hobusega veetavat puidust kahurit, aga suvel kamandas ta juba tõelise kahuri ja päris püssirohuga. Ta alustas oma eluaegset armulugu lõhkeainetega, võttes uhkusega kanda tagasihoidliku bombardiiri auastme. Mängides trumme, süüdates oma kahurite sütikuid ja drillides oma semusid, moodustas ta 300 sõbrast, välismaalasest ja teenijast oma esimese mänguüksuse, millest kujunes Preobraženski polk. Ta tegi Preobraženskojest oma sõjaväelaagri, ja kui see täis sai, võttis oma valdusse ka järgmise küla, Semjonovskoje, millest sai tema teise polgu, Semjonovski polgu baas.
Üks esimesi poisse, kes mängupolkudesse astus, oli Aleksandr Menšikov ehk Aljoška, teadmata päritolu tallipoiss – tema isa on kirjeldatud kas pirukamüüja, pargasetöölise või allohvitserina. Pjotriga peaaegu üheealine Menšikov astus suurtükiväkke, mis tagas selle, et ta viibis bombardiir Pjotri läheduses. Ta oli kõhetu ja sitke ning oma aruka pragmaatilisuse, lennuka auahnuse ja raevuka loomusega meenutas ta Pjotri ennast. Samuti sai temast võrdväärne kaaslane tulevasele tsaarile kärakalembuse poolest. Aastaid hiljem pilkas ta omaenda päritolu, võõrustades oma palees pidu, millel ta kandis põlle ja mängis pirukamüüjat. Ent seda tegi ta Pjotri meeleheaks: häda peale tsaari kellele iganes, kes tema madalat päritolu pilkas. See kättemaksuhimuline vihkaja peksis läbi igaühe, kes teda solvas, ning jälitas oma vaenlasi võllapuuni välja väsimatu pahatahtlikkusega. Ta elas Pjotrist kauem – ja valitses ka Venemaad.
Pjotri teine algusaegade kaaskondlane oli Menšikovi vastand: vürst Fjodor Romodanovski oli raskemeelne sõdur-õukondlane, kes oli juba viiskümmend aastat vana, „koletise väljanägemise ja õela türanni iseloomuga, päevast päeva purjus, kuid ustavam Tema Majesteedile kui keegi teine”. Ta oli pühendunud Pjotrile, kes nimetas ta oma mängupolgu esimeseks komandöriks. Hiljem sai temast Pjotri salapolitseinik ja ülempiinaja, keda välismaalased pidasid režiimi tähtsuselt teiseks meheks. Neist kahest said järgneva paarikümne aasta jooksul Pjotri peamised asetäitjad. Aga see, mis muutis Pjotri elu, oli tehnika, mitte inimesed.
1688. aastal tõi bojaar ja diplomaat vürst Jakov Dolgoruki Pjotrile Pariisist kingituse – sekstandi, navigeerimisinstrumendi. Pjotr oli sellest lummatud. Ükski venelane ei osanud seda kasutada, kuni ta näitas seda Saksa kvartalis elavale keskealisele hollandi kaupmehele Franz Timmermanile. Koos uurisid nad Moskva lähedal Izmailovos tema isa mõisate kõrvalhooneid ja leidsid sealt ühe vana laeva, milles hollandlane tundis ära Inglise aluse. Timmermani käest laevanduse kohta teadmisi ammutades võttis Pjotr tööle veel välismaalasi, kellega ta selle laeva ära parandas ja uuesti kasutusele võttis.
Timmerman tegi talle ringkäigu ja näitas Saksa kvartali punastest tellistest hollandipäraseid maju ja lihtsaid luterlikke kirikuid Preobraženskoje lähedal, kus Venemaa välismaistel palgasõduritel ja ekspertidel oli ainsana olnud luba elada juba alates 1652. aastast. Pärast Kremli morne rituaale armus Pjotr sellesse Hollandi tehnika, Šoti viski ja saksa tüdrukute maailma – ja see omas tähtsust, sest tema uued sõbrad olid ühtlasi Venemaa parimad sõdurid. Patrick Gordonist sai Pjotri lojaalne ja vapper mentor, aga ühest nooremast välismaalasest, Šveitsi palgasõdurist Franz Lefortist sai tema südamesõber. Lefort, kes oli abielus Gordoni nõoga, andis oma noorele sõbrale lääne suurtükiväe ja taktika alaseid teadmisi. Ta tutvustas talle lääne tüdrukuid ning üheskoos maitsesid nad ihulikke rõõme pikkadel joomaöödel Leforti majas. Nende joomaseltskond sai tuntuks Lustliku kompaniina. Vanusel polnud Pjotri sõprussuhetes kunagi mingit tähtsust: Lefort oli 34-aastane, aga ka Pjotr küpses kiiresti.
Pjotri pummeldamised koos Lefortiga tegid tema ema murelikuks: pojal oli aeg võtta naine. Samal ajal kui ta (Pjotri asendusisa Strešnevi nõuannete abil) otsis tagasihoidlikku vene tüdrukut, kes päästaks Pjotri saksa piigade paelust, omandas noor tsaar teadmisi läänemaade sõjakunsti kohta, õpetas välja 10 000 sõdurit, kes olid riietatud Saksa stiilis mundritesse – Preobraženski omad rohelistesse, Semjonovski omad taevasinistesse. 1685. aastal aitas tsaar ise ehitada Pressburgi, väikest kindlust oma sõjamängudeks Moskva Jauza jõe ääres. Oma sõjaväelistel manöövritel nimetas ta ühe õukondlase Poola kuningaks ja Romodanovski Pressburgi kuningaks.
Kui Pjotri polgud näisid olevat ainult mänguväeosad, siis oli see illusioon. Nüüd oli tal oma väike armee, kes teenis tema ihukaardiväena. Sofiat ei ohustanud mitte niivõrd selle sõjaväe arvukus – tema enda käsutuses oli 25 000 streletsi –, vaid Pjotri tarmukas küpsus. Peagi pidi ta paratamatult endale võimu nõutama.70
22. veebruaril 1687 saatsid kaks tsaari pärast Uspenski katedraalis toimunud missat teele feldmarssal Golitsõni ja tema armee. Sofia jälgis oma armukest tsaarinna paleest ja saatis teda Kremli väravateni. Golitsõn oli riigimehena suurem kui sõdurina ega tahtnud kuigi meelsasti Moskvast lahkuda – aga kui Pjotri liitlased talle survet avaldasid, pidi ta selle tatarlastevastase sõjaretke mürgikarika vastu võtma.
Gordoni ja Leforti saatel marssis Golitsõn lõunasse, kohtus teel 50 000 kasakaga, nagu plaanitud, kuid tee Krimmi läks läbi kõnnumaa. Kui ta oli jõudnud 210 kilomeetri kaugusele Krimmi viivast Perekopi maakitsusest, sattus Golitsõn hirmsasse kitsikusse, nagu ütles kindral Gordon, sest hobused surid ja sõdurid haigestusid. Golitsõn oli endast väljas, kirjutas Lefort, ja nuttis väga kibedasti. Golitsõn taganes. Vaevalt oli ta lahkunud, kui tatarlaste ratsavägi ilmus taas Poolat rüüstama. Golitsõn naasis Moskvasse teadmisega, et ta peab tagasi tatarlaste maale minema.
Pjotr kujutas endast probleemi ning Sofia hakkas otsima võimalikke lahendusi. Üks neist oli leida naine tsaar Ivanile, aga kes tahaks abielluda vilavate silmadega laliseva invaliidiga? Kas ta üldse suudaks last sigitada? 1684. aasta jaanuaris korraldasid Sofia ja Miloslavski pruudivaatamise, mis tegelikult oli vaid kattevari valimaks nende oma kandidaati; selleks oli Praskovja Saltõkova, tsaar Fjodori viimasel pruudivaatamisel teisele kohale jäänud neiu. Kuid arusaadavalt polnud see avameelne tüdruk taolisest väljavaatest vaimustatud: ta ütles, et ta pigem sureks, kui abielluks tsaar Ivaniga. Sellegipoolest abiellus ta temaga juba samal kuul. Keegi polnud üllatunud, kui lapsi kusagilt tulemas ei paistnud.
Parem mõte oli, et Sofia oleks ise tsaarinnaks saanud. Ta palus oma kõige lojaalsemal käsilasel Fjodor Šaklovitõil talle toetust koguda. Talupojasoost Aleksei salajaste asjade prikaasi ülemaks tõusnud Šaklovitõi teenis Sofia usalduse ära duumasekretärina ja streletsiprikaasi ülemana. Ent streletsid ei olnud naise tsaariks kroonimise mõttest vaimustatud.
1688. aastal, kui Golitsõn oma teiseks sõjaliseks ekspeditsiooniks valmistus, lähenes Pjotri 16. sünnipäev ja ta hakkas oma võimu näitama. Ta laskis edutada oma Narõškinitest onusid, osales riigiduumas ja laenas oma polkudesse välismaalt väeosasid. Ta hakkas ühel järvel ka oma mängulaevastikku ehitama.
Samal ajal toimus kahe tsaari sigimisvõidujooks, mida nende toetajad tagant õhutasid. Viie aasta jooksul ei olnud Ivan V-l ja Praskovjal lapsi sündinud. Pjotri ema korraldas pojale traditsioonilise, kuid selleks ajaks iganenud pruudivaatamise, et ta valiks temale meelepärase pruudi, Jevdokija Lopuhhina, Narõškinitele lähedase perekonna tütre. Pjotr ja Jevdokija abiellusid 27. jaanuaril 1689. Ent 21. märtsil sündis kõigi hämmastuseks tsaar Ivani esimene laps, tütar. Tema viiest tütrest elasid täisealiseks kolm ja keskmisest, Annast, sai Venemaa keisrinna. Mõnikord on hädavajalikkus leidlikkuse isa: küünikud pidasid Ivani eluõhtu lasterohkuse põhjuseks Praskovja armukest Vassili Juškovi.
Kui Ivan V oleks sigitanud poisslapse, saanuks Sofia Pjotri eemal hoida. Seni aga õigustaks tema enda valitsemist võidu saavutamine. Maikuus, kui Golitsõn oma armeega Perekoppi jõudis, kimbutasid teda alatasa tatarlaste ratsavibukütid, keda ta ei suutnud sundida vahetusse lahingusse. Ligikaudu 20 000 meest suri haiguste ja nälja tõttu. Taganema sunnituna tõrjus ta tatarlaste ratsaväge eemale väiksemates kokkupõrgetes, mida ta nimetas võitudeks – et teha meelehead oma valitsejannast armukesele. „Minu rõõm, minu valgus,” kiitis too teda.
Sofia tulevik pidi otsustatama kas Perekopi tühermaadel või tsaaride abieluvoodites: kummagi naine ootas nüüd
