pannud ja tõusid püsti.
„Mu härrad,“ kõnetas neid Melchior, „tahaksin teha teile ettepaneku vabastada noor daam oma seltskonnast.“
„Ja mispärast siis?“ kohmas üks sõdur rämeda häälega. „Tal on meiega täitsa õdus.“
„Ja järjest õdusamaks läheb,“ toetas teda irvitades teine.
Laura jälgis toimuvat hämmastunult.
„Mida üks ilus piiga kõrtsist muud otsib kui meeldivat seltsi?“ jätkas esimene sõdur pilklikult. „Ja meie selts on väga meeldiv. Paremat ei leia siit kõrtsist mingil juhul.“
Melchior andis talle asjalikult tugeva lõuahaagi ja mees lendas seliti põrandale. See-eest oli teine asjade sellist käiku ette näinud ja tõmbas välkkiirelt mõõga tupest. Nüüd vaatas ta vihase pilguga kolmikut, kes seisis tema ja väljapääsu vahel.
Edasi läks kõik väga kiiresti. Sõduri kõrvale ilmus järsku üks tähelepandamatu välimusega hallis kuues mehike, haaras põuest lühikese pistoda ja torkas selle sõduri ribide vahele. See kukkus maha ja mehike nihutas ta ettevaatlikult laua alla. Teised kõrtsikülalised ei pööranud juhtuvale erilist tähelepanu. Kaklused toimusid Võtmeaugus peaaegu igal õhtul ja kõigile oli teada, et vahelesegaja sai ikka kõige suurema osa.
„Nuuskur Clawes, teie teenistuses,“ esitles hallis kuues mees ennast. „Kellega on mul au?“
„Need siin on minu sõbrad,“ ütles Melchior, „skolaar Alexius ja munk Balthasar. Neid te võib-olla juba tunnete, sest nad elavad Linnas pikemat aega, mina aga saabusin siia üsna hiljuti ja sellepärast ei tohiks te minust midagi kuulnud olla. Mu nimi on Melchior.“
„Melchior?“ kordas Clawes. „Kas seesama riiklik kurjategija, keda Kindlus laseb taga otsida?“
„Minu teada küll mitte,“ vastas Melchior. „Küllap on sellenimelisi teisigi.“
„Kelle suguvõsa on mitmeid põlvkondi seadusevastaselt enda käes pidanud osa põliseid Tratteni maid ja Tipperdingeli lossi?“
„See on vale!“ hüüdis Melchior jahmunult.
„Tasem, noormees,“ sosistas Clawes. „Praegu ma kordasin ainult Kindluse heeroldi sõnu. Kas see on vale või õige, mind väga ei huvitagi. Sinu kinnivõtmiseks mulle igatahes korraldust antud ei ole ja nii võid minu poolest olla kes tahad.“
Melchior ei osanud enam midagi öelda.
„Elu on viimasel ajal väga kummaliseks muutunud,“ jätkas nuuskur. „Minu kohustuste hulka kuulub muuseas ka korra ja seaduslikkuse järele valvamine selles neetud urkas, aga mida ma pean tegema, kui sellised magusad suutäied siin õhtute kaupa üksipäini istuvad?“
„Ma ootasin oma isa,“ ütles Laura, kes hakkas jahmatusest juba toibuma. Ta kõneles aeglaselt ja veidi sõnu otsides. „Ja mis selles lõpuks nii imelikku on? Isal on tähtis jutuajamine pooleli ja ta jõuab varsti siia.“
Samal hetkel avaneski kõrtsi uks ja sisse astusid kaks kaupmeest turskete relvakandjate saatel. Need olid Lorenzo ja Vennaskonna eesistuja Lesterick. Lorenzo tõttas kohe tütre juurde ja oli väga kohkunud, kui märkas laua alt paistvaid Kindluse sõduri jalgu. Teine sõdur lebas laua nurgas ja oigas vaikselt.
Laura pöördus isa poole ja nad vahetasid mõned kiired laused. Mõlemad kaupmehed said väga vihaseks. Eesistuja andis relvakandjatele märku ja need kargasid mitmekesi Clawese kallale, rebisid tal pistoda käest ja toppisid ta kotti. Lorenzo heitis kiire pilgu üle kõrtsitoa ning kõndis siis Laurat kättpidi järele vedades minema. Talle järgnesid relvakandjad, kellest kaks tassisid kotti nuuskur Clawesega.
„Tal oli õigus,“ ütles Balthasar. „Elu on tõesti viimasel ajal väga kummaliseks muutunud.“
KUUES PEATÜKK,
kus me leiame Melchiori ning tema kaks kaaslast juba Linna väravate tagant
„Kuhu me nüüd liigume?“ küsis Balthasar.
„Juhin teie tähelepanu sellele, et mul on lähemate päevade jooksul vaja läbi viia sari katseid,“ tähendas Alexius. „Seega oleks eelistatav suur ruum tõmbetuule võimalustega, korralik ahi läheduses ja piiramatu varu küttepuid.“
„Siis pole meil vaja ju kuskile minna,“ arvas Melchior. „See kõik on su ümber. Ja seal on ka küttepuud,“ lisas ta käega silmapiiri poole osutades.
Eemalt paistis tõepoolest metsaserv, mis lubas pärast pikka ratsutamist üle lagendiku meeldivat jahedust. Nad olid teele asunud üsna vara hommikul, et kellelgi ebameeldivusi ei tekiks, ja otsustanud ühe jutiga nii Linnast kui Kindlusest võimalikult kaugele ratsutada. Hobused oli Melchior oma kaaslastele ostnud ühe talumehe käest, kes neile pealekauba ka kerget hommikueinet pakkus. Aga praeguseks olid nad juba ligikaudu jalamehe päevateekonna selja taha jätnud, mis siis, et ratsa. Pealegi ei tahtnud Balthasar alguses hästi sadulas püsida, sest olgugi et ta juba tükk aega rännuelu elas, ei olnud tal seni kuigi sageli tulnud hobustega tegemist teha.
„Mul on tunne, nagu oleksin ma üksainus suur kõht, pealegi tühi,“ kurtis Melchior.
„Kannata,“ ütles Balthasar. „Kohe näha, et sa ei ole teelise toidusedeliga harjunud. See on ühtaegu nii kirev kui üksluine. Rännakul näeb küll ka selliseid päevi, kus su ette asetatakse korraga nii palju erisuguseid toite, kui riigi parim kokk valmistada oskab, aga sagedamini juhtub, et peab nädalate kaupa hommikuks, lõunaks ja õhtuks sööma üht ja sama rooga.“
„Millist nimelt?“ tundis Melchior huvi.
„Vett,“ vastas Balthasar.
„Nii hull see lugu ka ei ole,“ sekkus jutusse skolaar. „Kui raha on, saab enamasti ikka kõhu täis süüa. Ning kui meil peaks äärmine häda kätte tulema, võin ma ju erandi korras ka natuke kulda teha.“
„Aga kõrtsi leiad sa samuti tee servast harilikult alles siis, kui jõuvarud kipuvad otsa saama, ja sugugi mitte esimesel hetkel, kui nälg näpistama hakkab.“
„Aitab nüüd sellest söögijutust küll,“ ütles Melchior. „Teie vestlus ajab mu isu ainult hullemaks.“
„Seda suurem rahuldus ootab sind siis, kui sul tekib võimalus tema kustutamiseks,“ arvas Alexius.
Nii vesteldes olid nad metsani jõudnud ja avastasid oma rõõmuks teepervel einet võtva seltskonna. Need olid kaupmehed, seda oli näha suurtest kottidest, mis olid eemal rohtu näksivatele muuladele selga seotud. Maha laotatud linade ääres istus salkkond noori heatujulisi mehi, kes isukalt kontide pealt linnuliha närisid. Üks neist märkas ratsanike näljaseid nägusid ja kutsus nad sõbraliku käeviipega lähemale.
„Ehk liituksite meiega, mu härrad,“ ütles ta kõiki sõnu väga selgelt hääldades. „Teil ei paista söömise vastu midagi olevat.“ Ka tema oli ilmselt võõramaalane, aga kogu tema olek äratas usaldust. Isegi Balthasar, kes muidu muulasi ei sallinud, kummardas talle viisakalt ega muutunud sugugi tõrjuvaks.
Rändurid jätsid oma hobused tee veerde rohtu näksima ning astusid kaupmeeste juurde.
„Mina olen Jelmer,“ tutvustas noor kaupmees ennast pikema keerutamiseta.
„Minu
