mainitud isikute, venelaste ja välismaalaste (eriti välismaalaste, kes esitasid julgusega, mis iseloomustab inimesi nende tegutsemisel võõras keskkonnas, iga päev uusi, ootamatuid mõtteid), oli siin veel hulk teisejärgulisi mehi, kes olid armee juures sellepärast, et nende printsipiaalid siin olid.
Selles suures kihavas, hiilgavas ja uhkes maailmas eristas vürst Andrei kõigi mõtete ja häälte seas järgmisi selgemaid suundade ja parteide alajaotusi.
Esimese partei moodustasid Pfuel ja tema pooldajad, sõjateoreetikud, kes uskusid, et on olemas sõjateadus ja et selles teaduses on omad muutumatud seadused: flankeeriva liikumise, ümberhaaramise ja muud seadused. Pfuel ja tema pooldajad nõudsid taandumist sisemaale, taandumist täpsete taandumisseaduste järgi, mida näiline sõjateooria ette kirjutas, ja nägid igas kõrvalekaldumises sellest teooriast ainult barbaarsust, harimatust ja kuritahtlust. Sellesse parteisse kuulusid Saksa printsid, Wolzogen, Wintzingerode ja teised, peamiselt sakslased.
Teine partei oli esimese vastand. Nagu alati oli ühe äärmuse puhul ka teise äärmuse esindajaid. Selle partei mehed olid need, kes juba Vilnos olid nõudnud pealetungi Poolasse ja vabadust igasugustest ette valmis tehtud plaanidest. Peale selle, et teise partei esindajad esindasid julgeid tegusid, esindasid nad ühtlasi oma rahvust ja olid seega vaidlustes veel eriti ühekülgsed. Need olid venelased: Bagration, tõusuteed alustanud Jermolov ja teised. Sel ajal levis laialt Jermolovi nali, kuidas ta paluvat, et keiser talle armu osutaks ja ta sakslaseks ülendaks. Selle partei mehed meenutasid Suvorovit ja ütlesid, et pole tarvis ei mõtelda ega nõelu kaardi sisse torkida, vaid tuleb võidelda, vaenlast lüüa, et teda ei tohi lasta Venemaa pinnale ja sõjaväel ei tohi lasta norutada.
Kolmandasse parteisse, mida keiser usaldas kõige rohkem, kuulusid mõlema suuna vahel sehkendavad õukondlikud tehingutegijad. Selle partei mehed, kes enamasti polnud sõjaväelased ja kelle hulka kuulus ka Araktšejev, mõtlesid ja rääkisid nii, nagu räägivad harilikult need, kellel veendumusi ei ole, kuid kes tahavad näida veendunud inimestena. Nad rääkisid, et kahtlemata nõuab sõda, eriti niisuguse geeniusega nagu Buonaparte (jälle nimetati teda Buonaparteks), väga sügavalt läbikaalutud mõtteid ja põhjalikku teaduse tundmist ning et selles asjas on Pfuel geniaalne, aga et ühtlasi ei saa jätta möönmata, et teoreetikud on sageli ühekülgsed ja et sellepärast ei tohi neid päriselt usaldada, peab kuulama ka seda, mida ütlevad Pfueli vastased, ja ka seda, mida ütlevad praktilised, sõjaasjades kogenud mehed, ning võtma sellest kõigest keskmise. Selle partei mehed nõudsid visalt, et Drissa laager tuleb säilitada vastavalt Pfueli plaanile ning teiste armeede liikumissuundi muuta. Ehk küll niisuguse tegutsemisega ei saanud kätte ei ühte ega teist eesmärki, näis selle partei meestele, et nii on kõige parem.
Neljanda suuna moodustas see, mille kõige tähtsam esindaja oli troonipärija suurvürst, kes ei suutnud unustada oma Austerlitzi pettumust, kus tema oli, kiiver peas ja kolett seljas, ratsutanud nagu ülevaatusele minnes kaardiväe ees ja kavatsenud prantslased uljalt puruks lüüa, aga ootamatult eesliinile sattunud ja sealt üldises segaduses vaevu minema pääsenud. Selle partei meeste peal oli näha niihästi siiruse tugevus kui ka nõrkus. Nad kartsid Napoleoni, nägid temas jõudu ja enestes nõrkust ning ütlesid selle otse välja. Nad ütlesid: „Kõigest sellest ei tule midagi muud kui häbi ja hukatus! Me jätsime Vilno, jätsime Vitebski ja jätame ka Drissa. Ainus mõistlik asi, mis meil üle jääb, on sõlmida rahu, ja nii ruttu kui võimalik, enne kui meid Peterburist välja aetakse!”
Seda armee kõrgemates ringkondades laialt levinud vaadet toetasid niihästi Peterburi seltskond kui ka kantsler Rumjantsev, kes riiklikel põhjustel samuti rahu poolt oli.
Viiendad pooldasid Barclay de Tollyt, mitte niipalju inimesena kui sõjaministrina ja ülemjuhatajana. Need mehed ütlesid: „Olgu ta, mis ta on,” (alati alustati nii) „aga ta on aus ja tubli mees ja temast paremat ei ole. Andke talle võim kätte, sest ilma ühtse juhtimiseta ei saa edukalt sõdida, – ja ta näitab, milleks ta võimeline on, nii nagu ta näitas Soomes. Et meie armee on korras ja tugev ja taandus Drissani ilma mingite kaotusteta, selle eest võlgneme tänu ainult Barclayle. Kui Barclay nüüd Bennigseniga asendatakse, on kõik otsas, sest Bennigsen näitas oma saamatust juba 1807. aastal,” ütlesid selle partei mehed.
Kuuendad, bennigsenlased, rääkisid seevastu, et siiski ei ole kedagi, kes oleks tublim ja kogenum kui Bennigsen, ja et keeruta või ära keeruta, lõpuks ei jää ometi kedagi peale tema. Ja selle partei mehed tegid selgeks, et kogu meie taganemine kuni Drissani on üks hirmus lüüasaamine ja katkematu eksimuste ahel. „Mida rohkem vigu nad teevad, seda parem: saavad vähemalt rutem aru, et niiviisi edasi ei lähe,” ütlesid nemad. „Ja üks mingisugune Barclay ei aita midagi, meil on tarvis niisugust meest nagu Bennigsen, kes näitas, mis ta on, juba 1807. aastal ja keda isegi Napoleon õigeks meheks pidas, ja niisugust meest, kelle võimu meelsasti tunnistataks, ja niisugune mees on ainult Bennigsen.”
Seitsmendad olid isikud, keda valitsejate, eriti noorte valitsejate läheduses alati võib leida ja keda keiser Aleksandri läheduses oli iseäranis palju – kindralid ja tiibadjutandid, kes ei olnud oma valitsejale kirglikult ustavad mitte kui keisrile, vaid jumaldasid teda siiralt ning omakasupüüdmatult kui inimest, nii nagu teda jumaldas Rostov 1805. aastal, ja kes ei näinud temas mitte ainult kõiki ta voorusi, vaid ka kõiki inimlikke omadusi. Need mehed olid küll vaimustuses keisri tagasihoidlikkusest, millega ta oli keeldunud vägede juhtimisest, laitsid aga selle üleliigse tagasihoidlikkuse siiski maha ja soovisid ainult üht ning nõudsid, et jumaldatud keiser loobuks sellest üleliigsest usaldamatusest enese vastu, teataks avalikult, et ta asub sõjaväe etteotsa, moodustaks enda juurde ülemjuhataja staabi ja juhiks – vajaduse korral kogenud teoreetikute ja praktikutega nõu pidades – ise oma sõjaväge, kelles juba see asjaolu sünnitaks suurt vaimustust.
Kaheksas, kõige suurem rühmitus, mis oma tohutu suure hulgaga suhtus teistesse nagu üheksakümmend üheksa suhtub ühesse, koosnes meestest, kes ei tahtnud ei rahu ega sõda, ei pealetungiliikumisi ega kaitselaagrit Drissa ääres ega kuskil mujal, ei Barclayd ega keisrit, ei Pfueli ega Bennigseni, vaid tahtsid ainult ühte ja kõige tähtsamat: kõige suuremat tulu ja lõbu iseendale. Selles keisri peakorteri juures kihavate, üksteisega ristuvate ning segunevate intriigide sogases vees võis edu saavutada paljudes asjades, mis muul ajal poleks mõeldavad olnud. Üks, kes ei tahtnud lihtsalt oma tulusat positsiooni kaotada, nõustus täna Pfueliga, homme tema vastasega, ülehomme aga kinnitas, et tal selles asjas mingit arvamust ei ole, ainult selleks, et vastutusest pääseda ja keisrile meeltmööda olla. Teine, kes tahtis kasu saada, tõmbas keisri tähelepanu endale sellega, et karjus valjusti sedasama, millele keiser oli eile vihjanud, vaidles ja tõstis häält nõupidamisel, tagus endale vastu rinda ja kutsus teisel arvamusel olijaid kahevõitlusele ning näitas sellega, et ta on valmis end üldisele kasule ohvriks tooma. Kolmas mangus endale kahe nõupidamise vahel, kui ta isiklikke vaenlasi ligidal ei olnud, lihtsalt ühekordset toetust oma ustava teenistuse eest, sest teadis, et keisril pole praegu mahti talle ära ütelda. Neljas sattus ühtelugu, töökoormast lookas, kogemata keisri silma alla. Viies tahtis jõuda ammu ihaldatud sihile – lõunasöögile keisri juures – ning tõestas tuliselt, kui õige või ekslik mõni uuesti esile kerkinud arvamus on, ja tõi selle kinnituseks enam või vähem mõjusaid ning õigeid tõendusi.
Kõik selle partei mehed ajasid taga rublasid, riste ja auastmeid ning jälgisid selles tagaajamises ainult keisri helduse tuulelipu suunda; niipea kui nad märkasid, et tuulelipp mingisse suunda pöördus, hakkas kogu see sõjaväe isamesilaste sülem puhuma samas suunas, nii et keisril seda raskem oli lippu teisale käänata. Ebamäärases olukorras, ähvardavas suures ohus, mis kõigele eriti äreva iseloomu andis, keset seda intriigide, enesearmastuse, kokkupõrgete ja mitmesuguste vaadete ning tunnete keerist, kaasa arvatud kõigi nende meeste erirahvuslik päritolu, tekitas see kaheksas, kõige suurem, isiklikust huvist aetud meeste partei ühises asjas kõige rohkem vassinguid ning segadust. Mis küsimus iganes üles kerkis, ikka lendas see lesesülem, jätnud oma sumina endise kõneaine kallal pooleli, juba uue teema peale ja summutas ning segas siirad vaidlevad hääled oma suminaga
