piire Põhjalahest Doonau suudmeni. Katariina Suur ei oleks suutnud teha rohkem,” kõneles Napoleon üha ägedamalt ja ägedamalt, marssides ise mööda tuba, ning kordas Balašovile peaaegu neidsamu sõnu, mis ta oli Tilsitis ütelnud Aleksandrile endale. „Tout cela il l’aurait dû à mon amitié… Ah! quel beau règne, quel beau règne!”23 kordas ta ikka uuesti, võttis taskust kuldtubakatoosi ja nuusutas sealt ahnelt.
„Quel beau règne aurait pu être celui de l’Empereur Alexandre!”24
Ta vaatas Balašovile kahetsevalt otsa, ent niipea kui Balašov tahtis midagi ütelda, võttis ta jälle kähku tollel sõnad suust.
„Mis oli tal soovida ja otsida, mida ta minu sõprusest poleks leidnud?..” ütles Napoleon ja kehitas arusaamatuses õlgu. „Jah, aga ta pidas paremaks koguda enda ümber minu vaenlasi – ja keda kõiki!” jätkas ta. „Ta kutsus enda juurde Steinid, Armfeltid, Wintzingeroded ja Bennigsenid. Stein on oma isamaalt välja kihutatud reetur, Armfelt kõlvatu mees ja intrigant, Wintzingerode Prantsusmaa ärakaranud alam, Bennigsen natuke rohkem sõjaväelane kui teised, aga siiski andetu kuju, kes ei osanud 1807. aastal midagi ära teha ja kes oleks pidanud keiser Aleksandris hirmsaid mälestusi äratama… Hästi, kui nad oleksid andekad, siis saaks neid ju kasutada,” jätkas Napoleon, kelle sõnad suutsid vaevu sammu pidada lakkamatu mõttetulvaga, mis näitas talle tema õigust või jõudu (mis tema arusaamise järgi oli üks ja seesama), „aga nad pole seda: nad ei kõlba ei sõja ega rahu jaoks. Barclay olevat neist kõige asjalikum, nagu kuulda, aga mina seda küll ei ütle, kui arvestada tema esimesi liigutusi. Ja mida nad teevad? Mida kõik need õukondlased teevad! Pfuel teeb ettepaneku, Armfelt vaidleb vastu, Bennigsen vaatab läbi ja Barclay, kes peab tegutsema, ei tea, mida otsustada, – aga aeg läheb. Ainult Bagration on sõjaväelane. Ta on rumal, aga tal on kogemusi, silmamõõtu ja otsustusvõimet… Ja mis osa on teie noorel keisril selles jubedas jõugus? Nad kompromiteerivad ta ära ja veeretavad vastutuse kõige eest, mis sünnib, tema peale. Un souverain ne doit être à l’armée que quand il est général,”25 läkitas ta oma sõnad lausa nagu väljakutse keisrile näkku. Napoleon teadis, kui väga keiser Aleksander oleks tahtnud väejuht olla.
„Sõjakäigu algusest on juba nädal aega möödas, aga teie ei suutnud Vilnot ära kaitsta. Teie väed on kaheks lõigatud ja Poola provintsidest välja aetud. Teie armee nuriseb…”
„Vastupidi, teie majesteet,” ütles Balašov, kes vaevu suutis meeles pidada kõike, mis talle räägiti, ja kellel oli raske seda sõnade tulevärki jälgida, „väed põlevad soovist…”
„Ma tean kõik,” katkestas Napoleon ta jutu, „ma tean kõik, ma tean teie pataljonide arvu niisama täpselt kui enda oma. Teil pole kahtesada tuhandet meestki, kui minul on kolm korda niipalju. Ma annan teile ausõna,” ütles Napoleon, kellel ei tulnud pähegi, et sel tema ausõnal ei saa olla mingit tähtsust, „ma annan teile ma parole d’honneur que j’ai cinq cent trente mille hommes de ce côté de la Vistule.26 Türklastest teil abi ei ole: nad ei kõlba kuskile ja nad tõendasid seda sellega, et teiega rahu tegid. Rootslased. Rootslased – nende saatus on olla hullude kuningate alamad. Nende kuningas oli hull, nad vahetasid ta välja ja panid teise, Bernadotte’i, kes kohe hulluks läks, sest et ainult hull – kui ta on rootslane – võib Venemaaga liitusid sõlmida.” Napoleon muigas kurjalt ja tõstis jälle tubakatoosi nina alla.
Balašov oleks tahtnud ja osanud igale Napoleoni lausele midagi vastata; ta tegi ikka ja jälle üht liigutust nagu inimene, kes tahab midagi ütelda, ent Napoleon katkestas teda kogu aeg. Rootslaste hullumeelsuse kohta tahtis Balašov ütelda, et Rootsi on saar, kui Venemaa tema poolt on; aga Napoleon kriiskas vihaselt, et summutada tema häält. Napoleon oli niisuguses ärritusseisundis, milles lihtsalt peab muudkui rääkima ja rääkima ja rääkima – ainult selleks, et näidata iseendale oma õigust. Balašovil läks raskeks: kui saadik oli ta hirmul oma väärikuse pärast ja oleks tahtnud vastu vaielda, aga inimesena oli ta hingeahistuses selle põhjendamatust vihast sündinud eneseunustuse ees, milles Napoleon nähtavasti viibis. Ta teadis, et kõik need sõnad, mis Napoleon praegu ütleb, ei tähenda midagi ja et tal endal on pärast, kui ta mõistusele tuleb, nende pärast häbi. Balašov seisis, silmad maas, vahtis Napoleoni liikuvaid jämedaid jalgu ning püüdis vältida tema pilku.
„Ja mis loevad mulle teie liitlased!” ütles Napoleon. „Minu liitlased on poolakad, neid on kaheksakümmend tuhat, nad võitlevad nagu lõvid. Ja edaspidi on neid kakssada tuhat.”
Ja ise, nagu näha, veelgi vihasem selle peale, et niisugust asja öeldes oli ta ütelnud selget valet ja et Balašov seisis ikka sellessamas oma saatusele alistunud poosis sõnatult tema ees, keeras ta kähku ringi, tuli Balašovile otse nina alla ja peaaegu karjus, tehes oma valgete kätega energilisi ning ägedaid žeste:
„Teadke, et kui te Preisimaa minu vastu ässitate, teadke, et siis pühin ma ta Euroopa kaardilt minema,” ütles ta, nägu kahvatu ja vihast moondunud, lüües oma väikese käega energiliselt endale vastu teist kätt. „Jah, ma kihutan teid Düüna taha, Dnepri taha, ja ma teen teile uuesti ette selle tõkke, mille suhtes Euroopa oli kuritegelik ja sõge, et ta selle purustada laskis. Jah, näete, mis te siis saate, näete, mis te siis võitsite, kui te minust lahku lõite,” ütles ta ja käis vaikides mitu korda edasi-tagasi üle toa, kusjuures ta paksud õlad rappusd. Ta pani tubakatoosi vestitaskusse, võttis selle sealt uuesti välja, tõstis mitmel korral nina alla ja jäi viimaks Balašovi vastas seisma. Ta oli natuke aega vait, vaatas Balašovile pilkavalt otse silma sisse ja ütles vaikselt: „Et cependant quel beau règne aurait pu avoir, votre maitre!”27
Balašov, kes tundis, et ta peab vastu vaidlema, ütles, et Venemaa vaatevinklist ei paista asi sugugi nii sünge olevat. Napoleon oli vait ja vahtis talle ikka veel pilkavalt otsa, kusjuures ta nähtavasti ei kuulanudki, mida Balašov ütles. Balašov ütles, et Venemaa ootab sõjast kõike head. Napoleon noogutas armulikult, just nagu kinnitaks: jaa, ma tean, teie kohus on niiviisi ütelda, aga te ise ei usu seda, sest mina veensin teid ümber!
Kui Balašov oli lõpetanud, võttis Napoleon jälle tubakatoosi, nuusutas sellest ja põrutas otsekui märguandeks kaks korda jalaga vastu põrandat. Uks läks lahti, aupaklikult lookas kammerhärra ulatas keisrile kübara ja kindad, teine taskurätiku. Neile pilku heitmata lausus Napoleon Balašovile:
„Kinnitage minu nimel keiser Aleksandrile,” – ja ta võttis kübara – „et ma olen temale endiselt ustav: ma tunnen teda põhjalikult ja hindan väga kõrgelt tema kõrgeid omadusi. Je ne vous retiens plus, général, vous recevrez ma lettre à l’Empereur.”28 Ja Napoleon sammus kärmesti ukse poole. Kõik, kes vastuvõtutoas olid, sööstsid ette, trepist alla.
VII
Pärast kõike seda, mis Napoleon talle oli ütelnud, pärast neid vihapurskeid ja viimaseid, jahedalt lausutud sõnu: „Je ne vous retiens plus, général, vous recevrez ma lettre”, oli Balašov kindel, et Napoleon mitte ainult ei soovi teda enam näha, vaid teeb kõik, et ta teda enam ei näeks, teda, solvatud saadikut, ja ‒ mis peaasi ‒ keisri sündmatu ägeduse tunnistajat. Aga oma imestuseks sai Balašov samal päeval Durocilt kutse keisri lõunalauda.
Lõunal olid Bessières, Caulaincourt ja Berthier.
Napoleon võttis Balašovi vastu lõbusa ja lahke näoga. Vähe sellest, et temast ei paistnud mingit häbenemist või etteheidet iseendale oma hommikuse ägedushoo pärast, hoopis vastupidi: ta püüdis julgustada Balašovi. Oli näha, et Napoleoni
Kõik selle oleks ta saanud tänu minu sõprusele… Ah! kui ilus valitsemisaeg, kui ilus valitsemisaeg!
Kui ilus oleks võinud olla keiser Aleksandri valitsemisaeg!
Valitseja peab sõjaväe juures olema ainult sel juhul, kui ta on väejuht.
oma ausõna, et mul on viissada kolmkümmend tuhat meest siinpool Vislat.
Ja ometi, kui ilus valitsemisaeg oleks võinud teie keisril olla!
Ma ei pea teid rohkem kinni, kindral, te saate minu kirja keisrile.
