tulid ulaanide segi läinud salgad ja neile järele kihutavad prantsuse tragunid. Juba oligi näha, kuidas need mäe alt väikestena paistnud mehed kokku läksid, üksteist ründasid ja käte või mõõkadega vehkisid.
Rostov silmitses seda, mis ta ees toimus, nagu ajujahti. Ta tundis vaistlikult, et kui prantsuse traguneid nüüd husaaridega rünnata, siis ei pea tragunid vastu; aga kui juba rünnata, siis kohe, silmapilk, muidu on hilja. Ta vaatas ringi. Rittmeister, kes tema kõrval seisis, ei pööranud samuti silmi ratsaväelt mäe all.
„Andrei Sevastjanõtš,” ütles Rostov, „me lööme nad ju puruks…”
„Tore nali oleks,” ütles rittmeister, „sest…”
Rostov ei kuulanud teda lõpuni, andis hobusele müksu, kappas eskadroni ette ja ei jõudnud veel käsklust andagi, kui juba kogu eskadron, kes tundis sedasama mis temagi, talle järgnes. Rostov ei teadnud isegi, kuidas ja miks ta seda tegi. Kõike seda tegi ta nagu jahil, mõtlemata, kaalutlemata. Ta nägi, et tragunid on ligidal, et nad kihutavad, rivi segi; ta teadis, et nad ei pea vastu; ta teadis, et see on vaid üksainus hetk, mis ei kordu, kui ta selle mööda laseb. Kuulid vingusid ja vilistasid nii kaasakiskuvalt tema ümber, hobune kippus nii tuliselt edasi, et ta ei saanud teisiti. Ta ajas hobuse paigast, andis käskluse, ja hargnenud eskadroni kabjamüdin selja taga, läks laias traavis mäest alla tragunite poole. Vaevalt olid nad mäest alla saanud, kui nende traav juba iseenesest galopiks läks, ikka kiiremaks ja kiiremaks sedamööda, kuidas nad oma ulaanidele ja nende järel kihutavatele tragunitele lähenesid. Tragunid olid ligi. Husaare nähes keerasid esimesed tagasi, tagumised jäid aga kord-korralt seisma. Südames niisamasugune tunne nagu siis, kui ta oli kihutanud hundi teed ära lõikama, kihutas Rostov, kes oma hobusele täie voli kätte andis, prantsuse tragunite segiläinud ridadele põiki ette. Üks ulaan peatus, üks jalamees surus end maadligi, et teda puruks ei tallataks, üks ratsanikuta hobune jäi husaaride vahele. Peaaegu kõik prantsuse tragunid kihutasid tagasi. Rostov valis endale välja ühe halli hobusega mehe ja sööstis talle järele. Üks põõsas jäi talle teele ette, tubli hobune viis ta sellest üle, ja jõudnud vaevalt sadulas õige asendi võtta, nägi Nikolai, et mõne hetke pärast on see vaenlane, kelle ta oli välja valinud, käes. See prantslane, mundrikuue järgi arvatavasti ohvitser, kihutas oma halliga, selg ludus, ja ergutas hobust mõõgaga takka. Järgmisel hetkel räntsatas Rostovi hobune rinnutsi vastu ohvitseri hobuse taguotsa ja paiskas ta peaaegu jalust maha, ning samal hetkel tõstis Rostov, ilma et ta isegi oleks teadnud miks, oma mõõga ja lõi sellega prantslast.
Samal silmapilgul, kui ta seda tegi, oli äkki kogu ta elevus nagu pühitud. Ohvitser kukkus, mitte niivõrd mõõgahoobist, mis tabas ainult kergelt ta käsivart ülalpool küünarnukki, kui hobuse tõukest ja hirmust. Rostov hoidis hobust tagasi ja otsis silmadega oma vastast, et näha, keda ta oli võitnud. Prantsuse traguniohvitser hüples maas ühel jalal, teine jaluses kinni. Silmad kohkunult kissis, nagu ootaks ta iga hetk uut hoopi, ja nägu krimpsus, vaatas ta hirmuga alt üles Rostovi poole. Ta kahvatu ja poripritsmetega kaetud noor valgetverd, heledate siniste silmadega nägu, lohk lõua otsas, ei sobinud hoopiski lahinguväljale, see ei olnud vaenlase palg, vaid igapäevane tubane nägu. Enne kui Rostov oli otsustanud, mida ta temaga teeb, hüüdis ohvitser: „Je me rends!”45 Ta püüdis ruttu jalga jalusest lahti päästa, kuid ei saanud ja vaatas oma kohkunud helesiniseid silmi kõrvale pööramata Rostovile otsa. Kohalejõudnud husaarid vabastasid ta jala ja tõstsid ta sadulasse, ümberringi jändasid husaarid tragunitega: üks tragun oli haavatud, nägu verine, kuid ei andnud oma hobust ära; teine tragun istus, hoides husaari ümbert kinni, tolle hobuse laudjal; kolmas ronis husaari toetusel tema hobuse selga. Ees põgenes tulistades Prantsuse jalavägi. Husaarid ratsutasid kähku oma vangidega tagasi. Rostov ratsutas koos teistega ja tal oli mingi ebameeldiv tunne, mis ahistas südant. Midagi ebamäärast, keerulist, mida ta ei suutnud endale kuidagi seletada, oli talle avanenud selle ohvitseri vangivõtmisega ja hoobiga, mille ta temale oli andnud.
Krahv Ostermann-Tolstoi tuli tagasipöörduvatele husaaridele vastu, kutsus Rostovi enda juurde, tänas teda ja ütles, et teeb tema vahva teo kohta keisrile ettekande ja palub talle anda Georgi risti. Kui Rostovi krahv Ostermanni juurde nõuti, meenus talle, et ta oli rünnanud ilma käsuta, ja ta oli üsna kindel, et ülemus nõuab teda selleks, et teda omavolilise teo eest karistada. Seda rõõmsamaks üllatuseks oleksid pidanud Ostermanni meelitavad sõnad ja autasu lubamine talle olema, kuid ta hinge vaevas ikka seesama paha ja segane tunne. Mis mind küll piinab, küsis ta endalt, kui kindrali juurest tagasi ratsutas. Kas Iljin? Ei, tema on terve. Kas tegin endale kuidagiviisi häbi? Ei. See pole see! Miski muu piinas teda nagu kahetsus. Jaa-jaa, see lõualohuga prantsuse ohvitser. Ma mäletan selgesti, kuidas mu käsi peatus, kui ma selle olin tõstnud.
Rostov nägi vange ära viidavat ja kappas neile järele, et vaadata toda lõualohuga prantslast. Oma imelik mundrikuub seljas, istus too husaaride tagavarahobuse seljas ja vahtis rahutult ringi. Tema käsivarrehaav peaaegu polnudki haav. Ta naeratas Rostovile teeseldult ja viibutas talle otsekui tervituseks kätt. Rostovil oli ikka endiselt millegi pärast piinlik ja häbi.
Kogu selle ja järgmise päeva panid Rostovi sõbrad ja seltsimehed tähele, et ta ei ole küll just nukker või vihane, kuid on vaikiv, mõtlik ja endasse süvenenud. Ta jõi vastumeelselt, hoidus omaette ja mõtles kogu aeg midagi.
Rostov mõtles kogu aeg sellele oma hiilgavale kangelasteole, mis tõi talle tema imestuseks Georgi risti ja koguni vapra mehe kuulsuse, ja ikka jäi miski talle arusaamatuks. Nii et nemad kardavad siis veel rohkem kui meie! mõtles ta. Ja niipaljukest seda siis ongi, mida nad sangarlikkuseks nimetavad! Ja kas ma tegin seda siis isamaa heaks? Ja milles tema oma lõualohuga ja helesiniste silmadega süüdi on? Kuidas ta küll kohkus! Ta arvas, et ma tapan ta ära. Milleks mul teda tappa? Mu käsi ei tõusnud. Aga mulle anti Georgi rist. Ei saa aru, mitte kui millestki ei saa aru!
Ent selle ajaga, mis Nikolai omas südames neid küsimusi lahkas, aga siiski ei suutnud selgusele jõuda, mis teda nii suurde hämmeldusse oli ajanud, pöördus teenistuse õnneratas, nagu seda sageli juhtub, tema kasuks. Pärast Ostrovna lahingut tõsteti teda esile, talle anti husaaripataljon ja kui kuhugi oli vaja üht vaprat ohvitseri, anti ülesanne temale.
XVI
Kui krahvinna sai teate Nataša haigusest, sõitis ta, ise alles poolhaige ja seetõttu nõrk, koos Petja ning kogu teenijaskonnaga Moskvasse, ja terve Rostovide pere kolis Marja Dmitrijevna juurest oma majja ning jäi päriselt Moskvasse paigale.
Nataša oli nii raskesti haige, et mõte kõigest sellest, mis oli tema haiguse põhjuseks – tema tegu ja lahkuminek peigmehest –, jäi tema ja ta omaste õnneks tagaplaanile. Ta oli nii haige, et võimatu oli mõtelda sellele, mil määral ta kõiges toimunus süüdi on, kuna ta ei söönud, ei maganud, jäi silmanähtavalt kõhnemaks ja köhis ning nagu arstid mõista andsid, oli tema elu ohus. Nüüd tuli mõtelda ainult sellele, kuidas teda aidata. Arstid käisid Nataša juures niihästi ükshaaval kui ka konsiiliumide kaupa, rääkisid palju prantsuse, saksa ja ladina keelt, arvustasid üksteist ja kirjutasid kõiksugu ravimeid kõikide neile tuntud haiguste vastu, aga ühelegi neist ei tulnud pähe seda lihtsat mõtet, et nad ei saa seda haigust, mille all Nataša kannatab, üldse tundagi, nagu ei saa tunda ühtki haigust, mida põeb elav inimene: sest igal elaval inimesel on oma iseärasused ja ta põeb alati oma erilist, uut, keerulist, arstiteadusele tundmatut haigust – mitte kopsude, maksa, naha, südame, närvide jms haigust, mis on arstiteaduses kirja pandud, vaid haigust, mis koosneb ühest nende elundite hädade loendamatutest kombinatsioonidest. Seda lihtsat mõtet ei saanud arstidele pähe tulla (nii nagu nõiale ei saa pähe tulla mõtet, et ta ei suuda nõiduda) sellepärast, et arstimine oli nende eluülesanne, sellepärast, et nad said selle eest raha, ja sellepärast, et nad olid sellele kulutanud oma elu parimad aastad. Aga ‒ mis peaasi – seda mõtet ei saanud arstidele tulla, sest nad nägid, et nad on vaieldamatult kasulikud ja olid ka tõesti kasulikud kõikidele Rostovide kodakondsetele. Nad ei olnud kasulikud sugugi sellega, et
Annan alla!
