kõige kehvemasse kleiti, tõmbas ümber vana peleriini ja astus jahedusest värisedes inimtühjale, kirkas koiduvalguses tänavale. Agrafena Ivanovna nõuandel ei palvetanud Nataša oma koguduse pühakojas, vaid kirikus, kus jumalakartliku Belova sõnade järgi oli väga range ja püha preester. Kirikus oli alati vähe rahvast; Nataša ja Belova seisid oma harilikul kohal vasakpoolse kliirose tagaseina kaunistava jumalaema pildi all, ja senitundmatu alandlikkus millegi suure ning seletamatu ees valdas Natašat, kui ta niisugusel erilisel hommikutunnil, pilk jumalaema mustal palgel, mida valgustasid tema ees põlevad küünlad ja aknast langev hommiku kuma, kuulas jumalateenistuse helisid, mida ta püüdis jälgida ning mõista. Kui ta neid mõistis, ühines ta süda oma tundevarjundites tema palvega; kui ta ei mõistnud, oli tal veelgi magusam mõtelda, et soov kõike mõista on kõrkus, et kõike mõista on võimatu, et peab ainult uskuma ning anduma Jumalale, kes neil silmapilkudel – ta tundis seda – tema hinge juhatas. Ta lõi risti ette ja kummardas, ja kui ta ei mõistnud, palus ta vaid, täis õudu oma jõleduse ees, et Jumal andestaks talle kõik, kõik ja oleks talle armuline. Palved, millele ta kõige sügavamalt andus, olid patukahetsuse palved. Varasel hommikutunnil koju tagasi tulles, kui ta nägi ainult tööle minevaid müürseppi ja tänavaid pühkivaid kojamehi, kui majades kõik alles magasid, oli Natašal uudne tunne, et tal on võimalik ennast parandada ja et on võimalik uus, puhas elu ning õnn.
Kogu nädala, mil ta seda elu elas, kasvas see tunne iga päevaga. Ja õnn minna armulauale või osasaamisele, nagu ütles Agrafena Ivanovna, kes selle sõnaga rõõmsalt mängis, oli Nataša meelest nii suur, et talle tundus, nagu ei suudaks ta selle õndsaliku pühapäevani elada.
Kuid viimaks oli see rõõmupäev käes, ja kui Nataša sel temale kauaks meeldejäänud pühapäeval, seljas õrn valge kleit, armulaualt tagasi tuli, tundis ta esimest korda mitme kuu järel, et ta on rahulik ja ees ootav elu ei vaeva teda enam.
Sel päeval visiidile tulnud arst vaatas Nataša läbi ja käskis neid viimaseid pulbreid, mis ta kahe nädala eest oli kirjutanud, edasi võtta.
„Tingimata edasi võtta, hommikul ja õhtul,” ütles ta, ise nähtavasti puhtast südamest oma saavutusega rahul. „Ainult palun, hästi korralikult. Ärge muretsege, krahvinna,” ütles arst naljatleval toonil, pigistades kuldmündi osavasti pihku, „varsti on ta jälle elu ja särtsu täis. Viimane rohi on talle väga, väga kasulik olnud. Ta on väga kenasti kosunud.”
Krahvinna silmitses oma küüsi ja sülitas kolm korda, kui ta, nägu rõõmus, võõrastetuppa tagasi läks.
XVIII
Juuli algul levis Moskvas üha ärevamaid ja ärevamaid kuuldusi sõja käigu kohta: räägiti keisri üleskutsest rahvale ja keisri enda tulekust armee juurest Moskvasse. Ja kuna 11. juulini ei olnud veel manifesti ega üleskutset saadud, siis käisid nende ja Venemaa olukorra kohta ringi liialdatud kuulujutud. Räägiti, et keiser lahkub sellepärast, et armee on ohus; räägiti, et Smolensk on käest antud, et Napoleoni sõjaväes on miljon meest ja et ainult ime võib Venemaad päästa.
11. juulil, laupäeval, anti manifest välja, kuid trükist polnud see veel ilmunud ja Pierre, kes oli Rostovide juures, lubas järgmisel päeval, pühapäeval, lõunale tulla ning kaasa tuua krahv Rastoptšinilt hangitud manifesti ja üleskutse.
Sel pühapäeval läksid Rostovid harjunud kombel päevasele jumalateenistusele Razumovskite sugukonnakirikusse. Oli palav juulipäev. Juba kell kümme, kui Rostovid kiriku ees tõllast väljusid, oli palavas õhus, tänavakaubitsejate hõigetes, rahvahulga kirevates ja heledates suveriietes, puiestee puude tolmustes lehtedes, muusikahelides ja vahtkonnavahetusele marssiva pataljoni valgetes pükstes, sõidutee kõminas ja palava päikese heledas säras seda suvist roidumust, rahulolu ja rahulolematust olevikuga, mida tunneb eriti teravalt linnas palaval pilvitul päeval. Razumovskite kirikus oli koos kogu Moskva koorekiht, kõik Rostovide tuttavad (sel aastal oli väga palju rikkaid perekondi, kes harilikult maale kolivad, otsekui millegi ootel linna jäänud). Rahvamurrus teed tegeva livrees teenri taga ema kõrval sammudes kuulis Nataša ühe noore mehe häält, kes liiga valjul sosinal temast rääkis:
„See on Rostova, toosama…”
„Oi kui kõhnaks jäänud, aga ikka ilus!”
Ta kuulis või talle tundus, nagu oleks nimetatud Kuragini ja Bolkonski nime. Üldse tundus talle alati nõnda. Talle tundus alati, et keegi teda nähes muust ei mõtlegi kui sellest, mis temaga oli juhtunud. Kannatades, süda kokku kiskumas, nagu alati rahva hulgas, astus Nataša oma lillas, mustade pitsidega siidkleidis nii, nagu oskavad astuda naised: seda rahulikumalt ja majesteetlikumalt, mida suurem valu ja häbi hinges on. Nataša teadis, et ta on ilus, ja ta ei eksinud, kuid nüüd ei rõõmustanud see teda nagu enne. Vastupidi, see piinas teda just viimasel ajal ja eriti sellel heledal, palaval suvepäeval siin linnas. Jälle üks pühapäev, jälle üks nädal möödas, ütles ta endamisi, meenutades, kuidas ta eelmisel pühapäeval siin oli olnud, ja ikka seesama elutu elu, ikka needsamad tingimused, milles enne oli nii kerge olnud elada. Ma olen ilus, noor, ja ma tean, et nüüd ka hea; enne olin ma paha, aga nüüd olen hea, ma tean, mõtles ta, – ja niiviisi lähevad asjatult, ilma et sellest kellelgi kasu oleks, mööda kõige ilusamad eluaastad. Ta jäi ema kõrvale seisma ja noogutas lähedal seisvatele tuttavatele. Harjumuspäraselt silmitses Nataša daamide tualette, mõistis hukka ühe lähedal seisva daami tenue46 ja ebaviisaka kombe väga napi käeliigutusega risti ette lüüa, mõtles jälle tusameeles sellele, et teda arvustatakse ja ta ise arvustab samuti, ja kohkus, kui äkki jumalateenistuse helisid kuulis, iseenese jõleduse üle, kohkus selle üle, et ta oli jälle oma endise puhtuse kaotanud.
Kena tagasihoidlik vana mees pidas jumalateenistust selle malbe pühalikkusega, mis nii ülevalt ja vaigistavalt mõjub palvetajate hingedesse. Altariuks sulgus, pikkamisi tõmmati eesriie ette; salapärane vaikne hääl lausus midagi sealt tagant. Nataša rinnas paisusid talle endalegi mõistetamatud pisarad ja süda oli rõõmus ning kurb korraga.
Õpeta mulle, mida ma pean tegema, mida ma pean oma eluga peale hakkama, kuidas ma saan end jäädavalt, jäädavalt parandada!.. mõtles ta.
Diakon tuli altariesisele, tõmbas, pöial õieli, oma pikad juuksed stihhaarioni alt välja, pani risti rinnale ja hakkas valjusti ning pühalikult lugema palvesõnu: „Palugem Issandat üheskoos.”
Palvetame kõik koos, ilma seisusevahedeta, ilma vaenuta, ühendatud vennalikus armastuses, mõtles Nataša.
„Palugem ülimat rahu ja meie hingede päästmist!”
Rahu inglitele ja kõigile kehatutele hingedele, kes elavad meie kohal, palvetas Nataša.
Kui paluti sõjaväe eest, meenutas ta venda ja Denissovit. Kui paluti merel ja teel olijate eest, meenus talle vürst Andrei, ja ta palvetas tema eest ning palus, et Jumal andestaks selle kurja, mis ta vürst Andreile on teinud. Kui palvetati nende eest, kes meid armastavad, palus ta oma koduste, isa, ema ja Sonja eest, kuna mõistis nüüd esmakordselt kogu oma süüd nende ees ja tundis, kui väga ta neid armastab. Kui palvetati meie vihameeste eest, leiutas ta endale mõttes vaenlasi ja vihamehi, et nende eest palvetada. Ta arvas vaenlaste hulka võlausaldajad ja kõik need, kel oli asjaajamisi tema isaga, ja vaenlastele ning vihameestele mõteldes meenutas ta iga kord Anatole’i, kes oli talle nii palju kurja teinud, ja ehkki Anatole polnud vihamees, palvetas ta rõõmuga tema kui vaenlase eest. Ainult palvetades oli tal jõudu selgelt ning rahulikult mõtelda vürst Andreile ja ka Anatole’ile kui inimestele, kelle suhtes tema tunded on kadunud, võrreldes hirmu ja aukartusega Jumala ees. Kui palvetati keisri perekonna ja sinodi eest, tegi ta eriti sügavaid kummardusi ja lõi risti ette ning ütles endale, et kuigi ta ei mõista, ei või ta kahelda ning armastab ikkagi valitsevat sinodit ja palub tema eest.
Eestpalve lõpetamise järel
hoiaku
