5.10–12. Longworth: lk 68–91, 161. Fuhrman: lk 57–74, 105–116; salateenistus 104–105. Kindralid: Crummey, lk 46–49.
50
Teimuraz oli Kahhethi ja Kharthli, Gruusia kahe põhivürstiriigi pagenduses viibiv poeedist ja sõdalasest kuningas. Gruusia kuningriik oli Bagrationi dünastia ajal vägev ja valitses 12. sajandil kogu Kaukaasiat. Gruusia oli üks vanimaid kristlikke kuningriike, tugeva luule- ja autraditsiooniga ning täiesti eripärase tähestikuga. Nüüd aga olid selle maad ja dünastia lõhenenud feodaalriikideks, mida ahmisid endale ahned islamiimpeeriumid, šiiitlik Pärsia ja sunniitlik Osmanite riik, ning hiljem konkureerisid viimasega veel venelased. Kui šahh Abbas Suur Teimurazi pagendusse saatis, tuli too asjatult Alekseilt abi paluma. Moskva polnud sekkumiseks veel piisavalt võimas, aga sellest sai alguse Gruusia pikaajaline kibestunud, sõltuvuslik suhe Venemaaga – see on säilinud tänase päevani.
51
Hitrovo tohutu suurt vääriskividega inkrusteeritud ametisaua ja ülemrelvakandja – õukonna vaatemängude juhataja – täisturvist hoitakse tänapäeval Kremli Relvapalatis.
52
Fuhrman, lk 155–179; Crummey, lk 102. Longworth, lk 164–173.
53
Kui sellel otsustaval ajal Naštšjokini poeg vaenlase poole üle jooksis ja häbistatud isa oma tagasiastumispalve saatis, keeldus Aleksei seda rahuldamast. Tema vastus kõlab sallivalt ja üsnagi moodsalt: „Me saime teada, et sinu poeg on vargsi lahkunud, põhjustades sulle hirmsat meelehärmi. Meid, valitsejat tsaari, solvas see valus ahistus, see nurjatu pistoda, mis on tunginud sinu hinge … me kurvastame ka sinu naise pärast … aga sa peaksid jälle üles tõusma, tugevaks saama, usaldama. Mis puutub sinu poja reeturlikkusesse, siis me teame, et ta tegutses sinu tahte vastaselt. Ta on noor mees, ja nii lendab ta nagu lind siia ja sinna, aga nagu lind väsib ta peagi lendamisest ja tuleb tagasi oma pessa.”
54
RGADA 27.337; RGADA 27.85. Buškovitš, lk 24–27; 225. Salateenistus: Longworth, lk 129–139 ja 155. Fuhrman, lk 81–105, 166. Crummey, lk 28–32; 141; soosikud: lk 97; rikkus: lk 146, 113–114; kindralid: 46–49; välispoliitika juhid: lk 56–59. Naštšjokin: Fuhrman, lk 189–192, ja Crummey, lk 97. Uued mehed: Buškovitš, lk 49–65. Longworth, lk 71–72. Seks, bojaarid: Longworth, lk 154. Rohukunst: Soloviev 125.11. Odojevski/Hitrovo/Dolgoruki: Buškovitš, lk 21–23, 51. Miloslavski/seks: Fuhrman, lk 87–88. Longworth, lk 161. Collins, lk 110–117.
55
Vasemässud: Fuhrman, lk 145–153. Longworth, lk 138–153.
56
Lahkudes loovutas Nikon kirjad ühelt bojaarilt, kes väitis, et tsaar ise oli patriarhi salaja külla kutsunud. Tõenäoliselt vastas see pooleldi tõele, sest Aleksei mängis erinevate võimalustega, kuidas tulla toime Nikoni ja vanausuliste probleemidega. Kuid see bojaar vahistati ja teda kuulati Aleksei juuresolekul üle. Hõõguvate tangidega piinamisel muutis bojaar oma tunnistust ja asus tsaari kaitsma. Aga kui tegemist oli õukonna provokatsiooniga patriarhi suurushullustuse paljastamiseks, siis läks see korda. Kui see oli mõeldud diskrediteerima tema reforme, siis kukkus see läbi.
57
Romanovid pretendeerisid „kõigile Venemaadele”, mida Kiievi-Vene oli omal ajal valitsenud: Moskva vürstiriik oli Suur-Vene, Ukraina oli Väike-Vene ja Valgevene oli ikka Valgevene. Krimmi khaaniriigi ja Osmanite sultanaadi maid tänapäeva Ukraina lõunaosas nimetati Uus-Veneks. Galiitsia, mida tollal valitses Poola ja hiljem Austria, oli Puna-Vene.
58
59
Crummey, lk 102. Fuhrman, lk 188–195. Buškovitš, lk 61–78. Martin, lk 196–202;
60
Matvejev võttis üle välisasjade ameti ja tsaari ravimikoja. Naštšjokin, kes oli olnud „suure pitsati hoidja ja valitseja suursaatkonnaasjade kaitsja”, aga ka välisasjade ja Ukraina asjade ameti eesistuja, vallandati. „Teie edutasite mind,” nurises Naštšjokin Alekseile, „seepärast on teist häbiväärne mind nüüd mitte toetada ja valmistada seega rõõmu minu vaenlastele.” Kuid see tagasihoidliku päritoluga karjäärihimuline minister oli teinud oma karjääris panuse liidule Poolaga, mis nurjus.
61
Ruud, lk 7. Buškovitš, lk 49–65.
62
Potešnõi paleel on uusaja ajaloos eriline koht: seal asusid 1920. aastate lõpus Stalini ja paljude tippbolševike korterid. Seal sooritas 1932. aastal enesetapu Stalini naine Nadežda. Oivaline roosa palee on endiselt alles, selles asuvad Kremli turvateenistused. Väljapoole Moskvat jäänud Aleksei uus Kolomenskoje palee oli kuplite ja viilkatustega eklektiline puidust fantaasia, mis ühendas endast Ivan Julma ajastu, Bütsantsi ja Versailles’ elemente. Selle troonisaalis pööritasid silmi kaks mehaanilist vasklõvi, kes möirgasid samamoodi nagu need, mis olid lummanud külastajaid Konstantinoopolis.
63
Soloviev 25.11–17; Buškovitš 80–87. Fuhrman, lk 176–181, 218–219. Longworth, lk 214.
64
I. Tokmakov (toim),
65
Tema välimuse ainsa kirjelduse pani seitse aastat hiljem kirja üks Prantsuse külaline, kes polnud temaga kunagi kohtunud: „Ta oli koletislikku kasvu, pea nii suur nagu vakk, juuksed näol, mügarikud jalgadel, aga ehkki tema kehakuju on lai, lühike ja jäme, on ta mõistus täpne, nõtke ja terane.”
66
15.–26. mai 1682 – selle kirjelduse aluseks on: A. A. Matvejev,
67
Mõlemat krooni (ja poiste kahekohalist trooni) saab tänapäeval näha Kremli Relvapalatis. Peeter I ja Ivan V olid viimased tsaarid, kes krooniti selle mongolite peakattega, mis hakkas jääma liiga tagasihoidlikuks.
68
69
70
