ja poekott ähvardas käest maha libiseda.
Felicity reageeris kiiremini. Enne kui Kincaid appi jõudis, oli tema juba poekoti turvaliselt põrandale pannud ja hoidis naist küünarnukist toetades püsti.
Nad talutasid ta tooli juurde ja naine vajus alistunult istuma. Kolmekümnele lähenev, oletas Kincaid teda silmitsedes, kergelt ülekaaluline, tõrksate pruunide juuste, silmatorkavalt heleda naha ja ümara näolapiga, mis praegu oli hingevalust krimpsus.
„Margaret? Teie olete ju Margaret, kui ma ei eksi?” päris Felicity ettevaatlikult. Ta vaatas korraks Kincaidi poole ja ütles selgituseks: „Jasmine’i sõbranna.” „Öelge mulle, kuhu ta viidi. Ta ei taha seal üksi olla. Ah, ma poleks tohtinud eile õhtul ära minna…” Hääl sumbus halaks, Margaret vahtis ringi, nagu otsiks pilguga Jasmine’i, ja mudis närviliselt rüppe vajunud käsi. Kincaid ja Felicity vahetasid ta pea kohal pilke. Felicity põlvitas Margareti kõrvale maha ja võttis ta käed oma pihku. „Margaret, vaadake mulle otsa. Jasmine on surnud. Ta suri une pealt eile öösel. Mul on väga kahju.” „Ei.” Margaret vaatas Felicityt anuva pilguga. „Ta ei saa olla surnud. Ta lubas mulle.” Sõnad kõlasid veidralt ja Kincaid muutus murelikuks. Ta laskus Felicity kõrvale ühele põlvele. „Lubas? Mida Jasmine teile lubas, Margaret?” Margaret oleks nagu alles nüüd Kincaidi märganud. „Ta muutis meelt. Ma tundsin nii suurt kergendust. Kartsin, et ma lihtsalt ei suuda…” Nutuluks katkestas lause ja Margareti keha läbis värin. „Jasmine poleks kunagi oma lubadust murdnud. Ta pidas alati sõna.” Felicity oli vabastanud Margareti käed ja need liikusid jälle närviliselt ta süles. Nüüd võttis Kincaid naise käe oma pihkude vahele. „Margaret. Mis see oli, mida Jasmine teil teha palus?” Naine kangestus ja vaatas teda imestunult silmi pilgutades. „Ta tahtis, et ma aitaksin tal ennast ära tappa, mida siis veel?” Kui ta uuesti silmi pilgutas, valgusid pisarad põskedele ja hääl jäi nii vaikseks, et Kincaid pidi kõvasti kuulmist pingutama. „Mis ma nüüd küll tegema pean?” Felicity tõusis püsti, tõi köögist tassi leiget teed, segas suhkru ära ja seadis Margareti pihud korralikult tassi hoidma. „Jooge see ära, kullake. Teil hakkab kohe palju parem.” Margaret jõi ahnelt tassi tilgatumaks, tegemata välja pisaraist, mis tal nägu mööda alla veeresid. Kincaid võttis söögilaua tagant tooli, istus tema vastu ja ootas, kuni Margaret tiris seelikutaskust pabertaskurätikuid ja tupsutas nendega silmi. Heledad ripsmed jätsid kuidagi kaitsetu mulje, ta nägi välja nagu jänes autolaternate valgusvihus. „Kirjeldage mulle täpsemalt, mis ikkagi juhtus, palun teid, Margaret. Ma tahaksin väga teada.” „Ma tean, kes te olete,” ütles naine ninaga nuhutades ja teda tähelepanelikult silmitsedes. „Duncan. Te näete tegelikult palju…” Margareti kahvatu nägu kattus punaste laikudega ning ta langetas pilgu. „Tahtsin öelda…”
„Järelikult Jasmine rääkis teile minust?” Jasmine oli oma eraelu lahtritesse jaganud ja neid kiivalt üksteisest lahus hoidnud, arutles Kincaid endamisi. Tema kuuldes polnud ta isegi Margareti nime maininud.
„Ainult niipalju, et te olete ülemine naaber ja käite tal mõnikord külas. Mina siis tögasin, et ta mõtles teid lihtsalt välja, nii nagu lapsed endale sõpru välja mõtlevad, ma ju polnud…” Jälle katkestasid nuuksed kõne ja käiku läksid uued taskurätikud. „Polnud teid kordagi näinud.”
„Margaret.” Kincaid kummardus lähemale ja puudutas Margareti käsivart, et naine talle otsa vaataks. „Olete te ikka kindel, et Jasmine kavatses endalt elu võtta? Võib-olla ta rääkis niisama, selleks, et ennast veenda, nagu tal oleks valikuvõimalus.”
„Oi ei.” Margaret raputas pead ja luksatas. „Ta kirjutas Exitile kohe, kui sai teada, et ravi ei avalda soovitud mõju. Ta rääkis mulle, kuidas ta ei talu mõtet, et teda hakatakse toru kaudu toitma – kogu see voolikute ja lohvikute värk, nagu ta seda nimetas –, kuidas ta ei tunneks ennast siis enam inimesena…” Margaret krimpsutas nägu ja surus sõrmed suule, et mitte uuesti nutma puhkeda.
Kincaid kummardus julgustavalt talle lähemale. „Pole midagi. Jätkake.”
„Nad saatsid talle brošüüre ja me koostasime kava – et kui palju ta peab võtma ja üldse, mida ta täpselt peab tegema. Eile õhtul. See pidi toimuma eile õhtul.”
„Aga ta muutis meelt?” ärgitas Kincaid Margareti jätkama, kui naine enam midagi ei öelnud.
„Ma tulin kohe, kui töö juurest minema sain. Olin kogunud julgust talle ütlemiseks, et ma siiski ei suuda, aga ta ei lasknud mul isegi lauset lõpetada. „Pole viga, Meg,” katkestas ta mind. „Ära muretse enam sellepärast. Ka mina jõudsin vahepeal meelt muuta.” Ta nägi justkui… hoopis teistmoodi välja… õnnelikum.” Margaret vaatas talle anuvalt otsa. „Ma jäin uskuma. Muidu ma poleks kindlasti teda üksi jätnud.”
Kincaid pöördus Felicity poole. „On see võimalik? Kas ta oleks saanud teha seda ilma kõrvalise abita?”
„Kodusel ravil oleva patsiendi puhul on selline võimalus alati olemas,” vastas Felicity asjalikult. „See on risk, millega tuleb lihtsalt arvestada, kui patsient iseseisvalt rohtu võtab.” Mõnda aega ei öelnud keegi midagi. Margaret istus kühmuvajunult, silmad punased, jõud otsas. Kincaid ohkas ja hõõrus kuuldut vaagides nägu. Oleks Margaret seda ainult talle rääkinud, poleks ta ehk pidanud vajalikuks midagi ette võtta, vaid lubanud Jasmine’il minna nii, nagu ta ise õigeks oli pidanud. Kuid Felicity Howarthi juuresolek muutis olukorra keerulisemaks. See naine tundis seadust sama hästi kui tema ja kuna tegemist oli „surmaga kahtlastel asjaoludel”, ei saanud ta seda päris niisama jätta. Ja kuigi lein ja kurnatus, mis teda ennast rõhusid, hägustasid ta mõtteid, ei andnud talle rahu mingi ebamäärane kahtlus, millele ta ei osanud veel nime anda. Ta nägi pilku tõstes, et Felicity jälgib teda. „Ma vist peaksin,” sõnas ta vastumeelselt, „andma korralduse surma põhjuste uurimiseks.” „Teie?” imestas Felicity kulme kergitades ja Kincaid taipas, et ta on jätnud naisele midagi olulist ütlemata. „Vabandust. Ma olen politseinik. Scotland Yardi uurija, peainspektor.” Felicityle otsa vaadates pani Kincaid tähele sama, mida ta oli märganud siis, kui nad temaga koos Jasmine’i surnukeha avastasid. Naise nägu muutus ilmetuks nagu mask, see oli otsekui tunnetest puhtaks pühitud. „Kui just teie ise ei taha avaldust esitada?” lisas ta kiiresti, kartes naist sellega solvata, et oli tema volitused üle võtnud. Felicity ärkas tardumusest ja raputas pead. „Ei. Oleks parem, kui te võtaksite selle enda peale.” Ta noogutas Margareti poole, kelle jõud näis täiesti otsas olevat. „Mul on praegu pakilisemaid toimetusi.” Ta astus Margareti juurde ja puudutas ta õlga. „Kullake, ma viin teid nüüd koju. Minu auto seisab siinsamas maja ees.” Margaret järgnes talle sõnakuulelikult, surudes vastu rinda poekotti, mille Felicity oli talle ulatanud. Ta keeras uksel ringi ja vaatas Kincaidile otsa. „Poleks tohtinud teda üksi jätta,” ütles ta sosinal ja ta sõnad kõlasid etteheitvalt, nagu oleks Kincaid juhtunus kaassüüdlane. Uks langes nende järel kinni. Kincaid seisis keset vaikseks jäänud tuba ning taipas järsku, et ta on varsti juba nelikümmend kaheksa tundi järjest magamata. Kuid siis lõhestas vaikust kime häälitsus ja ta keeras järsult ringi, süda kurgus.
Muidugi oli see kass. Ta oli kassi olemasolu täiesti unustanud. Ta põlvitas voodi kõrvale maha ja kiikas selle alla. Roheline silmapaar kiiskas talle vastu.
„Kiss-kiss, tule siia,” kutsus ta mesimagusa häälega. Kass pilgutas silmi ning ta nägi mingit liigutust, mis võis olla saba vonklemine. „Tule, kiisu. Pai kiisu.” Ei midagi. Kincaid tundis, et teeb ennast ainult narriks. Ta pühkis püksipõlved puhtaks ja tuulas köögis ringi, kuni leidis üles kassikonservi ja avaja. Ta kühveldas jubeda möga kaussi ja asetas kausi põrandale. „Vaat nii, kass. Eks sa ise tead. Mina lähen nüüd koju.”
Kurnatus ähvardas jälle võimust võtta, kuid üht-teist oli veel teha. Külmkappi vaadates leidis ta sealt kaks rohupudelit morfiiniga, need olid peaaegu täis. Ta võttis valamu alt prügikasti ja vaatas sisu üle. Seal polnud ainsatki tühja rohupudelit.
