astus väiksesse vastuvõtutuppa, kust üks uks viis kabinetti, sinnasamasse kabinetti, kust Vene keiser oli teda teele saatnud. Balašov seisis ja ootas paar silmapilku. Ukse tagant kostis kärmeid samme. Mõlemad uksepooled läksid äkki kiiresti lahti – ja kõik jäi vaikseks; siis kostsid kabinetist teised, kindlad ja energilised sammud: see oli Napoleon. Ta oli just lõpetanud riietumise ratsasõiduks. Tal oli seljas sinine, eest lahtine, ümmargusele kõhule ulatuva valge vesti peale tõmmatud mundrikuub ning jalas valged, lühikeste paksude reite ümber liibuvad põdranahast püksid ning kõrged ratsasaapad. Ta lühikesed juuksed olid nähtavasti alles nüüdsama kammitud, ent üks salk langes laia otsaesise keskele. Tema valge pehme kael tõusis mundrikuue tumedast kaelusest teravasti esile; temast levis Kölni vee lõhna. Noorel ja täidlasel, esiletungiva lõuaga näol oli armulik ja suursugune keiserlik lahkus.
Ta tuli kabinetist välja, igas sammus kiire võpatus, pea pisut kuklas. Tema tüse ja lühike, laiade paksude õlgade ning tahtmatult pungis kõhu ja rinnaga kogu jättis selle esindusliku ja rühika mulje, mis iseloomustab head elu elavaid neljakümneaastasi mehi. Peale selle oli silmaga näha, et ta on täna väga heas meeleolus.
Ta noogutas vastuseks Balašovi sügavale ning aupaklikule kummardusele ja alustas, kui oli tema juurde astunud, kohe juttu nagu inimene, kellele iga minut oma aega on kallis ja kes ei alandu oma juttu ette valmistama, vaid on kindel, et räägib alati hästi ja just seda, mis tarvis.
„Tervist, kindral!” ütles ta. „Ma sain kätte keiser Aleksandri kirja, mille te tõite, ja olen väga rõõmus teid nähes.” Ta vaatas suuril silmil Balašovile näkku ja pööras pilgu kohe otse ette, temast mööda.
Oli selge, et Balašovi isik ei huvita teda põrmugi. Oli näha, et teda huvitab ainult see, mis toimub tema hinges. Kõik, mis oli väljaspool teda, oli tema jaoks tähtsusetu, sest kõik maailmas olenes ainult tema tahtest, nagu talle näis.
„Mina ei soovi sõda ja ei ole seda soovinud,” ütles ta, „kuid mind on selleks sunnitud. Ma olen ka nüüd” (ta rõhutas seda sõna) „valmis vastu võtma kõik seletused, mis te mulle anda võite.” Ja ta loetles selgelt ning lühidalt oma rahulolematuse põhjusi Vene valitsuse vastu.
Arvesse võttes mõõdukat ja sõbralikku tooni, millega Prantsuse keiser rääkis, oli Balašov kaljukindel, et ta soovib rahu ja kavatseb astuda läbirääkimistesse.
„Sire! L’Empereur, mon maître…”21 alustas Balašov oma ammu ettevalmistatud kõnet, kui Napoleon oma jutu oli lõpetanud ja Vene saadikule küsivalt otsa vaatas, aga keisri pilk, mis nüüd otse temale oli suunatud, ajas ta segadusse. Te olete kohmetuses, koguge end! oleks Napoleon nagu ütelnud, kui ta vaevumärgatava muigega ise Balašovi mundrikuube ja mõõka silmitses. Balašov kogus end ja hakkas rääkima. Ta ütles, et keiser Aleksander ei pea Kurakini passide-nõudmist küllaldaseks sõja põhjuseks, et Kurakin tegi seda omavoliliselt ja ilma keisri nõusolekuta, et keiser Aleksander ei soovi sõda ja et Inglismaaga ei ole mingeid suhteid.
„Veel ei ole,” ütles Napoleon vahele, ja otsekui kartes lasta tunnetel enda üle võimust võtta, tõmbas ta kulmu kipra ning noogutas kergelt, millega andis Balašovile märku, et too võib jätkata.
Kui Balašov oli kõik, mis kästud, ära ütelnud, sõnas ta veel, et keiser Aleksander soovib rahu, kuid ei alusta läbirääkimisi muidu kui tingimusel, et… Selle koha peal jäi Balašov oma jutuga takerduma: talle meenusid sõnad, mida keiser Aleksander polnud kirjas kirjutanud, kuid mis ta oli käskinud tingimata sisse võtta Saltõkovile määratud reskripti ja Balašovil ütelda Napoleonile. Balašovil olid need sõnad meeles: niikaua kui Venemaa pinnal on veel üksainukegi relvastatud vaenlane! – aga üks keeruline tunne hoidis teda tagasi. Ta ei saanud neid sõnu suust, ehkki tahtis neid ütelda. Ta kohmetus ja ütles: tingimusel, et Prantsuse väed tõmbuvad Neemeni taha.
Napoleon märkas Balašovi kohmetust tema viimaste sõnade juures; keisri näos väratas miski ja tema vasak sääremari hakkas ühtlaselt värisema. Ta jäi paigale, kuid nüüd oli tema jutt käredam ja kiirem kui enne. Selle jutu ajal, mis nüüd järgnes, lõi Balašov korduvalt pilgu maha ning pani tahtmatult tähele Napoleoni vasaku sääremarja värisemist, mis tugevnes sedamööda, kuidas paisus ta hääl.
„Mina ei soovi rahu sugugi vähem kui keiser Aleksander,” alustas Napoleon. „Eks ole ma juba kaheksateistkümmend kuud teinud kõik, et seda saavutada? Ma olen kaheksateistkümmend kuud seletusi oodanud. Ja mida mult läbirääkimiste alustamiseks üldse nõutakse?” küsis ta kulmu kortsutades ja oma väikese valge ning pehme käega energilist küsivat liigutust tehes.
„Vägede tagasitõmbumist Neemeni taha, majesteet,” ütles Balašov.
„Neemeni taha?” kordas Napoleon. „Nii et nüüd te tahate siis tagasitõmbumist Neemeni taha – kõigest Neemeni taha?” kordas Napoleon ning tõstis pilgu otse Balašovi näkku.
Balašov langetas aupaklikult pea.
Pommerist lahkumise asemel, mis oli tingimuseks seatud neli kuud tagasi, nõuti nüüd kõigest tagasitõmbumist Neemeni taha. Napoleon keeras kähku selja ning hakkas toas edasi-tagasi kõndima.
„Teie ütlete, et minult nõutakse läbirääkimiste alustamiseks tagasitõmbumist Neemeni taha; just niisamuti nõuti mult kaks kuud tagasi, et ma lahkuksin Oderi ja Visla äärest – aga te olete sellegipoolest nõus läbirääkimisi pidama.”
Ta marssis vaikides ühest toanurgast teise ja jäi uuesti Balašovi vastas seisma. Range ilme oli otsekui kivinenud ta näole ja tema vasak jalg värises veelgi ägedamalt kui enne. Napoleon ise teadis oma vasaku sääremarja värisemist. „La vibration de mon mollet gauche est un grand signe chez moi,”22 ütles ta ikka.
„Niisuguseid ettepanekuid nagu see, et Oderi ja Visla äärest minema minna, võib teha Badeni printsile, aga mitte minule,” peaaegu kriiskas Napoleon iseendalegi ootamatult. „Kui te annaksite mulle Peterburi ja Moskva, ei võtaks ma neid tingimusi vastu. Teie ütlete, et sõda alustasin mina? Aga kes tuli esimesena sõjaväe juurde? – keiser Aleksander, mitte mina! Ja teie pakute mulle läbirääkimisi, nüüd kus ma olen kulutanud miljoneid, kus teie olete Inglismaaga liidus ja teie asjad on halvad – teie pakute minule läbirääkimisi! Ja mis eesmärk on teie liidul Inglismaaga? Mida see Inglismaa teile andis?” paristas ta, ja et ta ei tüürinud oma jutuga nähtavasti sugugi enam selle poole, et avaldada arvamust, kui tulus rahu sõlmimine oleks, või kaaluda selle võimalikkust, vaid ainult selle poole, et näidata oma õigust ja oma jõudu ning et näidata Aleksandri eksiteed ja vigu.
Tema jutu sissejuhatusel oli nähtavasti oma siht: teha teisele selgeks, kui palju paremas olukorras ta on, ja näidata siis, et näete, ta võtab sellegipoolest läbirääkimiste alustamise ettepaneku vastu. Ent ta oli juba alustanud – ja mida kauem ta rääkis, seda vähem suutis ta oma sõnu valitseda.
Kogu tema jutu siht seisnes nüüd juba nähtavasti selles, et vaid iseennast ülendada ja Aleksandrit solvata, mis tähendas teha just seda, mida ta kohtumise algul kõige vähem oli tahtnud.
„Ja te olevat kuuldavasti türklastega rahu sõlminud?”
Balašov langetas jaatavalt pea.
„Rahu on sõlmitud…” alustas ta. Kuid Napoleon ei lasknud tal rääkida. Tema pidi nähtavasti rääkima ainult ise, üksi, ja ta rääkiski edasi nii ilmekate väljenduste ja ohjeldamatu ärritusega, nagu hellitatud inimesed väga sageli teevad.
„Jah, ma tean, te sõlmisite türklastega rahu, kusjuures
Majesteet! Keiser, minu käskija…
Minu vasaku sääremarja värisemine on suur märk.
