sain. Teised keegi ei käinud.” Margaret pani seda nüüdki veel pahaks. „Oo jaa, nad olid valmis kaardile alla kirjutama ja kingikorvi ostmiseks raha koguma, aga haige külastamine oli liiga suur vaev.” „Kas see kurvastas Jasmine’i?” Margareti lai otsmik tõmbus kipra, kui ta selle üle järele mõtles. „Vist mitte. Tal ei paistnud olevat kolleegide hulgas tõeliselt lähedasi sõpru. Ta küll meeldis kõigile, aga nad ei pidanud teda oma semuks.” Margaret vaatas Kincaidi irooniliselt muiates. „Jasmine rääkis päris sageli teist.” Kincaid tõusis ja astus akna juurde. Ta oli lahkamistulemuste teatavaks tegemist juba piisavalt kaua edasi lükanud ja nuputas nüüd, kuidas võimalikult pehmelt sõnastada seda, et Jasmine siiski ei surnud une pealt loomulikku surma.
„Kuulge,” ütles Margareti hääl ta selja taga. „Ma ju tean, et te ei tulnud siia ainult selleks, et minu eest hoolitseda. Jasmine ei pidanud oma lubadust, kas nii?”
Margaret oleks nagu ta mõtteid lugenud. Ta võttis jälle naise vastas istet ja vaatas talle tähelepanelikult otsa. „Ma ei tea. Tema organismist leiti ülisuur kogus morfiini.”
Margaret vajus toolil kössi ja sulges silmad. Pisarad tungisid laugude alt välja ja veeresid kahelt poolt nina alla. Siis kallutas ta ennast ette ja hõõrus kokkunätsutatud käterätiga nägu. „Ma poleks tohtinud teda uskuma jääda.” Ta ütles seda vaevalt kuuldava sosinaga, keha edasi-tagasi kõigutades.
„Mis te nüüd, Meg. Kui Jasmine oli kord otsustanud endalt elu võtta, poleks teie saanud mitte kuidagi teda takistada. Nojah, võib-olla tol neljapäeva õhtul, aga mitte lõpmatuseni.” Kui Margaret enda kinnisilmi kõigutamist järele ei jätnud, kummardus Kincaid talle lähemale. „Teate mis, Meg. Ma pean mõningad asjad välja uurima ja teie olete ainus, kes suudab mind aidata.”
Kõikumine aeglustus ja lõpuks lakkas. Margaret tegi silmad lahti, kuid istus endiselt küürutõmbunult, käed kaitsvalt kõhu peal ristis.
„Rääkige mulle, milleks Jasmine üldse teie abi vajas.”
„Ega ei vajanudki…” Margareti hääl jäi kurku kinni. Ta haaras tassi järele, neelas pingutusega alla jahtunud teetilga, mis oli põhja peale alles jäänud, ja jätkas kähedalt: „Ta ei vajanud. Tegelikult mitte. Ma aitasin tal kogust välja arvutada – ta oli juba sõltuvusse jäänud, nii et kogus pidi olema üsna suur –, aga ta oleks sellega väga hästi ka ise hakkama saanud. Morfiini oli piisavalt, sest Jasmine polnud kogust suurendanud, kuigi tellis õe käest üha suuremaid annuseid. Ja kateetris oli ju nagunii seda ainet.”
„Milleks siis?” küsis Kincaid Margaretile silma sisse vaadates.
„Ei tea. Võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud sellisel hetkel üksi olla.”
Kas Jasmine tundis ennast tõesti nii armetuna, et pidi Maragreti endale appi paluma, arutles Kincaid, kuid oli viimaks suutnud ennast siiski kokku võtta? Ta raputas pead. See oli muidugi võimalik, tõenäoline, loogiline seletus, ja ometi ta lihtsalt ei saanud seda uskuda.
„Milles asi?” küsis Margaret pead tõstes.
„Kas Jasmine’il oli…” Ukse hääletu avanemine sundis Kincaidi vaikima. Sisse astus noormees, kes vaatas Kincaidi ja Margareti pilkliku põlgusega. Margaret, kes istus seljaga ukse poole, kibrutas imestades laupa. „Mis nüüd…?” „Vaata aga.” Need paar sõna suutsid anda edasi inetu vihje. Mehe hääl pani Margareti võpatama, ta kargas jalule ja ta nägu kattus inetute punaste laikudega. „Rog…” „Pole vaja tõusta, Meg. Ma ei teadnud, et sul on külaline.” Heitnud Margaretile ainult põgusa pilgu, keskendas ta kogu oma tähelepanu Kincaidile. Sama suure huviga noormehe pilgule vastates tundis Kincaid kohe vaistlikku antipaatiat: tema ees seisis keskmist kasvu sale kolmekümnele lähenev mees, jalas disaineriteksased ja seljas kallis valge puuvillane särk, eest pikalt lahti nööbitud ja käised üles kääritud. Punaka varjundiga helepruunid juuksed olid kinnitatud hobusesabasse, näojooned korrapärased. Kincaid pidi vastumeelselt tunnistama, et tegemist oli silmatorkavalt ilusa isendiga. Margaret seisis kangelt, kätega tooli seljatuge pigistades, ning kui ta rääkima hakkas, oli ta hääl kile ja peaaegu hüsteeriline. „Roger, kus sa vahepeal olid? Ma ootasin…” „Millest selline paanika, Meg?” Roger seisis endiselt lõdvalt keset tuba ega püüdnudki Margareti puudutada või teda rahustada. „Kas sulle ei tundu, et sa peaksid meid esitlema?” Kincaid kiirustas vastama, enne kui Margaret oleks jõudnud midagi välja lobiseda. „Minu nimi on Kincaid.” Ta tõusis ja sirutas käe Rogerile, kes surus seda ilma erilise innuta. „Ma olen Margareti sõbra Jasmine Denti naaber.” „Rog, Jasmine on surnud. Ta suri neljapäeva öösel. Ma ei saanud sind mitte kusagilt kätte.” Margaret värises silmanähtavalt. Roger kergitas kulme. „Ah nii? Ja teie tulite seda Margaretile teatama?” „Ma tulin vaatama, kuidas tal läheb,” ütles Kincaid mesimagusalt, nõjatus laua servale ja ristas käsivarred. „Vaata, kui armas.” Rogeri erakoolihääldus suutis sarkasmi eriti hästi edasi anda. „Vaene Meg.” Alles nüüd astus ta naisele lähemale ja tõmbas tema jäiga keha korraks enda vastu. Ta keeras Margareti näoga Kincaidi poole ja toetas käe kergelt ta kaelale. „See oli kindlasti raske löök, et ta lahkus varem, kui oli oodata.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
