oli väga lõbusas tujus pärast oma ratsasõitu läbi Vilno, kus rahvahulgad teda vaimustusega olid vastu võtnud ja saatnud. Kõikides tänavates, kust ta oli läbi ratsutanud, olid akendel väljas vaibad, lipud ja tema monogrammid ning poola daamid lehvitasid talle tervituseks rätikuid.
Lõunalauas, olles Balašovi enda kõrvale istuma pannud, ei kohelnud ta teda mitte ainult lahkesti, vaid nii, nagu oleks ta arvanud ka Balašovi oma õukondlaste hulka – nende inimeste hulka, kes elavad kaasa tema plaanidele ja peavad rõõmustama tema edu üle. Muu jutu hulgas võttis ta kõne alla ka Moskva ja küsitles Balašovi Venemaa pealinna üle – mitte nii, nagu teadmishimuline reisimees küsitleb uue koha üle, kuhu ta kavatseb minna, vaid just nagu oleks ta veendunud, et Balašov kui venelane peab tema teadmishimust meelitatud olema.
„Kui palju elanikke, kui palju maju Moskvas on? Kas vastab tõele, et Moscou’d nimetatakse Moscou la sainte29? Mitu kirikut Moscou’s on?” päris ta.
Kuulnud vastuseks, et seal on üle kahesaja kiriku, küsis ta:
„Milleks niisugune ilmatu hulk kirikuid?”
„Venelased on väga jumalakartlikud,” vastas Balašov.
„Muide, kloostrite ja kirikute rohkus on alati olnud üks rahva mahajäämuse tunnus,” ütles Napoleon ja vaatas sellele arvamusele hinnangut oodates Caulaincourt’i poole.
Balašov julges aupaklikult olla teisel arvamusel kui Prantsuse keiser.
„Igal maal on omad kombed,” lausus ta.
„Aga Euroopas ei ole enam kuskil midagi niisugust,” ütles Napoleon.
„Ma palun teie majesteedilt vabandust,” ütles Balašov, „peale Venemaa on veel Hispaania, kus on samuti palju kirikuid ja kloostreid.”
Seda Balašovi vastust, mis vihjas prantslaste hiljutisele lüüasaamisele Hispaanias, hinnati hiljem, nagu Balašov ise on tunnistanud, keiser Aleksandri õukonnas väga kõrgelt, ainult siin, Napoleoni lõunalauas, hinnati seda praegu väga madalalt ja see jäi märkamatuks.
Härrade marssalite ükskõiksetest ning nõututest nägudest paistis, et nad ei saa aru, kus on siin see iva, millele vihjas Balašovi toon. Kui seda peakski olema, siis meie ei mõista seda või see ei ole sugugi vaimukas, ütlesid marssalite näod. Seda vastust hinnati nii madalalt, et Napoleon ei märganud seda lihtsalt üldse ja küsis Balašovilt naiivse näoga, missuguste linnade kaudu läheb siit otsetee Moskvasse. Balašov, kes oli kogu lõunasöögi aja valvel, vastas, et comme tout chemin mène à Rome, tout chemin mène à Moscou,30 et teid on palju ja et nendest eri teedest läheb üks läbi Poltaava ja et Karl XII oli valinud selle, – nii ütles Balašov ning lõi selle õnnestunud vastuse puhul ise õhetama. Balašov ei jõudnud veel lõpetada viimast sõna „Poltawa”, kui Caulaincourt ütles juba midagi selle kohta, kui halb on tee Peterburist Moskvasse ja võttis jutuks oma Peterburi-mälestused.
Pärast lõunasööki joodi kohvi Napoleoni kabinetis, mis neli päeva tagasi oli olnud keiser Aleksandri kabinet. Napoleon istus, maitses Sèvres’i tassist kohvi ja osutas Balašovile enda kõrval olevat tooli.
On üks niisugune pärastlõunameeleolu, mis sunnib rohkem kui mingi arukas põhjus inimest enesega rahul olema ja kõiki oma sõpradeks pidama. Napoleon oli niisuguses meeleolus. Talle tundus, et tema ümber on inimesed, kes teda jumaldavad. Ta oli kindel, et ka Balašov on nüüd pärast tema lõunasööki ta sõber ning jumaldaja. Napoleon kõnetas teda, meeldiv ja pisut pilklik naeratus huulil.
„Nagu ma kuulsin, on see sama tuba, milles elas keiser Aleksander. Imelik, eks ole, kindral?” ütles ta, kusjuures talle ei tulnud nähtavasti pähegi, et need sõnad võiksid tema vestluskaaslasele ebameeldivad olla, sest need näitasid tema, Napoleoni üleolekut Aleksandrist.
Balašov ei saanud selle peale midagi vastata ja langetas sõnalausumata pea.
„Jaa, siin toas pidasid neli päeva tagasi nõu Wintzingerode ja Stein,” jätkas Napoleon sellesama pilkliku enesekindla naeratusega. „Asi, mida ma ei suuda mõista,” ütles ta, „on see, et keiser Aleksander kogus enda ümber kõik minu isiklikud vaenlased. Ma ei suuda seda… mõista. Kas ta ei mõtelnud siis, et mina võin sedasama teha?” küsis ta Balašovilt, ja see mõte tõukas ta, nagu näha, hommikuse vihahoo jälgedesse, mis alles värsked olid.
„Ja teadku ta, et seda ma teen!” ütles Napoleon, tõusis püsti ja lükkas tassi käega eemale. „Ma kihutan kõik ta omaksed Saksamaalt välja, kõik vürtemberglased ja baadenlased ja veimarlased… jah, ma kihutan nad välja. Valmistatagu aga Venemaal neile pelgupaik ette!”
Balašov langetas pea, kusjuures kogu ta olek näitas, et ta sooviks hüvasti jätta ja kuulab ainult sellepärast, et ta ei saa olla kuulamata, kui temaga räägitakse. Napoleon ei pannud seda tähele; ta ei kõnelnud Balašoviga mitte kui oma vaenlase saadikuga, vaid kui inimesega, kes on nüüd täiesti ustav temale ja peab rõõmustama oma endise isanda alandamise üle.
„Ja miks keiser Aleksander üldse vägede juhatamise enda peale võttis? Milleks seda? Sõda on minu amet, tema asi on aga valitseda ja mitte sõjaväge käsutada. Milleks võttis ta enda peale niisuguse vastutuse?”
Napoleon avas jälle tubakatoosi, käis toas mitu korda edasi-tagasi, tuli siis äkki ootamatult Balašovi juurde, kerge muie suunurgas, ja nagu teeks ta midagi, mis ei ole üksnes tähtis, vaid ka Balašovile meeldiv, tõstis kindlalt, kähku ja lihtsalt käe neljakümneaastase Vene kindrali pea juurde, võttis tal kõrvast kinni ja sakutas seda kergelt, naeratades vaid huultega.
Avoir l’oreille tirée par l’Empereur31 peeti Prantsuse õukonnas väga suureks auks ja armuks.
„Eh bien, vous ne dites rien, admirateur et courtisan de l’Empereur Alexandre?”32 lausus ta, nagu oleks naeruväärt olla tema juuresolekul kellegi teise kui tema, Napoleoni courtisan ning admirateur.
„Kas kindralile on hobused valmis?” küsis ta ja langetas vastuseks Balašovi kummardusele kergelt pea.
„Andke talle minu hobused, tal on pikk tee…”
Kiri, mille Balašov kaasa tõi, oli Napoleoni viimane kiri Aleksandrile. Kõik kõneluse üksikasjad räägiti Vene keisrile ära, ja sõda läks lahti.
VIII
Pärast seda kui vürst Andrei oli Moskvas Pierre’iga kokku saanud, sõitis ta Peterburi, asju ajama, nagu ta omastele ütles, õigupoolest aga selleks, et näha seal vürst Anatole Kuraginit, keda ta pidas vajalikuks näha. Peterburis, kus ta tema järele päris, Kuraginit enam ei olnud. Pierre oli oma naisevennale sõna saatnud, et vürst Andrei talle järele sõidab. Silmapilk oli Anatole Kuragin saanud sõjaministrilt teenistussemääramise ning sõitnud ära Moldova armeesse. Samal ajal nägi vürst Andrei Peterburis Kutuzovit, oma endist kindralit, kes temasse alati heatahtlikult oli suhtunud, ja Kutuzov tegi talle ettepaneku tulla koos temaga Moldova armeesse, kuhu vana kindral oli ülemjuhatajaks määratud. Vürst Andrei määrati peakorteri staabi koosseisu ja sõitis Türgimaale.
Vürst Andrei pidas ebasündsaks Kuraginile kirjutada ja teda duellile kutsuda. Ilma uue duelli-ajendita arvas vürst Andrei omapoolse väljakutse olevat kompromiteeriva krahvitar Rostovale ja sellepärast otsis ta isiklikku kokkusaamist Kuraginiga, et leida uut ajendit kahevõitluseks. Ent
pühaks Moskvaks
Nagu kõik teed viivad Rooma, nii viivad kõik teed ka Moskvasse.
Keisri käest kõrvast sakutada saada.
Noh, te ei ütle midagi, keiser Aleksandri austaja ja õukondlane?
