elutüdimus teda endise jõuga ning ta püüdis neist mälestustest ruttu lahti saada ning ruttu mingi tegevuse leida.
„Kas sa sõidad tõesti minema, André,” küsis õde temalt.
„Jumal tänatud, et ma sõita võin,” ütles vürst Andrei, „mul on väga kahju, et sina seda ei või.”
„Miks sa niiviisi ütled!” lausus vürstitar Marja. „Miks sa niiviisi ütled, nüüd, kus sa lähed sellesse hirmsasse sõtta ja isa on nii vana. M-lle Bourienne rääkis, et ta oli sinu järele küsinud…” Niipea kui vürstitar oli seda lausunud, lõid ta huuled värisema ja ta silmist voolasid pisarad. Vürst Andrei pöördus ära ning kõndis toas edasi-tagasi.
„Oh jumal hoidku! Oh jumal!” ütles ta. „Ja kui mõtelda, mis ja kes… milline rämps võib olla teiste inimeste õnnetuse põhjuseks!” ütles ta vihaga, mis vürstitar Marjat ehmatas.
Vürstitar Marja mõistis, et nende inimeste all, keda ta rämpsuks nimetab, ei mõtle vürst Andrei mitte ainult m-lle Bourienne’i, kes oli tema õnnetuse põhjus, vaid ka meest, kes oli hävitanud tema enda õnne.
„André, ma palun, ma anun sinult ühte,” ütles ta venna küünarnukki puudutades ja talle hiilgavail silmil läbi pisarate otsa vaadates. „Ma mõistan sind,” (vürstitar Marja lõi silmad maha). „Ära mõtle, et hädade tekitajaiks on inimesed. Inimesed on Tema tööriist.” Ta tõstis silmad vürst Andrei peast pisut kõrgemale nii kindlal ja harjunud pilgul, nagu vaadatakse tuttavasse kohta, kus ripub portree. „Hädad on Tema ja mitte inimeste saadetud. Inimesed on Tema tööriist, nad pole süüdi. Kui sulle näib, et keegi on sinu ees süüdi, siis unusta see ning andesta. Meil pole õigust karistada. Ja sa mõistad andestamise õnne.”
„Kui ma oleksin naine, siis ma teeksin seda, Marie. See on naiste voorus. Aga mees ei tohi ega saa unustada ja andestada,” ütles ta, ja kuigi ta selle hetkeni polnud Kuragini peale mõtelnud, ärkas kogu väljavalamata viha äkki ta südames ellu. Kui juba vürstitar Marja manitseb mind andestama, siis järelikult oleksin ma juba ammu pidanud karistama, mõtles ta. Ja vürstitar Marjale rohkem vastamata mõtles ta nüüd juba sellele rõõmsale ja kurjale silmapilgule, mil ta näeb Kuraginit, kes (nagu ta teadis) viibib väeosas.
Vürstitar Marja palus venda veel ühe päeva oodata ja ütles, et ta teab, kui õnnetu oleks isa, kui Andrei ilma temaga leppimata ära sõidaks; kuid vürst Andrei vastas, et arvatavasti tuleb ta sõjaväest varsti jälle koju, et ta kirjutab isale tingimata ja et mida kauemaks ta praegu siia jääb, seda teravamaks see tüli läheks.
„Adieu, André! Rappelez-vous que les malheurs viennent de Dieu, et que les hommes ne sont jamais coupables,”33 olid viimased sõnad, mis ta õelt kuulis, kui ta temaga jumalaga jättis.
See peab nii olema, mõtles vürst Andrei, kui ta Lõssõje Gorõ puiesteelt välja sõitis. Tema, see hale ja süütu olend, jääb vanadusnõtruses rauga närida. Rauk tunneb, et ta on ise süüdi, aga ei saa ennast muuta. Minu poeg kasvab ja tunneb rõõmu elust, milles ta ükskord on samasugune nagu kõik teisedki – kas petetu või petja. Mina sõidan praegu armeesse – milleks? – ma ei tea isegi, ja ma tahan näha meest, keda ma põlgan, et anda talle võimalus mind tappa ja minu üle irvitada! – Elutingimused olid ka enne needsamad, kuid enne olid nad kõik omavahel seoses, ent nüüd oli kõik laiali valgunud. Ainult mõttetud, ilma mingi seoseta nähtused ilmusid üksteise järel vürst Andrei kujutlusse.
IX
Vürst Andrei jõudis armee peakorterisse juuni lõpul. Esimene armee – see, mille juures viibis keiser – asus kindlustatud laagris Drissa kaldal; teise armee väeosad taganesid ja püüdsid ühineda esimese armeega, millest prantslaste suured väed olid nad ära lõiganud – nagu räägiti. Sõjategevuse üldine käik ei rahuldanud Vene armees kedagi, aga keegi ei mõtelnud Vene kubermange ähvardavast sissetungist; kellelegi ei tulnud üldse pähe, et sõda võiks Poola kubermangudest kaugemale minna.
Vürst Andrei leidis Barclay de Tolly, kelle juurde ta oli määratud, Drissa äärest. Kuna laagri ümbruskonnas ei olnud ühtegi suuremat küla või alevikku, siis oli kogu see suur hulk kindraleid ja õukondlasi, kes armee juures viibisid, majutatud kümne versta piires ümberkaudu asuvate külade parematesse majadesse siin- ja sealpool jõge. Barclay de Tolly oli keisrist neli versta eemal. Ta võttis Bolkonski vastu ükskõikselt ning jahedalt ja ütles oma saksa aktsendiga, et kannab tema ametisse määramiseks temast keisrile ette, seni aga palub teda jääda oma staabi juurde. Anatole Kuraginit, keda vürst Andrei oli lootnud armeest eest leida, ei olnud siin: ta oli Peterburis, ja see teade oli Bolkonskile meeltmööda. Huvi käimasoleva suure sõja keskpunkti vastu oli köitnud vürst Andrei meeled ja talle valmistas rõõmu vabaneda mõneks ajaks ärritusest, mida temas põhjustas mõte Kuraginile. Esimese nelja päevaga, mil teda kuskile ei nõutud, tegi vürst Andrei ringsõidu kogu selles kindlustatud laagris ja püüdis oma teadmiste abil ning asjatundjatega rääkides luua endale sellest selget pilti. Ent küsimus, kas see laager on soodus või mitte, jäi vürst Andreil lahendamata. Ta oli oma sõjaliste kogemuste najal juba jõudnud veendumusele, et sõjategevuses ei tähenda vägagi sügavamõtteliselt läbimõeldud plaanid mitte kui midagi (nagu ta oli näinud Austerlitzis), et kõik oleneb sellest, kuidas vastatakse vaenlase ootamatutele ja ettenähtamatutele sammudele, et kõik oleneb sellest, kuidas ja kes kogu asja juhib. Selleks, et seda viimast küsimust endale selgeks teha, püüdis vürst Andrei oma seisundit ja tutvusi kasutades süveneda sõjaväe juhtimise laadisse ning sellega ametis olevate isikute ja parteide iseloomusse, misjärel lõi endale kogu asjast järgmise arusaamise.
Kui keiser alles Vilnos oli, jagunes kogu armee kolmeks. Esimest armeed juhatas Barclay de Tolly, teist Bagration ja kolmandat Tormassov. Keiser viibis esimese armee juures, kuid ei olnud ülemjuhataja. Käskkirjades ei olnud öeldud, et keiser vägesid juhatab, vaid et ta jääb armee juurde. Pealegi ei olnud keisri juures ülemjuhataja staapi, vaid oli keiserliku peakorteri staap. Selle juurde kuulusid keiserliku staabi ülem kindralkortermeister vürst Volkonski, kindralid, tiibadjutandid, diplomaatilised ametnikud ja suur hulk välismaalasi, kuid armee staapi ei olnud. Peale selle olid keisri juures ilma ametita endine sõjaminister Araktšejev, auastmelt vanim kindral krahv Bennigsen, troonipärija suurvürst Konstantin Pavlovitš, kantsler krahv Rumjantsev, endine Preisi minister Stein, Rootsi kindral Armfelt, sõjakäigu plaani peamine koostaja Pfuel, Sardiinia emigrant kindraladjutant Paulucci, Wolzogen ja palju teisi. Kuigi need mehed viibisid armee juures ilma sõjaväeliste ametiteta, oli neil oma positsiooni tõttu siiski mõju ja sageli ei teadnud korpuseülem või isegi ülemjuhataja, kellena Bennigsen või suurvürst või Araktšejev või vürst Volkonski ühte või teist asja küsib või soovitab, ega teadnud, kas üks või teine nõuande kujul antud käsk tuleb nendelt meestelt või keisrilt ja kas seda peab täitma või ei pea. Kuid nii paistsid asjad väljastpoolt, kuna tegelikult oli keisri ja kõikide nende meeste siinviibimise mõte õukonna seisukohast võttes (aga keisri juuresolekul saavad kõigist õukondlased) kõigile selge. See mõte oli järgmine: keiser ei võtnud endale ülemjuhataja nimetust, kuid käsutas kõiki armeesid: mehed, kes teda ümbritsesid, olid tema abilised. Araktšejev oli truu ja teokas korravalvur ning valitseja ihukaitsja, Bennigsen oli Vilno kubermangu mõisnik, kes näiliselt ajas siin kubermangus les honneurs34, tegelikult oli aga hea kindral, kellelt võis küsida nõu ja kes oli alati varus Barclay asendamiseks. Suurvürst oli siin sellepärast, et niisugune oli tema tahtmine. Endine minister Stein oli siin sellepärast, et ta oli kasulik oma nõuannetega, ja sellepärast, et keiser Aleksander hindas kõrgelt tema isiklikke omadusi. Armfelt oli Napoleoni vihane vastane ning enesekindel kindral, mis Aleksandrile ikka mõju avaldas. Paulucci oli siin sellepärast, et ta oli julge ja söaka jutuga mees. Kindraladjutandid olid siin sellepärast, et nad olid igal pool, kus keisergi, ja lõpuks – mis peaasi – Pfuel oli siin sellepärast, et ta oli
Jumalaga, Andrei! Pea meeles, et hädad on Jumalast ja et inimesed ei ole iialgi süüdi.
keisri vastuvõtmise asju
