talle mõtliku pilgu, kuid Üksiklane ei teinud seda ettepanekut hoopiski mitte silmakirjalikkusest. Ta tahtis tõepoolest minna. Kodus, Uus-Copanis, ei olnud keegi talle iialgi öelnud, milles just asi, aga suuremaks sirgudes ja vanemaks saades hakkas ta seda tähele panema. Teda ei olnud kasvatatud nagu punast meest – sellise isa pojana ja ümbritsevaid olusid arvestades olnuks see loomulik. Teda oli kasvatatud nagu punast meest ja valget meest. Ning see tõi pähe kummalisi mõtteid.
Onu juba küsiski: „Ma olen mitu korda aru pidanud, mida meie hiied sulle korda lähevad? Poeg kuulub ometi isa suguvõssa. Ja kogu su senine elu…”
Kogu
