ta oli õnnelik olnud, ja vabadus ning iseseisvus, mida ta varem nii kalliks oli pidanud, olid talle veelgi rängemad. Vähe sellest, et ta ei mõlgutanud enam neid mõtteid, mis talle Austerlitzi lahinguväljal taevasse vaadates esmakordselt pähe olid tulnud, mida ta oli armastanud Pierre’iga arutada ning mis olid täitnud tema üksildust Bogutšarovos ja hiljem Šveitsis ning Roomas; ta koguni kartis meenutadagi neid mõtteid, mis olid talle avanud ääretud ja heledad vaatepiirid. Nüüd köitsid teda ainult kõige lähemad, praktilised huvid, mis ei olnud seotud endistega ja millest ta seda suurema õhinaga kinni haaras, mida sügavamale olid maetud endised. Nagu oleks too lõputu kaugenev taevavõlv, mis oli enne ta pea kohal olnud, muutunud äkki madalaks, kindlapiiriliseks, teda rõhuvaks võlviks, milles kõik oli selge, kuid milles ei olnud midagi igavest ja salapärast.
Kõigist kujuteldavaist tegevusaladest oli sõjaväeteenistus talle kõige lihtsam ja tuttavam. Kutuzovi staabi juures korrapidaja kindrali kohuseid täites töötas ta seal visalt ning usinasti ja pani Kutuzovit oma tööinnu ja korralikkusega imestama. Kui vürst Andrei Kuraginit Türgist eest ei leidnud, ei pidanud ta vajalikuks tema kannul jälle Venemaale kihutada; ent kõige selle juures teadis ta, et läheb aega mis läheb, aga ta ei saa, hoolimata sellest põlgusest, mida ta Kuragini vastu tundis, hoolimata kõigist tõendustest, millega ta end veenis, et tal ei maksa alanduda kokkupõrkeni tolle mehega, – ta teadis, et Kuraginit nähes ei saa ta jätta teda välja kutsumata, just nagu näljane inimene ei saa jätta toidu kallale sööstmata. Ja teadmine, et solvangu eest pole veel kätte makstud, et viha on välja valamata ja rõhub südant, mürgitas seda kunstlikku rahu, mille vürst Andrei endale hoolt nõudva, tegevusrohke ja pisut auahne ning kuulsusjanuse askeldamisega Türgis oli loonud.
1812. aastal, kui teade sõjast Napoleoniga jõudis Bukaresti (kus Kutuzov elas kaks kuud, veetes päevad ja ööd oma valahhitari juures), palus vürst Andrei Kutuzovilt enda üleviimist Läänearmeesse. Kutuzov, keda Bolkonski oli oma töökusega ära tüüdanud, kuna see mõjus tema jõudeolekus nagu etteheide, laskis ta hea meelega minema, saates ta ülesandega Barclay de Tolly juurde.
Enne kui sõita armeesse, mis mais asus Drissa laagris, keeras vürst Andrei sisse Lõssõje Gorõsse, mis jäi just tema tee äärde, kolme versta kaugusele Smolenski maanteest. Viimase kolme aasta sees oli vürst Andrei elus olnud nii palju murranguid, ta oli nii palju mõtisklenud, läbi elanud ja nii palju näinud (ta oli läbi sõitnud nii Lääne kui ka Ida), et Lõssõje Gorõsse saabumisel hämmastas teda kummaliselt ja ootamatult see, kuidas siin kulgeb elu täpselt niisamuti, pisemate üksikasjadeni just täpselt niisamuti nagu varem. Ta sõitis Lõssõje Gorõ puiesteele ja kiviväravast sisse just nagu nõiutud, uinuvasse lossi. Seesama soliidsus, seesama puhtus, seesama jäikus valitses siin majas, sama mööbel, samad seinad, samad helid, sama lõhn ja samad arglikud näod, ainult pisut vanemaks jäänud. Vürstitar Marja oli ikka seesama arglik, inetu, vananev neiu, kelle elu parimad aastad olid möödunud hirmu all ja alalistes hingepiinades, kasutult ja rõõmutult. Bourienne oli ikka seesama iga eluhetke rõõmuga kasutav ja enda suhtes kõige helgemaid lootusi hellitav endaga rahulolev edev tütarlaps. Ta oli nüüd ainult enesekindlam kui enne, nii paistis vürst Andreile. Šveitsist toodud kasvataja Dessalles kandis vene lõikega kuube, purssis teenijatega kanget vene keelt, kuid oli ikka seesama piiratult tark, haritud, vooruslik ja pedantne kasvataja. Vana vürst oli kehaliselt vaid niipalju muutunud, et ta suunurgast võis nüüd näha ühe hamba puudumist; vaimu poolest oli ta ikka endine, ainult veelgi tigedam ja umbusklikum kõige selle vastu, mis maailmas tegelikult toimub. Ainult Nikoluška oli suureks kasvanud ja muutunud: tal olid punased põsed, tumedad lokkis juuksed, ja kui ta naeris ning lõbus oli, kergitas ta enda teadmata oma ilusa suu ülahuult just niisamuti, nagu oli seda teinud õnnis väike vürstinna. Ainult tema üksi ei olnud siin nõiutud, uinuvas lossis kinni pidanud muutumatuse seadusest. Aga ehkki väliselt oli kõik jäänud vanaviisi, olid kõigi nende inimeste sisemised vahekorrad sestsaadik, kui vürst Andrei polnud neid näinud, hoopis muutunud. Perekonnaliikmed olid jagunenud kahte teineteisele võõrasse ja vaenulikku leeri, mis nüüd tema pärast oma tavalist eluviisi muutsid ja ainult tema siinviibimise tõttu omavahel suhtlesid. Ühte leeri kuulusid vana vürst, m-lle Bourienne ja arhitekt, teise vürstitar Marja, Dessalles, Nikoluška ja kõik lapsehoidjad ning ammed.
Sel ajal kui vürst Andrei oli Lõssõje Gorõs, lõunatas kogu pere koos, kuid kõikidel oli ebamugav ja tema tundis, et ta on külaline, kelle pärast seda erandit tehakse ning et ta kõiki oma siinolekuga tülitab. Esimese päeva lõunasöögi ajal oli vürst Andrei, kes seda paratamatult tajus, sõnakehv, ja ka vana vürst, kes ta ebaloomulikku seisukorda tähele pani, jäi süngelt vait ning läks kohe pärast lõunat oma tubadesse. Kui vürst Andrei õhtul tema juurde tuli ja püüdis teda virgutada sellega, et rääkis talle noore krahv Kamenski sõjakäigust, keeras vana vürst ootamatult jutu vürstitar Marjale, keda ta süüdistas usulistes liialdustes ja sallimatuses m-lle Bourienne’i vastu, kuna viimane pidi vana vürsti sõnade järgi olema ainus talle tõesti ustav hing.
Vana vürst kaebas, et kui ta on haige, siis ainult vürstitar Marja pärast; et vürstitar piinab ja ärritab teda meelega, et ta rikub väikese vürst Nikolai oma hellitamise ja rumalate juttudega ära. Vana vürst teadis väga hästi, et tema piinab oma tütart ja et tütre elu on väga ränk, aga ta teadis ka, et ta ei suuda tütart piinamata olla ja et tütar on selle ära teeninud. Miks siis vürst Andrei, kes seda näeb, mulle oma õe pärast midagi ei ütle, mõtles vana vürst. Kas ta arvab, et ma olen kurjategija või vana loll, et olen ilma põhjuseta tütrele selja keeranud ja prantslannast endale lähedase inimese teinud? Ta ei saa aru, ja sellepärast peab talle selgeks tegema, ta peab mu ära kuulama, mõtles vana vürst. Ja ta hakkas seletama põhjusi, miks ta tütre juhmi iseloomu taluda ei suuda.
„Kuna te minult seda küsite –” ütles vürst Andrei isale otsa vaatamata (esimest korda elus mõistis ta oma isa hukka), „ma ei tahtnud rääkida, aga kuna te mult küsite, siis ütlen teile otsekoheselt, mis ma kõigest sellest arvan. Kui teie ja Maša vahel on arusaamatusi ja lahkhelisid, siis mina ei saa küll kuidagi süüdistada teda – ma tean, kuidas ta teid armastab ja austab. Kuna te minult kord juba küsite,” jätkas vürst Andrei ärritatult, sest ta oli viimasel ajal alati valmis ärrituma, „siis võin ma ütelda üht: kui teil on arusaamatusi, siis on nende põhjuseks see tühine naisterahvas, kes ei peaks olema minu õe sõbratar.”
Vana vürst jäi esiti tardunud pilgul oma pojale otsa vahtima ja paljastas ebaloomulikus naeratuses oma hamba puudumise, mis oli vürst Andreile kangesti harjumatu.
„Mis sõbratar, pojakene? Kuidas? Või juba jõudsite läbi arutada! Mis?”
„Isa, ma ei tahtnud kohtumõistjaks olla,” ütles vürst Andrei sapiselt ja kalgilt, „aga teie ise soovisite, ja ma ütlesin ning ütlen alati, et vürstitar Marja ei ole süüdi, vaid süüdi olete… süüdi on see prantslanna…”
„Nii et sa mõistad süüdi… mõistad süüdi!” ütles vana vürst vaikselt ja – nagu vürst Andreile tundus – kohmetult, aga kargas siis äkitselt püsti ja karjus: „Välja, välja! Et su lõhnagi siin ei oleks!..”
Vürst Andrei tahtis kohe ära sõita, kuid jäi vürstitar Marja palvel veel üheks päevaks. Sel päeval ei näinud vürst Andrei isa, kes ei tulnud oma ruumidest välja ega lasknud kedagi enda juurde sisse peale m-lle Bourienne’i ja Tihhoni ning küsis mitu korda, kas poeg on minema sõitnud. Järgmisel päeval läks vürst Andrei enne lahkumist oma poja tubadesse. Jumekas, ema moodi lokkis juustega poiss istus talle põlvele. Vürst Andrei hakkas pojale jutustama muinasjuttu Sinihabemest, kuid jäi mõttesse ega jutustanud lõpuni. Ta ei mõtelnud praegu sellele kenale poisile, oma pojale, keda ta põlvel hoidis, vaid iseendale. Täis õudu, otsis ta, aga ei leidnud endas ei kahetsust selle üle, et oli oma isa vihale ajanud, ega kahjutunnet selle üle, et ta (esimest korda elus isaga tülis) isa juurest lahkub. Kõige tähtsam oli talle see, et ta otsis, aga ei leidnud endas seda kunagist hellust poja vastu, mida ta oli lootnud poissi kallistades ja põlvele võttes endas äratada.
„No
