kohutav saladus oli teda saatnud kogu elu. Tänu taevale, et vähemalt silmad olid õiged. Neid poleks kuidagi peita saanud. Valgete verd leidus tõepoolest ainult piisake. Aga sellest oli küllalt, et tema seltskondlikule positsioonile korvamatut kahju teha. Et need äraneetud tunnused üle kes teab mitme põlve just tema juures välja pidid lööma!
Muidugi oli mayade ühiskond viimasel aastasajal suured muudatused läbi teinud. Intelligentsed ringkonnad rääkisid meelsasti ja paljusõnaliselt vaeste valgete pärismaalaste omapärast ja vajadusest seda säilitada. Nüüd, kui polnudki enam midagi säilitada. Kui see omapära ega ka valged ise kellelegi enam mingiks probleemiks ei olnud. Ka ametliku orjanduse viimased jäänukid kadusid veel Uakee enda eluajal. Mayade maa oli nüüd väga valgustatud ja tolerantne – sõnades.
Tegelikkuses käsitlesid kõik need inimarmastusest nõretavad ilukõned pärismaalaste „kahjuks kadunud” kultuuridest valgeid nagu hobuseid või jahikoeri. Viimased olid ju suurepärased loomad. Nii arukad! Nagu hobuste või koerte puhul, räägiti ka valgetest nende endi juuresolekul kolmandas isikus, justkui ei kuuleks nad seda üldse või ei taipaks sõnagi. Ja nagu tubli kutsu kiita saades niutsus ja saba liputas, ilmus ka valge näole sel puhul õnnelik ja totakas naeratus. See oligi nüüd tema „omapära”. Koertest, hobustest ja headest valgetest peeti lugu, aga kellele võinuks pähe tulla pidada neid endasugusteks?
Kuuldus, et keegi kõrkidest ja puhtaverelistest seltskonnadaamidest kuulub samuti kas või natukene sinnapoole, olnuks asjaosalisele katastroof. Uakee mäletas, kuidas ta ise ühel sarnasel juhtumil külma tõrjuvust üles näitama oli hakanud. Võib-olla kõige agaramalt. Kindlasti agaramalt kui tõelised puhtad mayalannad, kes ei pidanud endast kramplikult kas või vähimatki kahtlust kaugel hoidma. Või kes neid tegelikult päriselt teadis? Kes siin maal üldse kellestki täpselt teadis? Või iseendast… Aga teised ei olnud Uakee mure.
Ta läks vannituppa (suur ühisveevärk oli samuti alles selle sajandi õnnistus) ja käsutas teel kaasa blondi orjatari – ups!, teenijanna. Too võttis perenaise juuksed õhinal käsile, elades siiralt kaasa suure daami võitlusele oma ilu ja noorusvärskuse igikestvuse eest.
Tegelikult ei näinud toatüdruk samuti halb välja, koguni vastupidi, aga talle endale ei tulnud nende looduse poolt kingitud võrdsus pähegi. Tema oli ju ainult lihtne valgeplika. Ta peaaegu värises ikka veel innukusest, kui võis osa võtta emanda ilu köögisaladustest. Tema jutusoon voolas üle.
„Palun vaiki, Mathilde!” sõnas Uakee raugelt. „Ma olen pisut väsinud ja sinu loba tüütab mind.”
Toatüdruk jäi ehmunult vait, aga jätkas seda agaramalt oma tegevust. Protseduuri peamisest põhjusest polnud tal mingit ettekujutust. Tema arvates muutis see niigi kaunid juuksed lihtsalt veel säravamaks. Ent veninuks vahe eelmisest korrast veel paari päeva võrra pikemaks, poleks Uakee julgenud enam abi tarvitada. Siis tulnuks tal protseduur endal ja üksi ära teha.
„Anna andeks, kallike,” pehmendas Uakee oma eelmisi sõnu. „Ma olen pisut närviline. Mul on vist migreen.”
„Aulik emand peab end paremini hoidma,” kinnitas Mathilde hardalt, aga vaikis kohe. Tal oli meeles, et loba tüütab.
„Ja mina peaksin kuuluma nende poolele,” mõtles Uakee õudusega, mida isegi eluaegne harjumine ohuga palju ei pehmendanud. Ometi kuulus ta ju ka sünnilt kõigiti väärikasse perekonda. See oli vaid üle mitme põlvkonna väljalöönud atavism. Ema õpetas teda sellega juba maast-madalast võitlema. Peale seltskondliku tõrjutuse ei oleks tema iseärasuste avalikuks tulek midagi kaasa toonud, ajad olid nüüd juba niisugused. Aga mis oli talle peale seltskondliku seisundi üldse tähtis?
Tõsi, valgeid ja segaverelisi ei saadetud juba peaaegu kakssada aastat enam ohvrialtarile – noh, vahel juhtus seda veel, mõne lahingu või mässu järel. Nüüdseks oli inimohverdamine preestrite meelehärmiks päriselt lõpetatud. Teadusliku maailmavaate pealetung oli kiire ja traditsioone vapustav. Jumalad pidid urgudesse pugema ja preestrid neile järele.
Ikkagi lootis Uakee, et see oli vähemalt keegi valgetest ülikutest, kellelt ta piisake vale verd pärines. Kunagi minevikus olid neil ju isegi ülikud – eriti hinnatud inimmaterjal ohvrialtarite jaoks. Alles hiljem said kõigist järelejäänutest juba vahet tegemata vaid orjad.
Asi ei olnud siiski ainult seltskondlikus viltuvaates. Ka Uakee ise ei suutnud leppida, et temagi on natuke segatud tuimanäolise ja harimatu orjaverega. Või verega, mis kõlbas kunagi ainult altareid kastma. Seda ei saanud olla!
Aga kahjuks oli. Reetlike tunnuste vastu ei saanud. Põhjus peitus küll nii kauges minevikus, et ei isa ega ema suutnud oletada, kumma perekonnast niisugune häbiplekk kaasa võis tulla. See jäi nende kolme saladuseks. Õde ja vend olid märksa nooremad – mis viitas pärast Uakee sündi kõhklusele üldse rohkem lapsi soetada – ja nemad ei saanudki teada. Nende endi puhul polnud ka midagi varjata. Ainult Uakee üksi oli see äraneetu. Valgete veri…
Ei lugenud, et kunagi olid punased inimesed kaugetel emamaadel omakeskis kõike sedasama toime pannud, mis siin – orjastanud ja ohverdanud. See oli juhtunud vanal hallil ajal ja lõppenud juba ammu enne suurt rännet üle ookeanide. See oli lihtsalt ajalugu. Alles siin, uues maailmas, oli vana komme metsikutes vallutus- ja hävitussõdades veel korraks lõkkele löönud.
Ei lugenud ka see, et nii siin kui kaugel emamaal oli enamik punaseidki inimesi vaesed. Et leidus üldse igasugusest kihist punaseid inimesi peale orjade. Aga nüüd polnud seda nime poolest ju enam ka valged.
Uakee oleks eelistanud olla pigem mõni neist kehvematest punastest, aga kindlalt puhtavereline. Tal jätkus küllalt enesekindlust arvata, et oleks oma välimusega nagunii kuhugi välja jõudnud. Ja ta kavatseski olla puhtavereline, nagu oli olnud seni. Iga hinnaga…
Ometi tundis ta ka mõnd teistest jahmatavalt erinevat valget ja segaverelist. Üks neist oli Kallo Coracol.
Kallo… Uakee naeratas endamisi nukralt ja unistavalt. Kallo – temast vaid kolm aastat vanem segavereline. Ta oli tundnud teda maast-madalast. Nende isade maavaldused paiknesid kõrvuti. Kui Kallo lapsena puhtpunaste poistega vahel kaklema pidi, tegi ta seda punase mehe osavuse ja valge mehe raevuga. Kuni ta rahule jäeti. Uakee mäletas seniajani tema külmalt lõõmavaid siniseid silmi. Silmi nagu leegitsev jää. Kuidas need olid teda vaimustanud…
Nad kutsusid teda Üksiklaseks ja see oli tõesti tabav. Kuigi Kallo leidis endale punaste seast mõnegi sõbra, jäi ta millegi poolest alati eraklikuks. Ta ei püüdnud kellegi moodi olla. Ta kavatses olla oma moodi. Võib-olla see temas Uakeed vaimustaski. See erandlikkus ja sõltumatus. Võõrapärane nimi ka. Üksiklane Kallo oli olnud Uakee esimene armastus. Ja… võib-olla ka viimane…
Aga Kallo oli lihtsalt… erand. Tema ema, blond Põhjala naine, kelle vanem Coracol sealt kõigi jahmatuseks endale kosis, oli samuti erand. Tema pea oli alati püsti ja käitumine sõltumatu. Tõsi, ta oli pisut kinnine, ka pärast seda, kui oli keele juba päris hästi ära õppinud. Räägiti, et niisugused nad seal Põhjalas ongi.
Seltskonnas ei võetud teda algusest peale kui alamat. See oli uute olude tekitatud ühiskondlik kapriis. Erandlik ja juhuslik. Muidugi tegi ka Coracolide perekonna varanduslik positsioon halvustamise raskeks, aga valget emand Coracoli oleksid teised daamid võinud lihtsalt ignoreerida. Kuid ei ignoreerinud. Teda peeti isegi huvitavaks. Eksootiliseks.
Selles asi seisiski! Emand Coracol oli nii täielikult ja varjamatult erinev, et tavalised hindamiskriteeriumid kaotasid tema puhul tähenduse. Ta ei olnud oma, ta ei olnud alam, ta oli lihtsalt erinev. Nii teda võetigi ja see
