oli väga järjekindel inimene. Kincaid oli tema juurest lahkudes alati kuulnud, kuidas naine ta järel riivi ette lükkab ja ukseketi kinni paneb. Kas ta tõesti heitis rahulikult voodile surma ootama, ilma et oleks ust korralikult kinni pannud? Võib-olla arvestas ta sellega, et järgmisel päeval oleks teistel lihtsam korterisse pääseda? Kincaid raputas pead. Polnud mingi kunst siseneda aeda viivast tagauksest. Ja juhul, kui Jasmine suri une pealt loomulikku surma, oleks ta kindlasti eesukse samal moel kinni pannud nagu kõigil eelmistel õhtutel.
Need kahtlused tegid Kincaidil meele mõruks ja koridori astudes sulges ta ukse erilise hoolega, kuigi see oli pisut ülearune. Alles siis taipas ta, et oli unustanud otsida korterist võtit.
KOLMAS PEATÜKK
Lõunapoolsetest kardinateta akendest takistamatult sisse paistev keskpäevane päike oli kütnud Kincaidi korteri läpatavaks kasvuhooneks. Ta lükkas aknapooled ja rõduukse lahti, samal ajal pintsakut seljast kiskudes ja seda tugitooli seljatoele heites. Kaenlaalused olid muutunud hetkega märjaks ja higi pärlendas ülahuule kohal; telefonitoru kippus peost välja libisema, kui ta koroneri büroosse helistas. Kincaid ütles, kes ta on, ja selgitas, miks ta peab lahkamist vajalikuks. Jah, laip viidi haiglasse, sest kohapeal polnud arsti, kes oleks võinud tõendi kirjutada. Ei, alguses ei seadnud ta surma põhjust kahtluse alla, kuid hiljem selgusid asjaolud, mis andsid aluse kahtluste tekkeks. Kas koroner oleks nii kena ja paluks haigla histopatoloogil lahkamine sooritada? Jah, seda võib küll ametlikuks pöördumiseks nimetada. Oleks kena, kui teda lahkamise tulemustest viivitamatult teavitataks. Ta tänas ja lõpetas kõne, endaga rahul, et oli vähemalt vankri liikuma lükanud. Paberlik asjaajamine võis oodata homseni. Ta seisis keset tuba ja vaatas ebaledes ringi, vajadus helistada Jasmine’i vennale hirmutas teda. Mitme päeva pesemata nõud olid kuhjunud köögivalamusse, kleepuva sisuga kohvitassid olid joonistanud ringe diivanilauda katvasse tolmu, igal pool vedelesid raamatud ja riided. Kincaid vajus ohates toolile ja hõõrus hajameelselt nägu. Isegi näonahk tundus sõrmede all kummine ja kurnatusest lotendav. Kui ta taha nõjatus ja silmad sulges, tundis ta pea all midagi kõva – see oli Jasmine’i aadressiraamat, mille ta oli rinnataskusse torganud. Ta õngitses õhukese märkmiku välja ja põrnitses seda. Nii Jasmine’i moodi, mõtles ta: smaragdroheline nahk väikeste kuldsete draakonitega, elegantne ja natuke eksootiline. Talle torkas pähe mõte, et peaks Jasmine’ilt küsima, kust ta selle saanud oli, ja raputas kiiresti pead. Juhtunu polnud veel päriselt kohale jõudnud. Märkmiku kuldäärega leheküljed libisesid sõrmede alt läbi nagu liblikatiivad ja tõid nähtavale Jasmine’i väikese kaldus käekirja. Mõni nimi hakkas kohe silma. Margaret Bellamy – Kilburni aadress. Felicity Howarth elas Highgate’is. Theo oli märgitud t-tähe alla, ainult eesnimi ja telefoninumber.
Ta viivitas numbri valimisega. Ühendust ootav pirin kostis nagu maa alt ja Kincaid oli juba valmis alla vanduma, kui mehehääl viimaks vastas: „Nipet-Näpet.”
„Kuidas, palun?” küsis Kincaid jahmunult.
„Nipet-Näpet. Millega saan aidata?” Hääl kõlas nüüd pisut pahaselt.
Kincaid kogus ennast. „Kas härra Dent?”
„Jah. Kuidas ma saan teile kasulik olla?” Kerge pahameel oli paisunud juba tõsiseks ärrituseks.
„Härra Dent, mina olen Duncan Kincaid. Ma elan teie õe Jasmine’iga samas majas. Pean teile kahetsusega teatama, et ta suri eile öösel.” Haudvaikus toru teises otsas venis nii pikaks, et Kincaid hakkas kahtlema, kas ühendus polnud mitte katkenud. „Härra Dent?”
„Jasmine? Olete ikka kindel?” Theo Dent näis olevat hämmastusest keeletu. „Muidugi olete kindel,” jätkas ta pisut tasakaalukamalt. „Milline rumal küsimus. Vaadake, lihtsalt… Ma ei osanud oodata…”
„Vaevalt et keegi üldse…”
„Kuidas ta… Selles mõttes, et kas ta…?”
Kincaid vastas ettevaatlikult: „Näoilme oli igatahes väga rahulik. Härra Dent, kardan, et te peate nüüd tulema siia asju ajama.”
„Oi, muidugi.” Vajadus koostada edasine tegevuskava sundis meest ennast kokku võtma või vähemalt selle poole pürgima. „Kuhu nad ta… Kus ta praegu on? Ma ei jõua kohale enne õhtut. Pean enne poe kinni panema. Lugu on nii, et ma ei oska autot juhtida. Pean tulema rongiga…”
Kincaid segas vahele: „Me võiksime siinsamas korteris kokku saada, siis räägime lähemalt.” Ta ei tahtnud hakata telefonis seletama, miks tuleb matustega tõenäoliselt oodata.
Theo ohkas kergendust tundes kuuldavalt. „Te ootate mind seal? See on teist ütlemata kena. Ma tulen kella viiese rongiga. Kas teie olete ülemine või alumine naaber? Jasmine ei maininud…”
„Ülemine.” Theo teadmatus ei üllatanud Kincaidi, ta ise polnud ju teadnud sedagi, et Jasmine’il on vend.
Kõne lõpetanud, sulges Kincaid korraks silmad, vähemalt kõige raskemad ja pakilisemad ülesanded olid täidetud. Ta oli kartnud isegi hullemat. Jasmine’i vend paistis olevat pigem jahmunud kui õnnetu. Võib-olla nad polnud eriti lähedased, kuigi Kincaid teadis nüüd, et mingi teema vältimine ei väljendanud Jasmine’i puhul tingimata tema suhtumist. Kuid pea oli liiga paks, et praegu selgelt mõelda. Kincaid läks kööki ja avas külmkapi ukse: munad, krimpsus tomat, kahtlase väljanägemisega juustutükk, mõni õllepurk. Ta tõmbas ühe neist lahti ja võttis sõõmu, krimpsutas nägu ja pani purgi käest. Ta oli juba särgi poole peale lahti nööpinud ja magamistoa lävele jõudnud, kui ukselt kostis koputus, õigemini kaks kiiret ametliku moega koputust. Kincaid avas ukse ja ta silmad hakkasid imestusest pilkuma. Haruharva oli ta näinud major Keithi teistsugustes riietes kui neis, mida ta kandis aias askeldades, kuid täna jättis vana mees vägagi esindusliku mulje: tviidist ülikond, rügemendi lips, kingad lausa kiiskama viksitud, pehme viltkübar näpus ja murelik ilme ümmargusel näol. „Major?” „Ma just rääkisin postiljoniga. Ta ütles, et oli äsja näinud, kuidas meie maja eest sõitis välja kiirabiauto ja mina siis mõtlesin… Käisin juba teise korruse ukse taga, aga keegi ei tulnud avama. Kas temaga on ikka kõik korras?” Oh jumal küll! Kincaid vajus raskelt vastu uksepiita. Kuidas ta võis ometi unustada, et majorile polnud veel teatatud? Jasmine ja major olid ju ikkagi sõbrad, midagi enamat kui juhututtavad – vähemalt seda oli Jasmine talle rääkinud, kuidas nad majoriga oma pärastlõunaid veedavad. „Ma pole küll päris kindel, kas me temaga üldse „vestleme”,” oli ta naerdes seletanud. „Pigem istume kõrvuti ja laseme päikesel ennast soojendada nagu kaks vana koera.” Kincaid kogus ennast, kuigi ta nägu oli juba reetnud hingevalu, mida ta tundis. „Palun, major, astuge sisse.” Külalise sisse kutsunud, viipas Kincaid ebamääraselt tooli suunas, kuid major keeras ennast näoga tema poole ning jäi vaikides seisma ja ootama. Pilk tema kahvatusinistes silmades oli ebamugavust tekitavalt läbitungiv. „On vist parem, kui te ütlete otse, mis juhtus,” sõnas ta pärast lühidat vaikimist. Kincaid ohkas. „Ta ei tulnud hommikul halastajaõele ust avama. Mina juhtusin just trepist üles tulema ja muukisin luku lahti. Me leidsime ta voodil lamamas. Paistab, et surm saabus une pealt.”
Major noogutas ja üle ta näo libises vari, mida Kincaid ei osanud tõlgendada. „Ta oli kena inimene, olgugi et…” Ta jättis lause lõpetamata ja sundis ennast Kincaidile keskenduma. „Aga see pole enam tähtis.” Šoti põrisev aktsent oli tuntavam kui tavaliselt. „Teie siis võtate asjaajamise enda peale?”
Ka tema peab minu suhet Jasmine’iga lähedasemaks, kui see tegelikult oli, imestas Kincaid. „Vähemalt esialgu. Jasmine’i vend peaks õhtul kohale jõudma.”
Major ainult noogutas jälle ja pöördus minekule. „Ma siis rohkem ei sega.”
„Major!” Kincaid ei lasknud tal veel lahkuda. „Kas Jasmine
