valmis saanud, ei kiirustanud proua Wilson külalist ära saatma. Ta läitis uue sigareti ja toetas puusa lauanurgale. Kincaid püüdis mitte näha veelgi laiemaks vajunud reit ja istus tagasi toolile.
Proua Wilson jätkas teema arendust. „Ma olen teda hoiatanud, et see mees ei käiks siin muudkui sisse ja välja nagu oma kodus ega jääks ööseks. Niimoodi saab minu maja veel halva kuulsuse külge, eks ole?”
Kincaid oletas, et küsimus oli retooriline, kuid vastas siiski libekeelselt: „Mitte keegi ei tuleks sellise mõtte peale, proua Wilson.”
Proua Wilson paistis olevat meelitatud, ta kummardus vandeseltslaslikult lähemale. „Ta vist arvab, et ma ei tea, mis seal üleval toimub, aga ma tean väga hästi. Ma ju kuulen, kuidas see tema noormees keset ööd trepi peal hiilib nagu mingi murdvaras. Ja nende tülisid olen kah kuulnud.” Ta katkestas jutu, et kimuda sigaretti ja puhuda suitsupilv Kincaidile näkku. „Ikka nii, et mees karjub ja tüdruk niutsub nagu peksasaanud koer. On alles loll lehm,” lisas proua Wilson põlgliku korsatuse saatel, „ju ta siis kardab, et ta nagunii endale kedagi paremat ei saa, ja kannatab sellepärast kõik ära.”
Milline südamlik vana mõrd, õelutses Kincaid mõttes ja naeratas laialt. „Siis on vist karta, et praegusel raskel hetkel pole temast Margaretile lohutajat?”
„Pole seda selli siin lohutamas ega midagi muud tegemas nähtud juba…” Proua Wilson tõmbas silmi vidutades viimase mahvi ja vajutas koni odavasse tinast tuhatoosi. „Vist koguni neljapäeva õhtupoolikust saati. Siis ta tormas siit välja nagu tige pull. Oleks peaaegu ukse hingedelt maha löönud. Aga noh,” ta niheles mälu pingutades, nii et laud haledalt kägises, „neljapäeva õhtud on meie nurgapealses pubis naiste õhtud ja mina istusin seal kuni sulgemiseni. Kui see sell veel hiljem tagasi tuli, siis leppisid nad ära igatahes väga vaikselt.”
Kincaid tundis, et proua Wilsoni mitmekülgsed teadmised on vähemalt selleks korraks ammendatud, nagu ka tema enda taluvuse piir. Ta tõusis ja võttis võileivataldriku jälle kätte. „Viin need ära, enne kui vanaks lähevad, ja ega ei julgegi Margareti kauemaks üksi jätta. Ta on teile kindlasti südamest tänulik, proua Wilson. Te olete nii lahke.”
„Aidaa,” ütles naine ja lehvitas koketselt käega.
„Minu võit,” kuulutas Kincaid, kui Margaret ta uuesti sisse laskis. Ta oli mehe äraolekul voodi üles teinud, igal pool vedelenud riided kokku korjanud, juukseid kamminud ja heleroosa huulepulgaga suud värvinud. Naeratus polnud enam nii ebakindel – Kincaidile tundus, et Margaret oli suutnud ennast vahepeal koguda. Võileivataldrikut nähes ajas ta silmad suureks. „Pole võimalik! Ta ei raatsiks mulle ühtainsat teekottigi laenata.” „Ma koputasin ta südametunnistusele.” „Raske uskuda, et tal see üldse olemas on,” puhises Margaret taldrikut vastu võttes. Kuid ta tardus samas paigale, näol ahastus. „Te ometigi ei rääkinud talle…” „Oh ei.” Kincaid haaras ohtlikult viltu vajunud taldriku enda kätte ja asetas lauale. „Ma ajasin talle kägu. Te leinate oma onu, ta oli teie ema noorim vend, kui proua W. peaks midagi küsima.” „Aga mu emal pole…” Margareti nägu selgines. „Ah. Vabandust.” Ta kinkis Kincaidile naeratuse. „Paistab, et ma olen täna natuke juhm. Igatahes suur tänu.” „Nälgimine mängib siin oma osa. Aga nüüd me söödame teil kõhu täis.” Elektriline veekann hakkas vilistama. Selle kõrval ootasid juba kaks tassi teekotikestega. Kincaid kallas tassid täis, pani Margareti tugitooli istuma, lükkas toa ainsa akna lahti ja nõjatus aknalauale. Kui Margaret võileibade kallale asus, ütles Kincaid: „Te võiksite nüüd pärast seda traagilist lugu, mis ma kokku luiskasin, mulle oma perekonnast rääkida.” „Woking,” puterdas Margaret, suu sinki ja tomatit täis. Ta neelas suutäie alla ja proovis uuesti. „Dorking. Vabandust. Ei osanud arvatagi, kui näljane ma olen.” Ta haukas väiksema pala ja näris veidi, enne kui jätkas. „Ma olen pärit Dorkingist. Mu isa peab seal autoremonditöökoda. Mina hoolitsesin arvepidamise eest ja üldse jälgisin, et kõik oleks korras.” Kincaid pidas täiesti võimalikuks, et oma väikeses harjumuspärases maailmas sai Margaret kenasti hakkama, kuigi siin, Londonis, jättis ta mulje, et isegi tühised raskused võivad ta maha murda. „Mis siis juhtus?” Margaret kehitas õlgu ja pühkis sõrmega suunurka. „Seal ei muutu kunagi midagi. Ma nägin ennast tegemas täpselt samu asju ka kakskümmend aastat hiljem, elamas jupikaupa teiste inimeste elu. Isa töökoda, õe lapsed…”
„Kuidas nad teie äratuleku peale reageerisid?”
Margaret muigas irooniliselt. „Mina olen see mitte eriti ilus tütar ja nemad ilmselt leidsid, et ma ei saagi elult enamat tahta. Oleksin vist pidanud leppima sellega, et isa kliendid mind mõnikord patsutavad ja mulle labaseid komplimente teevad, ja muutuma pikapeale tädi Megiks, kes jookseb kuulekalt lapsi hoidma, kui ilusal õel endal on midagi paremat teha.”
„Nad olid maruvihased.” Kincaid muheles ja Margareti suu kiskus vägisi naerule.
„Jah.”
„Kui kaua sellest juba on?”
Margaret tegi viimasele võileivale lõpu peale, lakkus sõrmed puhtaks ja nühkis need dressipükstesse kuivaks. „Oma kaheksateist kuud.”
„Ja mitte keegi neist pole teid siin vaatamas käinud?”
Naine punastas ja ütles ägedalt: „See vana nõid! Võiksin vanduda, et ta peab nimekirja kõigist, kes…” Margaret toetas pea kätele ja kummardus ettepoole. „Issand jumal, mis tähtsust sel on? Mul hakkas pisut halb.”
Liiga suur kogus toitu liiga kiiresti alla kugistatud pärast pikemat paastumist, mõtles Kincaid. „Hoidke pea kumaras. Varsti läheb üle.” Ta märkas ringi vaadates voodi kohal riiulis kulunud käterätikut. „Kus asub tualett?” küsis ta Margaretilt.
„Korrus allpool,” ütles naine ebaselgelt, pea põlvedele langetatud.
Kincaid käis korrus allpool rätikut külma vette kastmas ja kui ta tagasi jõudis, kergitas Margaret ainult niipalju pead, et see oma näole suruda. Kincaid ootas kärsitult akna juures, kahetsedes, et tal puudub Gemma kaasasündinud oskus teha sellises olukorras midagi kasulikku.
Aknast avanev vaade väikesele umbrohtu kasvanud aiale, hiigelsuured tunked pesunööril kuivamas, ei suutnud teda kuigi kauaks köita. Ta keeras aknale selja ja libistas pilgu üle Margareti toa napi sisustuse. Laual olid kauss odavate ehetega, veidi kosmeetikatarbeid ja paar näoveepudelit. Gaasipliidi kõrval asetsesid äratäksitud taldrik ja kauss, praepann ja mõned noad-kahvlid-lusikad. Kõik tarvilik paistis pärinevat täikalt, see oli tüüpiline valik kehva kvaliteediga esemeid, mis on hädavajalikud inimesele, kes kolib esimest korda omaette elama. Voodi kohal riiulil seisid raadio, räsitud pehmekaanelised raamatud ja raamitud foto.
Kincaid läks seda lähemalt uurima. Vanemapoolne tugeva kehaehitusega kiilanev mees, tviidjakk seljas, käsi oma saleda naise õlgade ümber, ja nende ees kolm täiskasvanud last. Vend ja õde, mõlemad blondid ja kena välimusega, kiirgamas enesekindlust, ja nende vahel Margaret, juuksed segamini, näol viltune naeratus. „Ema ja isa, Kathleen ja mu vend Tommy.” Kincaid pagendas oma näolt kaastunde ja pööras alles siis ringi. Margaret jälgis teda pinevalt, mehele tundus, et ta ootab juba harjumuspärast kommentaari. Kuid Kincaid istus hoopis voodile ja ütles: „Esimesed kuud pärast kodunt lahkumist olid kindlasti rasked.” „Olid tõesti.” Margaret langetas pilgu niiskele käterätile oma süles ja asus seda kokku voltima. „Mul polnud siin linnas mitte kedagi enne seda, kui kohtasin Jasmine’i. Sain tööd plaaniosakonnas masinakirjutajana. Kui ma seal tema asju puhtaks kirjutasin, oli ta minu vastu alati nii kena, aga mitte kunagi…” – ta vajas aega, et õiget sõna leida –, „mitte kunagi ülearu tuttavlik, kui te mõistate, mida ma silmas pean.” Ta vaatas Kincaidile otsa ja mees noogutas kinnituseks. „Ta hoidis ikka
