tagasi Kremlisse Uspenski katedraali juurde. Hiljem tänas patriarh tsaari selle teenistuse eest, makstes talle 200 rubla.
30
Filaret:
31
Dolgorukid arvestasid oma sugupuud Kiievi suurvürstist Juri Dolgorukist (Pikk-käest), kes 1156. aastal Moskva rajas. Aga see oli müütiline lugu. Tegelikult oli nende esiisa palju hiljem elanud vürst Obolenski-Dolgoruki, kes sai alles 1606. aastal bojaariks. See polnud Romanovite viimane abielu mõne Dolgorukajaga, ehkki öeldi, et igasugune Romanovite ja Dolgorukide abielu oli neetud. Dolgorukid olid üks neid perekondi kõrvuti Šeremetjevite, Saltõkovide ja Golitsõnitega, kes aitasid valitseda Venemaad kuni 1917. aastani. Nikolai II viimane peaminister oli Golitsõn ja Siberisse maapakku läks Nikolai koos Dolgorukiga.
32
Strešneva: Soloviev 16.166. Fuhrman, lk 1–10. Martin, lk 186–189. Dolgorukid: Buškovitš, lk 32. Buškovitš,
33
Traditsiooniliselt kogusid Moskva sõjavägesid aadlisoost
34
Murad IV-l oli Caesari sõjaline andekus kõrvuti Caligula meelehaige sadismiga ning ta oli viimane Osmanite suur sultan (tema järel sai troonile tema vend Ibrahim Hull), kes oli karusnahkadest, aroomidest ja tohutult paksudest naistest sisse võetud erotomaan. Osmanite sultanid-kaliifid, kes valitsesid oma riiki Konstantinoopolist, olid vallutanud tohutult suure impeeriumi, mis ulatus Iraagi piiridest kuni Egeuse mereni, hõlmas Balkani maid (tänapäeva Kreekat, Bulgaariat, Rumeeniat ja endist Jugoslaaviat), Põhja-Aafrikat, tänapäeva Türgit ja kogu Lähis-Ida, sealhulgas Jeruusalemma ja Mekat. Krimmitatarlased olid Osmanite lähedased liitlased ja nad pidasid Musta merd enda omaks. Euroopas olid nende alamateks valdavalt õigeusklikud slaavlased, keda lapsena orjaks müüdi, islamisse pöörati ja kellest siis said Osmanite kõige paremad kindralid, ametnikud ja konkubiinid. Osmanid olid saavutanud oma kõrgpunkti sada aastat varem Suleiman Toreda ajal, aga kuni 18. sajandi lõpuni oli neil tohutu suurte sõjaliste ressurssidega kardetav impeerium.
35
Soloviev 16.211–225, 17.92–95. Vernadsky 5.1.345–361. Fuhrman, lk 106–107. Buškovitš, lk 50–51. Bojaaridest väejuhid: Crummey, lk 46–49; Fuhrman, lk 106–107. Hughes, lk 38–40. Philip Longworth,
36
Soloviev 17.83–84. Longworth, lk 5–23. Domostroi/
37
Vernadsky 5.1.383–385. Fuhrman, lk 7–11. Longworth, lk 17–26. Waldemar/pretendendid: Soloviev 17.55–75. Mihhaili surm: Soloviev 17.83–84. Fuhrman, lk 1–4. Longworth, lk 17–21.
38
Troonipärimine/seloodid: Vernadsky 5.1.382–391. Fuhrman, lk 9–15, 46–47. Noor Aleksei: Hughes,
39
Seega ei sarnane tõeline Aleksei kuigivõrd oma mainega –„vagurake”, heasüdamlik, täiesti venelik pühakust mittekeegi, kes läks moodi 19. sajandi slavofiilide juures vastandina läänelikele sõdalaskeisritele, kelle kehastuseks oli Peeter I. Alekseist sai eeskuju viimasele tsaarile Nikolai II-le, kes pidas sellist lihtsat slaavilikku vagadust endale omaseks ja pani ka oma pojale tema järgi nime.
40
Lahkus, taktitunne: Longworth, lk 69, 72, 88, 135–139; Ivan: lk 69 ja 259; raev: lk 69–72; pistrikujaht: lk 119; tehnikahuvi: 120; sukeldumine: lk 113–114. Hughes,
41
Pruudivaatamise korraldamine: Martin, lk 190–192. Samuel Collins,
42
Abielu: Fuhrman, lk 13–15, 208–210; Martin, lk 192–196. Hughes, lk 30–32.
43
Pärisorjus, mis oli suures osas Ida- ja Kesk-Euroopas laialt levinud, oli tugevdanud oma haaret Venemaa üle alates Ivan Julma aegadest. Soovides võita väeteenistuskohuslaste ja provintsiaadli lojaalsust, oli talupoegade pärisorjust kinnitanud ka tsaar Boriss Godunov. Aleksei seadused viisid selle protsessi lõpule. Lääne inimestes tekitab pärisorjuse mõiste mõnikord segadust; pärisorjad olid kinnistatud maa külge ja algselt oli maa, mitte talupojad ise see, mis kuulus päriseks isandatele. Paljud olid ka kroonupärisorjad, kes kuulusid tsaarile; neid ei tohtinud soosikutele kinkida. Kuid nad olid erinevad mustanahalistest orjadest, kes hiljem Kariibi mere saarte ja Ameerika mandri istandustes tööle hakkasid: pärisorjad maksid makse, omasid väikesi maatükke ning pidid teenima sõjaväes. Pärisorjad oma maksudega andsid tsaarile sissetulekut ja varustasid teda elavjõuga oma sõjaväeteenistuse läbi. Jõukust ei mõõdetud enam aakrites, vaid „hingedes” – ja see viitas ainult meeshingedele või majapidamistele, sest naissoost pärisorjad olid palju vähem väärtuslikud. Sel ajal kuulus kõige rohkem pärisorje tsaarile – 27 000 peret, tema järel Nikita Romanovile, kel oli 7000, ja Tšerkasskile, kel oli 5000, aga kahel nõol Morozovitel oli 10 000 peret. Sajandite jooksul lubasid Romanovid aadlikel vastutasuks toetuse eest tugevdada kontrolli pärisorjade üle. 18. sajandil kuulusid pärisorjad juba füüsiliselt oma isandatele, kes võisid neid müüa ja osta, karistada oma äranägemise järgi ja otsustada, kellega nad abielluvad. 1861. aastal viitas Aleksander II Alekseile ja tema seaduskoodeksile, kui ta ütles: „Isevalitsus kehtestas pärisorjuse ja isevalitsuse asi on ka pärisorjus kaotada.”
44
1648. aasta mässud ja seaduskoodeks: Olearius, lk 203–217. Crummey, lk 83–87. Fuhrman, lk 16–29. Hughes,
45
Oma ilmalikku võimu tähistas Nikon uue palee rajamisega Kremlisse, ning oma visiooni Moskvast kui Jeruusalemmast propageeris ta Uue Jeruusalemma kloostri rajamisega, kusjuures kloostri katedraal oli ehitatud täpselt Jeruusalemma Püha Haua kiriku järgi.
46
Fuhrman, lk 46–47, 131–145, 155–176. Crummey, lk 97–100.
47
Tähistamaks Hmelnitski Alekseile antud vande 300. aastapäeva, otsustas Stalin vahetult enne oma surma anda Krimmi, mis sel ajal oli Venemaa Musta mere laevastiku peakorter ja vene eliidi meeliskuurort, Ukraina liiduvabariigile, ja seda otsust toetas 1954. aastal ka Stalini ametipärija Nikita Hruštšov. Mitte kumbki neist ei näinud ette, et Nõukogude Liit laguneb ja Ukrainast saab iseseisev riik, mis võõrutab Krimmi Venemaast.
