pilk lubavad. Kiidan Teie senise tegevuse täielikult heaks ning oleksin väga tänulik, kui võtaksite vaevaks mulle aeg-ajalt oma plaanide täitumise käigust teadust anda. Mis puutub üksikasjadesse, siis minu seisukoht on, et esialgu oleks kasulikum säilitada mõlema kõnealuse isiku elu, aga nad tuleb tingimata teineteisest lahutada. Vanema neist võiksite jätta oma isikliku terase järelevalve alla, sest niipalju kui ma Teie kirjadest seni olen aru saanud, tuleb eelkõige tema Teie plaanide takistajana arvesse. Noorema aga, kui Te seda liigseks ei pea, võiksite toimetada minu kätte. Pidades silmas kõiki asjaolusid, arvan, et niisugune lahendus oleks kõige parem. Siin on igasugused kahtlased mõjud täiesti välistatud ning ma võin aegsasti hoolt kanda, et ta ennast mingite Teie plaanidele kahjulike vandenõudega ei seo.
Ühtlasi tahan Teid õnnitleda uue kõrge ameti puhul, mis Teie auväärt kälimehele hiljuti olla teenitult osaks saanud. Kavatsen lähemal ajal ka ise temaga sidemed luua.
Kirja all oli peen ja keeruline allkiri, aga krahv Henrikul ei olnud vaja seda lahti mõtestama hakata. Ta teadis niigi väga hästi, kust kiri tuli. Selliseid oli tema kirjalaekasse kogunenud juba üsna mitu ja alati sisaldasid nad hulga kasulikke mõtteid. Nad olid küll ikka väga ettevaatlikult sõnastatud, et keegi neid kirjutaja vastu pöörata ei saaks, kui mõni ürik peaks valedesse kätesse juhtuma. Aga hoolika lugemisega sai kõik selgeks.
Krahv Henrik libistas silmad veel kord üle kribukirjas ridade. Kust tema teab, et mu kälimees Cristian Kindluse Meistriks nimetati? – imestas ta. Uudis oli nii värske, et kui Henrik eelmisel päeval Cristiani käest sõna saanud ei oleks, võiks ta isegi selles kahelda. Aga mingi saladus see muidugi ka ei olnud.
Samal hetkel teatas uksele ilmunud teener, et sõjavägi on retkelt tagasi jõudnud. Tema kannul astus tuppa lõõtsutav väeülem.
„Tipperdingel on meie!“ teatas ta uhkelt.
„Tubli,“ rõõmustas krahv Henrik. „Kas nad panid ka kõvasti vastu?“
„Oh, tühiasi,“ lõi väeülem käega. „Neil polnud seal sadat meestki. Ja ka need olid ähmi täis. Mõned teenrid lõid ka sekka, kes millega sai, aga mis sõdijaid nüüd neist.“
Krahv Henrik oli väga rahul. Onupoja maade enda kätte haaramine oli olnud tõesti väärt mõte. Nüüd, kus Kindluse eesotsas on ka oma inimene, ei saa sellest mingit tüliküsimust tekkida. Nii et Tratteni valdused muutusid üsna vähese vaevaga üle poole suuremaks.
„Ja kuidas käib mu lugupeetud sugulaste käsi?“ irvitas ta.
„Krahv Ludwig on surnud,“ tunnistas väeülem. „Ma püüdsin küll teda elusalt kinni nabida, aga keegi sõduritest oli talle enne otsa peale teinud, kui ma tähele panna jõudsin.“
„Olgu peale. Ja noor Melchior?“
„Kuidas seda nüüd öelda, härra krahv.“ Väeülem laiutas nõutult käsi. „Noor Melchior on kadunud nagu tina tuhka. Ma lasksin kõik kõrvalhooned ka läbi otsida, aga teda ei olnud kuskil. Leiti ainult üks vanake. Ma mõtlesin, et temast küll mingit ohtu olla ei saa, ja lasksin ta minema, las levitab Tratteni sõjaväe kuulsust. See, et Melchiori lossis ei olnud, on täitsa kindel.“
„Oleks tulnud ümbruskond läbi otsida!“ vihastas krahv Henrik. „Kuidas ma ta nüüd enam üles leian?“
„Me ei tundnud ümbruskonda nii hästi kui tema,“ ütles väeülem. „Pealegi olid mehed pärast lahingut väsinud.“
Krahv Henriku huuled liikusid hääletult. See oli tema komme kiruda.
„Kutsuge kirjutaja siia,“ käskis ta teenrit. „Sellest peab kohe Meister Cristianile teatama.“
VIIES PEATÜKK,
mis kõneleb ühest lõbusast, aga üsna äkilise lõpuga õhtupoolikust Võtmeaugu kõrtsis
Skolaar Alexius oli käised üles käärinud ja silmitses tähelepanelikult oma käsivarsi.
„Mul on tunne, et veini laiendav toime mu veresoontele on andnud juba mõningaid tulemusi,“ väitis ta.
„Küllap vist,“ nõustus Melchior. „Ja vähe sellest, isegi kõrvus sumiseb. Mis su teadusel selle kohta öelda on?“
Neil oli juba teine suur savikann poole peal. Lisaks oli igaühe ette taldrikule tekkinud aukartustäratav kuhi paljaksnäritud konte. Tuju oli kõigil hea ja järgmise päeva ebamäärasus ei teinud kellelegi neist erilist muret.
„Vein muudab alguses maailma värvid eredaks ja kustutab nad siis hoopis,“ pomises munk Balthasar. „Vein on nagu surm. Sest kas mitte teadmine saabuvast pimedusest pole see, mis sunnib meid silmale nähtavaid kujusid ilusaks pidama?“
„Näiteks seda tüdrukut seal,“ naeris Melchior ja osutas ühele paar lauda edasi istet võtnud neiule. See oli noor, pikkade tumepruunide juuste ja heleda näonahaga, kenasti ja jõukalt, aga võõrapäraselt riides. Ta istus üksi ja näis millegi pärast mures või nukker olevat. Laud tema ees oli tühi.
Samal hetkel istusid tema juurde kaks Kindluse märkidega sõdurit ning hakkasid talle kiiresti läbisegi midagi seletama. Tüdruku näole ilmus kohkunud naeratus. Ta ei saanud ilmselt aru, mida temast tahetakse, aga püüdis säilitada viisakat tähelepanelikkust.
„Olen seda tüdrukut apteegis näinud,“ ütles skolaar Alexius. „Tema nimi on Laura ja ta on itaalia kaupmehe Lorenzo tütar.“
„Lorenzo kuulub Vennaskonda,“ ütles Balthasar. „Minu jaoks piisab sellest täiesti.“
„Mis asi see vennaskond niisugune on?“ küsis Melchior.
„Sa ei teagi või?“ imestas munk. „Võõramaa Kaupmeeste Vennaskond on salkkond kõige hirmsamaid madusid kogu Linnas. Nad muud ei teegi, kui uurivad, kuidas Linna murede ja kitsikuse najal maiseid rikkusi kokku ajada ning mässida ta oma valede ja pettuse võrku, ära kägistada ja verest tühjaks imeda. Ma ei või neid silmaotsaski kannatada.“
„Vend Balthasari poolt antud ülevaade vajab mõningaid täpsustusi,“ segas Alexius vahele. „Ühelt poolt on see muidugi õigus, aga ei tohi jätta ka märkimata, et Linn püüab kõigi võõramaalastega täpselt samuti toimida. Sellepärast ei jää neile muud võimalust kui Vennaskonnaga liituda.“
„Minu siiras poolehoid kuulub siiski Linnale,“ ütles Balthasar.
„Itaallane Lorenzo on ainuke Vennaskonna liige, kes on endale siit maalt naise võtnud,“ jätkas Alexius. „Sellepärast on ta Linna ja Vennaskonna tüliküsimustes sageli vahendajaks. Niipalju kui mina tean, on ta aus mees, sest vaidluse vürtsihindade üle lahendas ta igatahes väga õiglaselt. Sellegipoolest ei ole tark Vennaskonnaga lähemat tegemist teha ja ma arvan, et vahetule kogemusele toetuvad andmed ka selle tüdruku kohta võivad kujuneda heale tervisele äärmiselt ebasoovitavateks.“
„Igatahes ei kõlba need Kindluse kuked sugugi tema seltskonda,“ teatas Melchior ja tõusis ähvardavalt püsti. „Lähme ja ajame selle asja korda.“
„Ainult minu lugupidamisest sinu vastu, Melchior,“ ütles skolaar Alexius. „Miski muu kui sinu ennastohverdav pühendumine teadusele ei kõlbaks ju antud teo ajendiks.“
„Ebausu käsilased tuleb neitsi ihu pealt ära pühkida nagu kärbsed
