lubanud tal alustatud asja pooleli jätta.
„Ja mida sina minust tahad?“ küsis ta vaikse, aga enesekindla ja isegi väljakutsuva häälega. „See, mis minust saab, on ju lõppude lõpuks sinu asi. Mina võin teha, mida ma ise heaks arvan. Võin mööda maailma ringi hulkuda ja raha kulutada – sinu asi on mu arved kinni maksta, et ma võlavanglasse ei satuks. Võin koos röövlitega maanteedel kaupmeestele säru teha – sinu asi on õigel ajal Kindluses minu eest kosta, et mind üles ei poodaks. Sest Tipperdingelile on ju ka pärast sind krahvi vaja. Ja selleks saan mina, juhtugu mis tahes. Katsu see tõsiasi oma veinist punsunud pähe vajutada!“
Seda poleks ta aga pidanud ütlema. Krahv Ludwig ahmis viha pärast õhku ja haaras oma tooli käetugedest kõvasti kinni. Ta pigistas neid niisuguse jõuga, et ta käed läksid üleni valgeks ja tundusid klõbisevate ja kondistena nagu Surma puukujul kalmistu väravate ees.
Läks tükk aega mööda, enne kui ta kõnevõime tagasi sai.
„Kasi välja!“ karjus ta. „Võta oma sadul ja pasun ja kao! Ning unusta ära see koht ja Tipperdingeli nimi! Kuidas sa üldse julged niisuguse jutuga minu toetust nõudma tulla? Ja see peab olema meie suguvõsa uhkus ja lootus! Mina aga olgu hea isa ja korraldagu sinu elu ka ära? Seda ei juhtu!“
Melchior taganes ehmunult. Ta mõistis küll, et oli liiale läinud, aga niisugust vihapurset polnud ta siiski oodata osanud. Nüüd oli tal öeldud sõnu hilja tagasi võtta.
„Tooge tuld!“ hõikas krahv Ludwig. Ta oli poja peale kisendades hingeõhuga ettevaatamatult kõik küünlad oma tooli kõrval ära kustutanud. Väljas oli pilvine ning päikest nende tuppa ei jätkunud.
Teener, kes seni oli hääletu varjuna seina ääres seisnud ning nii krahvi kui Melchiori poolt täiesti unustatud, läks kummardades uksest välja ja oli mõne hetke pärast tõrvikuga tagasi. Melchior jäi äraootavalt isale otsa vaatama.
„Kas sa ei saanud aru või?“ küsis krahv Ludwig. „Meie jutuajamine on lõppenud. Sa võid minna, kuhu süda kutsub.“
Vaikides tõusis Melchior püsti ja lahkus. Ta läks tujutult treppidest alla välja oma hobuse juurde. Sadulataskust paistis sulg, mis kogu tema lõpmatult pikana tundunud ülikooliaasta jooksul ei olnudki kirjutama hakanud. Melchior ei tahtnud sellest isale rääkida, aga oli tõsi, et vanaisa pärandusest ei olnud talle mingit kasu. Sulg ei kirjutanud ühegi tindiga ja pasun ei teinud mitte mingisugust häält. Ainult sadul kõlbas oma vanusest hoolimata. Sadulataskust leitud maakaarti oli ta korduvalt uurinud, see oli hea ja täpne ning kujutas peaaegu kogu riiki. Aga mida teha pooleldi roostes võtmega, jäi talle endiselt arusaamatuks.
„Neetud!“ kirus ta, võttis sadulataskust sule ning tahtis selle eemale visata.
„Paar sõna, isand,“ ütles keegi ta selja taga. Melchior pöördus võpatades ümber. See oli sama teener, kes tema jutuajamist isaga oli ennist pealt kuulnud.
„Liiga äge olete, isand Melchior,“ ütles ta. „See pole hea. Vaadake, ma juhtun mäletama veel teie vanaisa. Õigupoolest olin ma isegi juures, kui ta oma surmatunnil teist ja teie pärandusosast rääkis. Mulle on jäänud mulje, et teie isa peab kogu seda lugu mingiks vanamehe veidruseks või äärmisel juhul pisut ebaõnnestunud naljaks. Aga mina tundsin vana Melchiori veel enne krahv Ludwigi sündimist ja võin sellepärast julgelt öelda, et kui tema midagi tegi, siis oli sellel alati oma kindel tagamõte. Teile pärandatud kolm asja on kindlasti kõige väärtuslikumad, mis ta teile üldse jätta võis. Ma vist mõistan, miks ta seda tegi, aga praegu on sellest siiski veel vara rääkida. Küllap te kunagi ise aru saate, milles nende võim seisneb, kui te ainult oma ägedusega kõike nurja ei aja. Näiteks milleks oli teil tarvis krahv Ludwigiga sedasi rääkida?“
Melchior tahtis juba vihastada, et teine teda õpetama tuli, aga surus endas tõusva jonni maha ning imestas isegi, kui kergesti see läks.
„Ärgem rääkigem sellest praegu,“ ütles ta.
Teener naeratas.
„Olgu peale, ega ma teiega tõrelema ju tulnudki. Vaadake, vana krahv rõhutas tookord, et neid kolme asja ei tohi üksteisest lahutada. Sellel peab kindlasti oma tähendus olema. Ärge seda ära unustage.“
Melchior jäi mõttesse. Asi näis olevat keerulisem, kui alguses tundus.
„Ah jaa,“ meenus teenrile äkki, „üks asi teeb mulle veel muret. Vaadake, omal ajal jättis vana krahv Melchior oma õepojale hulga raha, aga teie isa ei saatnud seda ära. Küllap olid tal selleks oma põhjused. Aga teisest küljest seisavad selle mehe käes – ta on muide Tratteni krahv Henrik – teised paberid Tipperdingeli lossi ja maade kohta. Ma räägin selle teile igaks juhuks ära, kuigi me Tratteniga praegu enam läbi ei käi. Võib ju kõike ette tulla. Vana krahv arvas, et kui mõni õnnetus peaks juhtuma, saab abipalvega tema õepoja poole pöörduda, aga nüüd,“ teener kallutas pea ühele küljele, „ei ole see enam nii lihtne, või kuidas?“
„Mis tähtsust sellel praegu on?“ ei saanud Melchior aru. Tratteni krahvi mäletas ta lapsepõlvest hästi ning oli temast ka muidu palju kuulnud, see oli üks kõige tugevamaid ja sõjakamaid aadlikke kogu rannikul. Aga kas need ammused pärandusasjad ikka olid nii olulised, kui vanamehe jutust paistis, näis talle siiski kahtlane.
„Ei tea,“ naeratas teener. „Ma niisama, igaks juhuks.“
Samal hetkel paugatas lossi esiuks ja trepil seisis krahv Ludwig.
„Sa ei olegi veel kadunud?“ karjus ta. „Säh, siin on sulle kukkur kulda, et see su käed välja venitaks!“ Ta läks lossi tagasi ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Melchiori tuju muutus rõõmsamaks ja ta naeratas teenrile vastu.
„Aitäh nõuannete eest,“ tänas ta sadulasse istudes. „Küllap näeme veel!“
„Ega tea jah!“ vastas teener mõtlikult.
„Aja vahimees üles,“ hõikas Melchior väravast mööda sõites. Ta kannustas hobuse kiirele kapakule ja mõne hetke pärast polnud teda enam näha.
Teener ruttas talle järele ning raputas vahimeest õlast. Korraga ehmatas ta millegi üle, pani käed suu ette torbikuks kokku ja hakkas midagi Melchiorile järele hüüdma, kuid see ei võinud teda enam kuulda.
Vahimees oli surnud. Tema seljast paistis võõraste eraldusmärkidega nool.
KOLMAS PEATÜKK,
kus peale muu tuleb juttu ka olulisest osast, mida mõne inimese elus võivad etendada näiliselt tühised asjaolud, näiteks ilm
Linnapea Astoris Dagge kõndis närviliselt mööda oma ametikambrit edasi-tagasi. Ta oli kiilaspäine, lühikest kasvu, võrdlemisi tüse ning, hoolimata igasugustest otsustest, mida ta vastu pidi võtma, üsna heasüdamliku iseloomuga mees. Tegelikult ei sobinud linnapea amet talle sugugi ja ta sai sellest ka ise väga hästi aru. Aga Linna oli ometi vaja juhtida ning kuivõrd kõik olid ühel meelel, et tema on ainuke, kes võib kõigiga kuidagimoodi läbi saada, ei jäänud tal muud üle, kui oma saatusele alistuda.
„Kas kogunevad juba?“ küsis ta oma kirjutajalt. See noogutas.
Täna pidi lõplikult lahenema küsimus, mis juba tükk aega linnapeale suurt peavalu valmistas. Kolm nädalat tagasi oli rae koosolekul
