vati sees. Ta vaatas, kuidas Gemma tõmbas põnni lähemale ja pani oma jalge ette istuma. Ta asetas Tobyst poole meetri kaugusele murule tüki leiba. „Vaat nii, musirull. Ole nüüd hästi, hästi tasa, siis nad tulevad tagasi.” Päike oli Gemma nina punetama paistnud ja tedretähnid heledal nahal selgemini välja joonistanud. Endal Kincaidi pilku tundes tõstis naine silmad ja ta nägu lõi õhetama.
„Te peaksite kaitsma ennast päikese eest kerge suvekübaraga nagu Victoria-aegsed noored daamid.”
„Tänan väga. Te räägite nagu mu ema. „Sul tuleb niimoodi päikese käes nahk maha, Gem. Küll sa veel näed, kolmekümneselt oled parkunud nagu laevamadrus,”” aimas Gemma järele oma ema kõneviisi. „Vaevalt selline ilm praegu püsima jääb.” Ta uuris pead kallutades ühtlaselt sinist taevalaotust.
„Vaevalt.” Muidugi mitte, aga praegu oleks Kincaid võinud jäädagi siia päikese kätte peesitama, pea mõtetest tühi, kuulata varblaste kädinat ja East Heathi maantee üminaks sumbunud liiklusmüra ning vaadata, kuidas päike triibutab Gemma juukseid sula kullaga.
„Duncan.” Gemma toon oli harjumatult ettevaatlik. Kincaid ajas selja sirgu, vaatas teda silmi kissitades ja rüüpas õlut. „Duncan, öelge mulle, miks te ei usu, et Jasmine sooritas enesetapu?”
Mees vaatas kõrvale, võttis taldrikult tüki leiba ja hakkas seda pudistama. „Te vist arvate, et ma püüan nii oma haavatud edevust ravida. Teil võib isegi õigus olla.” Ta kummardus ettepoole ja tabas jälle Gemma pilgu. „Aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta ei jätnud üldse mingit teadet maha – kas või paari kirjarida, mingitki märki oma kavatsusest.”
„Ei jätnud teile hüvastijätukirja.”
„Mulle. Või oma sõbrannale Margaretile. Või vennale.” Gemma sõstrasilmade pilk oli endiselt kahtlev ja Kincaid ägestus: „Pagan võtaks, ma tundsin teda hästi.”
„Ta oli haige, suremas haige. Inimesed ei käitu alati ratsionaalselt. Võibolla ta tahtis, et te peaksite tema surma loomulikuks.”
Kincaid tõmbus pingule, ta jäi endale kindlaks. „Ta pidi teadma, et Margaret ei saa niimoodi arvata. Mitte pärast nende kõnelust.”
„Millest te kuulsite Margaretilt endalt.”
„Seda küll.” Kincaid tõmbas sõrmedega läbi niigi sassis juuste. „Ja ikkagi…”
„Hästi,” segas Gemma vahele, palged õhetamas, vastaspoole mängimisest hasarti sattunud. „Te väidate, et surm ei saabunud une pealt, sest siis ta oleks õhtul ukse riivi pannud. Aga mis siis, kui tal hakkas järsku halb ja ta mõtles, et heidab enne korraks pikali…”
„Ei. Ta nägi välja liiga… tüün. Kogu see pilt oli liiga pagana täiuslik.” „Aga miks ta ei võinud lihtsalt õhtul vaikselt hääbuda – kaotada teadvust, enne kui ise üldse aru sai, mis temaga toimub?” Kincaid raputas pead. „Ükski lamp ei põlenud. Teler ei mänginud. Polnud isegi raamatut, mis oleks langenud ta rinnale või libisenud käest põrandale. Lugemisprillid lebasid laual. Gemma,” ta kehitas närviliselt õlgu, „see oligi, mis mind kohe alguses tugevalt häiris, enne veel, kui saabus Margaret oma jutuga enesetapu abistamisest. Mõtlesin siis, et laip oleks nagu voodile asetatud.” Viimane lause kõlas peaaegu vabandavalt, Kincaid jälgis silmanurgast Gemma ilmet. Tabamata midagi, mis oleks reetnud põlastust, lisas ta: „Voodiriided polnud isegi natuke kortsus.” „See kõik viitab pigem enesetapule,” ütles Gemma ja malbe hääletoon tekitas Kincaidis tunde, et teda kuulatakse ainult viisakusest. „Küllap vist.” Ta sirutas jalad laua all välja ja uuris naist üle peaaegu tühjaks joodud õlleklaasi ääre. „Ma tean, et ma teen ennast teie arvates narriks.” Gemma piirdus kulmukergitusega. Ta tõstis rahutuks muutunud Toby põlvele ja hüpitas teda, kuni laps naerma hakkas. „Mis siis, kui lahkamistulemused seda kinnitavad?” küsis ta poissi üles-alla kiigutades. „Koroner jõuab tõenäoliselt järeldusele, et tegemist on enesetapuga. Juurdluse alustamiseks pole piisavalt tõendeid.” „Aga kirjaliku ja suulise tahteavalduse puudumine?” Gemma kehitas õlgu. „Väga ebakindel. Ja Margaretilt kuuldu kinnitab enesetapu versiooni, mitte ei anna alust selles kahelda.” Kincaid ei vastanud, vaid jälgis Heathi kohal lendlevat tuulelohet. Margaret. Tõepoolest, kui järele mõelda. Miks ta oleks pidanud seda naist uskuma? Eile oli ta ise nii hingepõhjani vapustatud ja liiga kurnatud, et üldse milleski kahelda, kuid nüüd ta taipas, et Margaret poleks saanud mõelda välja paremat lugu, kui ta tahtis jätta muljet, et Jasmine sooritas enesetapu, ja mitte keegi ei saa talle, Margaretile, ette heita, miks ta ei püüdnud seda takistada. „Teil on jälle see ilme,” ütles Gemma etteheitvalt. „Mida te seal haute?” „Vaat nii.” Kincaid jõi klaasi tühjaks ja tõusis püsti. „Kavatsen rääkida Jasmine’i advokaadiga, aga sellega tuleb paratamatult esmaspäevani oodata.”
„Ja veel?” päris Gemma. Kincaid leidis, et ta ilme on seletamatult rahulolev.
„Margareti peab uuesti küsitlema. Võib-olla ka Theod.”
„Ja päevikud?”
Kincaid tundis kiusatust paluda Gemma abi, kuid ta laitis selle mõtte samas maha. See oli ülesanne, mida ei saanud jagada. „Nendega teen juba täna algust.”
Nad kõndisid aeglaselt tagasi Carlingfordi tänavale, Tobyt kahe vahel kätest õhku tõstes. „Me siis ei lähegi Heathile jalutama?” küsis Kincaid, kes oli märganud, et Gemma vaatab aeg-ajalt kella.
Gemma raputas pead. „Parem mitte. Lubasin emale, et läheme talle külla, ta nuriseb, et me käime liiga harva.”
Kincaidi kõrv tabas midagi ta hääles, kerget murelikkuse- või ärritusevarjundit, ning talle meenus, kui tõredalt oli Gemma hommikul kõne vastu võtnud. Küllap on mängus mingi mees, mõtles ta ja taipas samas, kui vähe ta teab oma seersandi eraelust. Ainult niipalju, et Gemma oli varsti pärast Toby sündi abielu lahutanud, et ta elab Leightonis kahepereelamus, et ta on kasvanud üles ja käinud koolis Põhja-Londonis. Ja oligi kõik. Kincaid polnud isegi kordagi tema juures Leightonis käinud, Gemma tuli talle enamasti autoga järele või nad kohtusid Yardis.
Kincaid taipas imestades, et oli seni näinud Gemmat ainult ühe kindla nurga alt. Ta oli leidnud, et tegemist on usaldusväärse, ilusa, intelligentse ja pahatihti põikpäise noore naisega, kellel on eriline oskus ülekuulatava valvsust uinutada; ta polnud püüdnudki näha kaugemale sellest, mis tegi Gemmast talle väärtusliku alluva. Kas seersandil on kallim (selle mõtte juures tundis Kincaid ebamäärast ärritust)? Kuidas ta oma vanematega läbi saab? Millised on tema sõbrad?
Kincaid jälgis enda kõrval astuva naise ilmet. Gemma lükkas punase juuksekahlu kõrva taha ja kummardus Toby küsimusele vastama, kuid ta mõtted olid hajevil. „Gemma,” küsis Kincaid kõheldes, „kas midagi on valesti?”
Gemma tõstis ehmunult pilgu, kuid naeratas kohe seejärel. „Ei, mitte midagi. Kõik on korras.”
Millegipärast ei jäänud Kincaid teda uskuma, kuid ta ei hakanud peale käima. Gemma olek oli selleks liiga tõrjuv.
Ploomipuu täies õielastis oksad kaardusid kõnnitee kohale ja kui nad sealt alt läbi läksid, puistas puu nad kroonlehtedega üle, nagu oleks taevast konfette sadanud. Naer hajutas mõlema hetkelise kohmetuse ja Kincaidi maja ees mindi lahku. Kincaid ronis üksinda trepist üles, pärastlõuna laotus ta ette laiali nagu otsa ja ääreta kõrb. Korterisse sisenejat tervitas automaatvastaja vilkuv punane tuluke, kuid see tegi asja ainult hullemaks. „Suurepärane,” pomises Kincaid enda ette ja vajutas ägedalt nupule. Valveseersandi hääl päris kurjalt aru – mida põrgut see pidi tähendama, haiglast helistati tema tellitud lahkamise asjus, ja kui ta kohe pabereid ära ei vormista, tuleb suur
