lakast kinni hoides. Nad püüdsid ujuda edasi, üle jõe, ja olid hoolimata sellest, et poole versta kaugusel siit oli üleminekukoht, uhked selle üle, et nad ujuvad ja upuvad siin jões selle mehe silma all, kes istub palgil ja isegi ei vaata, mida nad teevad. Kui adjutant oli tagasi tulnud ja julges sobival hetkel juhtida keisri tähelepanu poolakate ustavusele tema isiku vastu, tõusis väike halli kuuega mees püsti, kutsus Berthier’ enda juurde ja marssis koos temaga mööda kallast edasi-tagasi, jagas talle käsklusi ja saatis vahetevahel pahase pilgu uppuvatele ulaanidele, kes ta tähelepanu kõrvale kiskusid.
Talle ei olnud mingi uudis, et tema juuresolek igas maailma ääres Aafrikast Moskoovia steppideni mehi ühteviisi rabab ja ennastunustavasse meeletusse ajab. Ta käskis hobuse tuua ja ratsutas oma peatuskohta.
Umbkaudu nelikümmend ulaani uppus jõkke, hoolimata appi saadetud paatidest. Enamiku mehi surus vool siinpoolsele kaldale tagasi. Rügemendiülem ja mõned mehed ujusid üle jõe ja ronisid suurivaevu teisele kaldale. Ja niipea kui nad olid oma läbimärgade, veest nõretavate riietega sinna kaldale saanud, hüüdsid nad: „Vivat!” ja vaatasid vaimustuses sinnapoole, kus Napoleon oli seisnud ja kus teda enam ei olnud, ning pidasid endid sel hetkel õnnelikeks.
Õhtul tegi Napoleon kahe korralduse vahel – üks käis selle kohta, et võimalikult ruttu kohale toimetataks Venemaale viimiseks varutud vene vale-paberrahad, ja teine, et lastaks maha see saksilane, kelle kinnipeetud kirjast oli leitud teateid Prantsuse sõjaväge puudutavatest korraldustest, – kolmanda korralduse selle kohta, et ilma mingi vajaduseta jõkke tormanud poola rügemendiülem arvataks aukohorti (Lêgion d’honneur), mille ülem Napoleon ise oli.
Quos vult perdere – dementat.8
III
Vene keiser oli aga juba üle kuu aja elanud Vilnos ning korraldanud vägede ülevaatusi ja manöövreid. Sõjaks, mida kõik ootasid ja mille vastu valmistumiseks keiser oligi Peterburist siia tulnud, ei olnud miski valmis. Ühtset tegevuskava ei olnud. Kõhklused selle üle, missugust kava kõigist neist, mida esitati, vastu võtta, olid pärast keisri kuuajalist peakorteris viibimist veelgi suurenenud. Kolmel armeel oli igal oma ülemjuhataja, kuid ühist, kõigi armeede juhatajat ei olnud ja seda tiitlit ei võtnud keiser ka endale.
Mida kauem keiser Vilnos elas, seda vähem valmistuti sõja vastu, sest oldi väsinud seda ootamast. Paistis nii, nagu oleksid kõik, kes keisrit ümbritsesid, püüdnud saavutada vaid seda, et sundida teda eelseisvat sõda meeldivas ajaviites unustama.
Juunis, pärast paljusid balle ja pidusid, mida olid andnud poola magnaadid, õukondlased ja keiser ise, tuli ühele poola kindraladjutandile mõte korraldada keisri auks tema kindraladjutantide poolt lõunasöök ja ball. Selle mõtte võtsid kõik rõõmuga vastu. Keiser andis nõusoleku. Kindraladjutandid kogusid korjanduslehega raha. Daam, kellest arvati, et ta on keisrile kõige meelepärasem, paluti balli perenaiseks. Krahv Bennigsen, Vilno kubermangu mõisnik, pakkus selleks peoks oma linnalähedast maamaja, ja 13. juunil pidid Zakretis, krahv Bennigseni maamajas, toimuma ball, lõunasöök, paadisõit ja ilutulestik.
Samal päeval, kui Napoleon andis käsu üle Neemeni minna ja kui tema eelväed pühkisid kasakad eest ning ületasid Vene piiri, veetis Aleksander õhtut Bennigseni maamajas ballil, mille kindraladjutandid olid korraldanud.
Oli lõbus ja hiilgav pidu; asjatundjad kinnitasid, et harva on ühes kohas korraga koos olnud nii palju kaunitare. Koos teiste keisri järel Peterburist Vilnosse tulnud vene daamidega oli ballil krahvinna Bezuhhova, kes oma ohtliku, nõndanimetatud vene iluga jättis varju rafineeritud poola daamid. Keiser pani teda tähele ja austas tantsulekutsega.
Boriss Drubetskoi viibis samuti sel ballil – en garçon (poissmehena), nagu ta ise ütles, sest ta oli oma naise Moskvasse jätnud, – ja ehkki ta ei olnud kindraladjutant, oli ta suure summaga osa võtnud korjandusest balli heaks. Boriss oli nüüd rikas mees, kes oli au poolest väga kaugele jõudnud ja kes ei otsinud enam eestkostet, vaid oli võrdne oma kõige kõrgemalgi astmel seisvate eakaaslastega.
Kell kaksteist öösi tantsiti veel. Hélène, kel polnud väärilist kavaleri, oli ise reserveerinud masurka Borissile. Nad olid kolmas paar. Boriss silmitses külmavereliselt Hélène’i hiilgavaid paljaid õlgu, mis puhkesid tumedast, kullaga kaunistatud gaaskleidist, rääkis vanadest tuttavatest, kuid ei lasknud samal ajal – iseendale ja teistele märkamatult – hetkekski silmist keisrit, kes viibis samas saalis. Keiser ei tantsinud; ta seisis uksel ja peatas kord ühte, kord teist nende lahkete sõnadega, mida üksnes tema oskas lausuda.
Masurka algul nägi Boriss, et kindraladjutant Balašov, üks keisrile kõige lähedasemaid isikuid, astus keisri juurde ja jäi kojaetiketi vastaselt tema ees seisma, kuna keiser kõneles ühe poola daamiga. Daamiga veel pisut rääkinud, vaatas keiser küsivalt Balašovi poole, ja mõistnud nähtavasti, et Balašov talitab niiviisi ainult sellepärast, et tal on selleks tungivad põhjused, noogutas ta daamile kergelt ning pöördus Balašovi poole. Vaevalt oli Balašov suu lahti teinud, kui keisri näole ilmus imestus. Ta võttis Balašovil käe alt kinni ja läks temaga läbi saali, kusjuures ta rajas endale ebateadlikult umbes kolme sülla laiuse tee kahele poole kõrvaletaandujate vahel. Boriss pani tähele Araktšejevi ärevat nägu, kui keiser koos Balašoviga läbi saali läks. Altkulmu keisri poole vaadates ja oma punast nina nohistades nihkus Araktšejev rahvasummast ette, otsekui ootaks ta, et keiser tema poole pöördub. (Boriss sai aru, et Araktšejev kadestab Balašovi ja pole rahul, et üks nähtavasti väga tähtis uudis jõuab keisri kõrvu kellegi teise kui tema suu läbi.)
Aga keiser ja Balašov läksid Araktšejevit märkamata uksest välja, valgustatud aeda. Araktšejev marssis, käsi mõõgapidemel, ise kurjalt kahele poole vahtides, umbes kahekümne sammu pealt neile järele.
Kui Boriss tantsis edasi masurka tuure, piinas teda lakkamatult mõte, mis uudise Balašov ometi oli toonud ja kuidas seda enne teisi teada saada.
Siis kui jõudis tuur, milles ta pidi daame valima, sosistas ta Hélène’ile, et tahab valida krahvinna Potocka, kes on arvatavasti palkonile läinud, ja jooksis, jalad parketil libisemas, välisukse kaudu aeda. Kui ta nägi Balašovi ja keisrit terrassile tulemas, jäi ta seisma. Keiser ja Balašov tulid ukse poole. Boriss surus end kiirustava näoga, nagu poleks ta jõudnud eest ära astuda, aupaklikult vastu uksepiita ja langetas pea.
Keisri viimased, isiklikult solvatud inimese ärrituses lausutud sõnad olid:
„Tungida Venemaale sisse ilma sõda kuulutamata! Ma lepin alles siis, kui minu maal pole enam ühtegi relvastatud vaenlast.”
Borissile näis, et keisrile meeldis neid sõnu lausuda: ta oli rahul viisiga, kuidas ta oma mõtet oli väljendanud, kuid ei olnud rahul sellega, et Boriss ta sõnu oli kuulnud.
„Et keegi teada ei saaks!” lisas keiser kulmu kortsutades. Boriss sai aru, et see käib tema kohta, ja ta sulges silmad ning kummardas kergelt. Keiser astus jälle saali ning viibis ballil veel umbes pool tundi.
Boriss oli esimesena teada saanud, et Prantsuse väed on tulnud üle Neemeni, ja tänu sellele oli tal juhus mõnelegi tähtsale isikule näidata, et nii mõnigi asi, mis seisab teiste eest salajas, on temale teada, ning sellega oli tal juhus nende isikute silmis kõrgemale tõusta.
Äkiline uudis, et prantslased on tulnud üle Neemeni, oli iseäranis ootamatu pärast kuu aega kestnud asjatut ootust, ja liiatigi veel ballil! Keiser oli teate saamise esimesel hetkel, meelepahas ja solvumuses, leidnud selle hiljem kuulsaks saanud ütluse, mis talle endale meeldis ja täielikult tema tundeid väljendas. Kui keiser oli ballilt koju jõudnud, laskis ta öösi kell kaks kutsuda sekretär Šiškovi enda juurde ning käskis koostada käsu sõjaväele ja reskripti feldmarssal vürst Saltõkovile, millesse ta käskis
Keda (Jumal) tahab hukka saata, sellelt võtab ta mõistuse. (Lad k)
