Sest mis teooriat ja teadust saab olla asjas, mille tingimused ja seigad on tundmatud ning määramatud ja mille puhul sõjast osavõtjate jõudu on hoopis võimatu kindlaks määrata! Võimatu oli ja on kellel tahes teada, missuguses seisukorras on meie või vaenlase sõjavägi järgmisel päeval, ja võimatu on kellel tahes teada, missugune jõud on ühel või teisel väesalgal. Mõnikord, kui eesotsas ei ole just argpüksi, kes röögataks: „Oleme ära lõigatud!” ja pistaks jooksu, vaid rõõmsameelne ja julge mees, kes hüüab: „Hurraa!”, väärib viiest tuhandest mehest koosnev väesalk kolmkümmend tuhat meest, nagu oli Schöngrabeni all; teinekord aga põgeneb viiskümmend tuhat kaheksa tuhande eest, nagu juhtus Austerlitzi all. Mis teadust saab olla niisuguses asjas, kus ei saa, nagu igas muuski praktilises tegevuses, midagi kindlaks määrata ja kus kõik oleneb loendamatutest tingimustest, mille tähendus selgub ühelainsal hetkel, mille kohta keegi ei tea, millal see tuleb. Armfelt ütleb, et meie armee on ära lõigatud, aga Paulucci ütleb, et me oleme Prantsuse väed kahe tule vahele võtnud; Michaud seletab, et Drissa laagri kõlbmatus seisab selles, et jõgi on selja taga, aga Pfuel ütleb, et selles on just laagri tugevus. Toll pakub üht kava, Armfelt teist; ja kõik on head ning kõik on halvad, ja iga ettepaneku kõlblikkus ilmneb alles sel hetkel, mil asi teoks saab. Miks siis räägivad kõik sõjageeniusest? Kas siis niisugune mees, kes jõuab õigel ajal anda käsu kuivikuid kohale toimetada või sellel vasakule ja tollel paremale minna, on geenius? Ainult sellepärast, et sõjaväelasi ümbritseb hiilgus ja võim ja võimu ümber keerlevad lurjuste parved, kes omistavad sellele olematuid geeniuseomadusi, nimetatakse sõjaväelasi geeniusteks. Vastupidi, parimad kindralid, keda mina olen tundnud, on rumalad või hajameelsed mehed. Parim neist on Bagration – seda tunnistas isegi Napoleon. Aga Buonaparte ise! Ma mäletan tema enesega rahulolevat ja rumalat nägu Austerlitzi lahinguväljal. Heale väejuhile pole sugugi vaja geniaalsust ega mingeid erilisi omadusi, vaid vastupidi, tal peavad puuduma kõige kõrgemad ja paremad inimlikud omadused – armastus, luulemeel, õrnus, juurdlev filosoofiline skepsis. Ta peab olema piiratud mõistusega, ta peab olema kindlalt veendunud, et see, mida ta teeb, on väga tähtis (muidu ei jätku tal kannatust), ainult siis on ta vapper väejuht. Hoidku jumal, kui ta inimene on, kedagi armastama või haletsema hakkab või mõtlema jääb, mis on õiglane ja mis mitte. Mõistagi on just nende jaoks juba vanast ajast käibele lastud võlts geeniuse-teooria, sest nemad on võim. Sõjaline edu ei olene mitte nendest, vaid mehest, kes ridades röögatab: „Oleme kadunud!” või hüüab: „Hurraa!” – Ning ainult rivis võib teenida veendumusega, et oled kasulik!
Niiviisi mõtiskles vürst Andrei arutlusi kuulates ja ärkas oma mõtetest alles siis, kui Paulucci teda hõikas, kui kõik olid juba lahkumas.
Järgmisel päeval küsis keiser ülevaatusel vürst Andreilt, kus ta soovib teenida, ja vürst Andrei kaotas eluks ajaks oma seisundi õukonnas, kuna ta ei palunud ennast keisri lähedusse jätta, vaid palus luba teenida armees.
XII
Rostov sai enne sõjategevuse algust vanematelt kirja, milles nad teatasid lühidalt Nataša haigusest ja sellest, et kihlus Andreiga on tühistatud (seda tühistamist seletati talle Nataša äraütlemisega), ning palusid teda uuesti erru minna ja koju tulla. Selle kirja saamisel ei teinud Nikolai katsetki puhkust või errulaskmist taotleda, vaid kirjutas vanematele, et tal on Nataša haiguse ja peigmehest lahkumineku pärast väga kahju ja et ta teeb kõik võimaliku, et täita nende soovi. Sonjale kirjutas ta eraldi.
„Mu hinge jumaldatud sõber,” kirjutas ta. „Miski peale au ei saaks mind keelata maale tagasi tulemast. Aga nüüd, enne sõjategevuse algust, ei peaks ma ennast autuks mitte ainult kõikide oma seltsimeeste, vaid ka iseenese ees, kui ma eelistaksin isiklikku õnne oma kohusele ja isamaa-armastusele. Ent see on viimane lahusolek. Usu, et kohe pärast sõda, kui ma ellu jään ja sa mind ikka armastad, jätan ma kõik ja lendan sinu juurde, et sind juba alatiseks oma leegitseva rinna vastu suruda.”
Tõepoolest, ainult sõjategevuse algus pidas Rostovi kinni ja takistas teda minemast – nagu ta oli lubanud – ja Sonjaga abiellumast. Otradnoje sügis oma jahiga ning talv jõulude ja Sonja armastusega olid talle avanud väljavaate niisugustele vaiksetele mõisnikuelu rõõmudele ja rahule, mida ta varem polnud tundnud ja mis teda nüüd enda poole meelitasid. Tore naine, lapsed, hea kari hagijaid, kümme-kaksteist tublit hurdaperet, majapidamine, naabrid, teenistus maa-omavalitsuses! mõtles ta. Kuid praegu oli sõda ja ta pidi jääma polku. Ja kuna ta pidi, siis oli Nikolai Rostov vastavalt oma iseloomule rahul ka selle eluga, mida ta polgus elas, ning oskas selle elu endale mõnusaks teha.
Pärast puhkuselt tagasijõudmist ja seltsimeeste rõõmsaid tervitusi saadeti Nikolai sõjaväele remonthobuseid muretsema ja ta tõi Väike-Venemaalt toredaid hobuseid, kes rõõmustasid teda ennast ja tõid talle kiitust ülemustelt. Äraoleku ajal ülendati ta rittmeistriks, ja kui polk suurendatud koosseisus sõjaolukorda seati, sai ta jälle kätte oma endise eskadroni.
Sõjategevus algas, polk saadeti Poolasse, maksti kahekordset palka, tuli uusi ohvitsere, uusi mehi ja hobuseid ja ‒ mis peaasi ‒ valitses too ärev-rõõmus meeleolu, mis ikka sõja algusega kaasas käib; ja Rostov, kes oli teadlik oma soodsast positsioonist polgus, andus täielikult sõjaväeteenistuse lõbudele ning huvidele, kuigi ta teadis, et varem või hiljem tuleb neile hüvasti ütelda.
Väed taganesid Vilno alt paljudel keerulistel riiklikel, poliitilistel ja taktikalistel põhjustel. Iga sammuga, mis taganeti, käis kaasas keeruline huvide, mõttetuletuste ja kirgede mäng peastaabis. Pavlogradi polgu husaaridele oli aga kogu see taganemisrännak imeilusal suveajal, piisav toidumoon kaasas, lihtsalt lõbuasi. Norutada, muretseda ja intrigeerida võidi peakorteris, sügaval armee ridades aga ei küsitudki endalt, kuhu või milleks nüüd minnakse. Kui taganemist kahetsetigi, siis ainult sellepärast, et tuli lahkuda koduseks saanud korterist või kena poolatari juurest. Kui kellelegi tuligi pähe, et asi on halb, siis püüdis see, kellele see pähe tuli, rõõmus olla nagu üks õige sõjamees kunagi ja mitte mõtelda üldisele asjade käigule, vaid kõige lähematele sammudele. Esiteks seisti rõõmsalt Vilno lähedal, sõlmiti tutvusi poola mõisnikega ja oodati ning tehti ülevaatusi keisri ja teiste kõrgemate ülemuste ees. Siis tuli käsk taganeda Swenziany alla ja hävitada toidumoon, mida ei saa kaasa võtta. Swenziany jäi husaaridele meelde ainult sellega, et see oli joomalaager, nagu kogu armee hiljem nimetas peatust Swenziany all, ja sellega, et Swenzianys oli rohkesti kaebusi vägede peale selle üle, et nad moona võtmise käsku kasutades ühes moonaga poola panidelt ära võtsid ka hobuseid, sõidukeid ning vaipu. Rostov mäletas Swenzianyt sellepärast, et sellesse alevikku saabumise päeval asendas ta vahtmeistrit ja ei saanud hakkama kõigi eskadroni purjus meestega, kes ilma temata olid sisse vehkinud viis vaati vana õlut. Swenziany juurest taanduti ikka kaugemale ja kaugemale kuni Drissani ning edasi taganeti ka Drissa äärest ja läheneti juba Venemaa piirile.
13. juulil tuli pavlogradlastel esimest korda õiget lahingut pidada.
12. juuli ööl, enne lahingut, möllas tugev torm, mis käis ühes vihma ja äikesega. 1812. aasta suvi oli tormide rohkuse poolest üldse eriline.
Kaks pavlogradlaste eskadroni seisis laagris keset kariloomadest ja hobustest maatasa sõtkutud, juba pead looma hakanud rukkipõldu. Vihma valas nagu oavarrest ja Rostov istus ühes oma soosiku, noore ohvitseri Iljiniga, kähku üleslöödud onnis. Üks nende polgu ohvitser, kellel olid pikad, allapoole põski ulatuvad vurrud, oli staabis käies vihma kätte jäänud ja tuli Rostovi juurde sisse.
„Krahv, ma tulen staabist. Kas te Rajevski kangelasteost olete kuulnud?” Ja ohvitser jutustas staabis kuuldud üksikasju Saltanovi lahingu kohta.
Rostov tõmbas kaela kõverasse, kuna krae vahele tilkus vett, suitsetas piipu, kuulas pealiskaudselt ja silmitses aeg-ajalt noort ohvitseri Iljini, kes kössitas ta lähedal. See ohvitser, hiljuti polku tulnud kuueteistkümneaastane poiss, oli nüüd Nikolai suhtes samasugune, nagu Nikolai oli seitse aastat tagasi olnud Denissovi suhtes. Iljin püüdis kõiges jäljendada Rostovi ning oli
