Rajevski vägiteost: kuidas too oli viinud oma kaks poega tammile kohutava tule alla ja läinud koos nendega rünnakule. Rostov kuulas jutustust, ja vähe sellest, et ta ei lausunud sõnagi Zdrzinski vaimustuse kinnituseks: vastupidi, tal oli niisugune ilme nagu inimesel, kellel on selle pärast, mida talle jutustatakse, häbi, ehkki ta ei kavatse vastu vaielda. Rostov teadis pärast Austerlitzi lahingut ja 1807. aasta sõjakäiku juba oma kogemustest, et sõjajuhtumusi jutustades valetatakse alati, nagu ta ise oma juttudega oli valetanud; teiseks oli ta nii kogenud, et teadis, kuidas sõjas toimub kõik hoopis teisiti, kui meie kujutleda või jutustada suudame. Sellepärast ei meeldinudki talle Zdrzinski jutustus, ei meeldinud ka Zdrzinski ise, kes kummardus, nagu ta mood alati oli, oma põskedelt ripnevate vurrudega alla selle inimese näo ligi, kellele ta midagi rääkis, ja tegi olemise kitsas onnis veel kitsamaks. Rostov silmitses teda vaikides. Esiteks pidi tammil, mida rünnati, olema küll niisugune segadus ja rüsin, et kui Rajevski oma pojad sinna viiski, ei saanud see kellelegi muljet avaldada peale kümmekonna mehe, kes olid päris tema juures, mõtles Rostov, teised ei saanudki enam näha, kuidas ja kellega Rajevski mööda tammi läks. Aga ka need, kes seda nägid, ei saanud eriti vaimustatud olla, sest mis oli neil asja Rajevski õrnade isatunnetega, kui tuli päästa oma nahk! Liiatigi ei olenenud sellest, kas Saltanovi tamm vallutatakse või ei vallutata, isamaa saatus, nagu meile on kirjeldatud Termopüülide lahingut. Järelikult, milleks oli siis vaja niisugust ohvrit tuua? Ja milleks segada siia, sõtta, oma lapsi? Ma ei jätaks mitte ainult oma venda Petjat koju, vaid püüaksin panna isegi Iljini, selle minule võõra, kuid hea poisi kuhugi kaitse alla, mõtles Rostov Zdrzinski jutu peale edasi. Aga ta ei ütelnud, mis ta mõtles: ka selles asjas oli tal juba kogemusi. Ta teadis, et see jutustus aitab suurendada meie relvade kuulsust, ja sellepärast tuleb teha nägu, et sa selles ei kahtle. Nii ta ka tegi.
„Enam ei suuda olla,” ütles Iljin, kes märkas, et Rostovile Zdrzinski jutt ei meeldi. „Sukad ja särk, kõik on märjad ja minu all on loik. Lähen ulualust otsima. Vihm paistab vähemaks jäävat.” Iljin läks välja ja Zdrzinski ratsutas minema.
Viie minuti pärast jooksis Iljin, nii et pori pladises, onni juurde tagasi.
„Hurraa! Rostov, tulge ruttu! Leidsin! Paarsada sammu siit on üks kõrtsihoone, meie mehed on juba seal. Saame endid vähemalt kuivatada. Ka Marja Genrihhovna on seal.”
Marja Genrihhovna oli polguarsti naine, noor ilus sakslanna, kellega arst oli Poolas abiellunud. Kas sellepärast, et tal ei olnud raha, või siis sellepärast, et ta ei tahtnud kohe abiellumise järel noorikust lahkuda, aga arst vedas naist endaga kogu aeg kaasa ühes husaaripolguga ja tema armukadedus andis husaariohvitseridele päevast päeva ainet naljadeks.
Rostov tõmbas vihmakuue üll, hõikas Lavruškale, et tulgu kompsudega järele, ja läks Iljiniga kaasa, läbi paksu pori, millel nad libisesid ja millest nad läbi sumasid, läbi vähemaks jääva vihma, läbi õhtupimeduse, mida aeg-ajalt lõhestasid kauged välgusähvatused.
„Rostov, kus sa oled?”
„Siin. Oi, missugune välk!” – nad vahetasid üksikuid sõnu.
XIII
Mahajäetud kõrtsihoones, mille ees seisis arsti kibitka, oli juba neli-viis ohvitseri. Marja Genrihhovna, täidlane blond sakslanna, istus, jakk seljas, öötanu peas, eesnurgas laial pingil. Tema mees, arst, magas ta selja taga. Kui Rostov ja Iljin tuppa astusid, tervitati neid lõbusate hüüete ja naerulaginaga.
„Ohoo, teil siin ju lõbu laialt!” naeris Rostov.
„Ja kes teidki norutada käsib?”
„Te olete õige toredad! Lausa tilgute! Vaadake, et te meie võõrastetuba märjaks ei tee.”
„Ärge Marja Genrihhovna kleiti ära määrige!” vastasid hääled.
Rostov ja Iljin otsisid kähku koha, kus nad saaksid märjad riided ära vahetada ilma Marja Genrihhovna häbelikkust häirimata. Nad läksid vaheseina taha, et riideid vahetada, kuid selle väikese käsikambri olid vallutanud kolm ohvitseri, kes istusid seal, üksainus küünal tühjal kastil, ja mängisid kaarte ega tahtnud mingi hinna eest oma kohta loovutada. Marja Genrihhovna ohverdas ajutiseks oma seeliku, et kasutagu seda eesriidena, – ja selle eesriide taga võtsid Rostov ja Iljin, abiks Lavruška, kes oli kompsud siia toonud, märjad rõivad seljast ning panid kuivad asemele.
Lagunenud ahju tehti tuli. Kuskilt leiti üks lauaplaat, see pandi kahe sadula peale, kaeti hobusetekiga, otsiti välja teemasin, toidukast ja pool pudelit rummi; Marja Genrihhovna paluti perenaiseks ja kõik kogunesid tema ümber kobarasse. Üks pakkus tema kaunite käte pühkimiseks oma puhast taskurätikut, teine pani talle oma dolmani jalge alla, et rõske ei oleks, kolmas riputas mantli akna ette, et tuul sisse ei puhuks, neljas peletas tema mehe näolt kärbseid, et too üles ei ärkaks.
„Jätke ta rahule,” lausus Marja Genrihhovna, uje ja õnnelik naeratus näol, „pärast unetut ööd magab ta niigi väga hästi.”
„Ei-ei, Marja Genrihhovna,” vastas ohvitser, „tohtrit peab ikka ümmardama. Kes teab, mis tuleb, ehk halastab temagi minu peale, kui mu jalga või kätt hakkab lõikama.”
Klaase oli kõigest kolm, vesi oli nii sogane, et polnud võimalik aru saada, kas tee on kange või lahja, ja teemasinas oli vett ainult kuue klaasi jagu, ent seda meeldivam oli saada järjekorras, vanemuse järgi oma klaas Marja Genrihhovna pehmetest, lühikeste, kuid mitte päris puhaste sõrmeküüntega kätest. Sel õhtul paistsid kõik ohvitserid tõesti olevat Marja Genrihhovnasse armunud. Isegi need ohvitserid, kes vaheseina taga kaarte mängisid, jätsid mängu peagi sinnapaika ja tulid teemasina juurde, olles kaasa kistud üleüldisest keerlemisest Marja Genrihhovna ümber. Marja Genrihhovna, kes nägi end olevat nii hiilgavate noorte meeste aupakliku tähelepanu keskpunktis, säras õnnest, nii väga, kui ta püüdiski seda varjata, ja nii silmanähtavalt, kui ta kohkuski oma selja taga magava mehe iga unise liigutuse juures.
Lusikaid oli üksainus; suhkrut oli kõige rohkem, aga seda ei jõudnud keegi segada, ja sellepärast lepiti kokku, et Marja Genrihhovna segab kordamööda igaühel. Kui Rostov oli oma klaasi kätte saanud ja sinna rummi kallanud, palus ta Marja Genrihhovnat segada.
„Aga teil pole ju suhkrutki sees?” ütles Marja Genrihhovna aina naeratades, nagu oleks kõik, mis ta ütles, ja kõik, mis ütlesid teised, väga naljakas ja nagu oleks sel veel üks teine tähendus ka.
„Mul pole suhkrut vajagi, kui ainult teie oma käekesega segaksite.”
Marja Genrihhovna oli nõus ja vaatas ringi, kus on lusikas, mille keegi oli juba enda kätte võtnud.
„Segage oma näpuotsaga, Marja Genrihhovna,” ütles Rostov, „magusam on.”
„See ju põletab!” ütles Marja Genrihhovna, ise heameelest punane.
Iljin võttis ämbri, kus oli vesi, solksas sinna rummi, tuli Marja Genrihhovna juurde ja palus teda, et segagu oma näpuotsaga.
„See on minu tass,” ütles ta. „Pistke vaid korraks oma näpp sisse, ja ma joon kõik tilgatumaks.”
Kui teemasinatäis oli ära joodud, võttis Rostov kaardid ja pani ette mängida Marja Genrihhovnaga kuningat. Heideti liisku, kes saab Marja Genrihhovna paarimeheks. Rostovi ettepanekul lepiti kokku, et see, kes saab kuningaks, tohib suudelda Marja Genrihhovna kätt, ja see, kes jääb turakaks, paneb arstile, kui too ärkab, uuesti teemasina üles.
„Aga kui Marja Genrihhovna kuningaks saab?” küsis Iljin.
„Tema on juba niigi kuninganna. Ja tema käsk on meile seaduseks.”
Vaevalt
