astus elutoa akna juurde ja silitas aknalaual reas seisvaid puust nikerdatud elevante. „Kas elevandid ei peaks mitte õnne tooma? Tule, Toby, vaata, mis siin on! Kas pole armsad?” Ta pöördus Kincaidi poole. „Mis te arvate, kas ta tohib nendega mängida? Peaksid olema vastupidavast materjalist.”
„Miks ka mitte.” Kincaid tuli Gemma kõrvale, lükkas tõstandakna üles ja mõlemad kummardusid alla aeda vaatama.
„Oo,” pääses Gemma suust, kui ta nägi eeskujulikult pöetud smaragdrohelist murulappi ja mitmevärvilisi tulbipeenraid, kõigele panid krooni pähe õitsemist alustanud forsüütiad ja ploomipuud. „Kui ilus.” Meenutades oma armetut aianurka, kus muru kippus porile alla jääma, langes ta pilk Tobyle, kes tähtsa näoga elevante üles rivistas. „Kas ta võiks…?”
„Parem mitte.” Kincaid raputas pead. „Võib-olla hiljem, kui me koos alla läheme. Kui poiss mõne tulbi ära tallab, pistab major ta elusalt nahka.” Ta sasis muheldes Toby heledaid juukseid. „Mis te arvate, kui me jagaksime toad…”
Mõlemad kuulsid näugumist, mis oli isegi nii vaikses korteris vaevalt kuuldav. Nad nägid ümber pöörates, kuidas voodi alt hiilib välja must kass ja jääb selle kõrvale passima, valmis iga hetk tagasi peitu minema. „Kass! Te ei rääkinud mulle midagi kassist.”
„Ma kipun teda unustama,” tunnistas Kincaid piinlikkust tundes.
Gemma kükitas maha ja kutsus kassi. Hetke kõhelnud, tippis loom lähemale, Gemma haaras ta sülle ja surus ta endale lõua alla. „Mis ta nimi on?”
„Sid. Minu kutsumise peale ta ei tulnud,” vastas Kincaid solvunult.
„Minu hääl vist meenutab rohkem tema perenaist,” arvas Gemma.
Kincaid põlvitas maha, et vaadata üle toidukauss, mille ta oli voodi alla lükanud. „Ta pole ikka veel midagi söönud.”
„Pole ka ime.” Gemma vaatas nina kirtsutades kuivanud koorikuga kuhilat. „See pole talle küllalt hea.” Kassi põrandale pannud, soris ta seni köögikappides, kuni leidis tuunikalakonservi. „Sellel peaks olema parem minek.” Ta avas konservi, tõstis paar lusikatäit puhtasse kaussi ja asetas kassi ette põrandale. Sidhi nuusutas toitu, vaatas kõheldes üles, kummardus siis kausi kohale ja võttis ettevaatlikult suutäie. Kincaid oli lonkinud tagasi elutuppa, kus ta kõndis hajameelselt ringi, aeg-ajalt midagi puudutades. „Nii ei jõua me kuhugi,” pomises Gemma omaette, saades tagasi oma tavalise tarmukuse. „Samas vaimus jätkates ei leiaks ta isegi keset tuba seisvat heinakuhja üles, nõelast rääkimata, või mis sina arvad, Sid?” Kass ei teinud temast enam välja, vaid sõi ahnelt. Kincaid seisatas võimsa tammepuust raamaturiiuli ees ja põrnitses raamatute selgi, nagu võiksid need midagi välja lobiseda, kui ta neid piisavalt kaua pilguga puurib. Riiulid olid raamatuid tihedalt täis topitud, nii et sinna poleks enam ainsatki juurde mahtunud. Gemma ilmus ta kõrvale pealkirju lugema. Scott, Forster, Delderfield, Galsworthy, kapsaks loetud täiskomplekt nahkköites Jane Austeneid. „Mitte kedagi uuematest,” märkis Gemma, kellele tundus see avastus imelik. „Ei ühtegi pehmekaanelist moodsat menukit, kriminulli ega kergekaalulist armastusromaani.” „Neid luges ta üha uuesti ja uuesti. Nad olid tema vanad sõbrad.” Gemma silmitses ülemust sama pingsalt nagu Kincaid oli vaadanud raamatuid ja otsustas ohjad enda kätte haarata. „Nii. Teie alustate sellest lauast, eks ole? Mina võtan magamistoa enda peale.” Kincaid noogutas ja läks kirjutuspuldi juurde. Ta istus toolile, mis paistis tema meeter kaheksakümne kolmese kere jaoks natuke liiga habras, ja tõmbas ülemise sahtli ettevaatlikult lahti. Jasmine’i väike magamistuba paiknes maja põhjapoolsel küljel, selle aken avanes tänavale; Gemma süütas tualettlaual seisva hubase valgusega lambi. Sisustus koosnes kitsast üheinimesevoodist, mida kattis vana ainsagi kortsuta šenillpäevatekk, tualettlauast, öökapist ja kogukast riidekapist; erinevalt elutoast polnud siin midagi isiklikku ega kõnekat. Gemma taipas, et seda tuba oli kasutatud ainult magamiseks ja laoruumina, siin polnud samamoodi sees elatud nagu korteri ülejäänud osades. Ta alustas tualettlauast, vaatas ülearust segadust tekitamata läbi aluspesukuhilad ja kasutatud kosmeetikatarbed. Alumisest sahtlist kombineede ja sukkade alt tuli välja raamitud foto, esikülg allapoole keeratud. Gemma võttis selle kätte ja keeras õiget pidi. Mustvalgelt ateljeefotolt vaatas talle vastu noor tumedasilmne naine. Gemma võttis pildi raamist välja ja uuris selle tagakülge. Sinna oli pliiatsiga kauni käekirjaga kirjutatud: Jasmine, 1962. Gemma vaatas uuesti fotot. Pikad sirged tumedad juuksed olid keskelt lahku kammitud, nägu oli väike ja ovaalne, huultel mängles vaevalt aimatav naeratus, mis oleks nagu varjanud saladust, mida neiu ei tahtnud teistega jagada. Foto taha märgitud aastaarvu kiuste jättis pildistatu endisaegse mulje – ta oleks vabalt võinud olla madonna modelliks mõnele renessansiajastu kunstnikule.
Gemma avas juba suu, et kutsuda Kincaid oma leidu vaatama, kuid mõtles ümber ja asetas foto tagasi sahtlisse, samamoodi esikülg allapoole.
Järgmiseks astus ta riidekapi ette ja tõmbas rasked uksed lahti. Kõige rohkem oli seal ontlikke kontorikostüüme ja kleite, peale selle paar siidist kaftanit. Gemma sõrmitses hindavalt kvaliteetset kangast ja vaatas seejärel läbi sahtlid, kuhu olid laotud pikad püksid ja sviitrid.
Riidekapi ülemisel riiulil seisid sirges reas kingakarbid. Gemma lükkas kingad jalast, astus alumise riiuli peale, kergitas ühe karbi kaant ja piilus sisse. Seejärel tõi ta kõik karbid kiiresti alla, ladus voodile ja avas kaaned.
„Boss. Ma leidsin midagi huvitavat.”
Kincaid ilmus käsi puhtaks kloppides uksele. „Mis seal on?”
„Kladed. Neid on palju, kõik ühesugused.” Gemma tegi ühe lahti ja näitas talle foto tagant juba tuttava kauni kaldkirjaga täidetud lehekülgi. Järsku oli ta teravalt teadlik mehe lähedusest selles kitsukeses toas, kuulis tema erutatud hingamist, tundis habemeajamisvee ja sooja ihu lõhna. Gemma astus sammu tagasi ja ütles valjemalt, kui ta oli kavatsenud: „Paistab nii, et Jasmine pidas päevikut.”
Nad seadsid päevikud esimesel leheküljel leiduva kuupäeva järgi ajaliselt järjekorda. „Kõige varasem pärineb aastast 1952, niipalju kui mina jõudsin neid läbi vaadata,” ütles Gemma ja hõõrus nina, mis kiheles tolmust. Ta sõrmeotsad olid kuivad nagu paber.
Kincaid arvutas peast. „Ta oli siis kümnene.” Nad jätkasid vaikides, kuni Kincaid kulmu kortsutades pea tõstis. „Viimane sissekanne on tehtud nädal tagasi.”
„Kas te elutoast ei leidnud midagi?”
Kincaid raputas pead. „Ei.” „Mis te arvate, kas ta lõpetas kirjutamise, sest teadis, et ei ela enam kaua?” pakkus Gemma välja. „Inimene, kes on terve elu harjunud oma mõtteid kirja panema? Ei kõla usutavalt.” „Teine võimalus,” jätkas Gemma mõtlikult, „viimased sissekanded on salapäraselt kadunud.”
Nad istusid Freemason’s Armsi aias, sõid musta leiba juustu ja marineeritud kurgiga ja jõid laagriõlut. Nad olid pidanud ootama, kuni mõni valgetest plastmasslaudadest vabaneb, kuid see tasus ära, et nautida päikesepaistet ja üle Willow’ maantee Heathile avanevat vaadet. Toby, kes oli talle tellitud juusturulli ja suurema osa krõbekartulitega juba ühele poole saanud, istus murul nende jalge ees. Ta tõstis Gemma käekotist asju välja, iga eset omaette nimetades, nagu koostaks nimekirja – võtmed, pulk, Toby suksu; selle koha peal sirutas poiss äranärutatud pehme mänguhobuse täiskasvanutele imetlemiseks. Kincaidi pähe hiilis õel uitmõte kuriteo ohvri isiklike asjade kirjapanemisest, kuid ta tõrjus selle kiiresti peast välja. Ta võttis Toby toidukorvist krõbekartuli ja ulatas selle lapsele. „Võta, Toby. Toida linnukesi.” Toby pilk rändas Kincaidi näolt rohu seest toitu otsivatele koduvarblastele. „Linnukesi?” kordas ta innukalt ja sööstis varblaste keskele, käsi krõbekartuliga õieli nagu pistoda. Linnud tõusid ehmunult lendu. „Näete nüüd, mis te tegite,” noomis Gemma naerdes.
