ajal paistis tema hing otse põrgusse minevat. See oli 1961. aasta aprill või mai, arvas too ämmaemand. Neiu ei saanudki oma last näha, ta kirjutati haiglast välja ja ta kadus – ja Kongslundi juhataja ise olevat lapsele järele tulnud.”
„See läks ju siis hästi. Kongslund oli tollal parim koht meie kuningriigis. Teised lapsed sattusid palju halvematesse lastekodudesse, nagu Sølund või Ellinge Lyng – kus nad olid ihuüksi ja täiesti ilma kontaktita täiskasvanud inimestega.”
„Jah, ma olen kuulnud.” Ajakirjanik uuris taas esinaist üle prilliraamide ja pööras enda ees paberit. Olukord ruumis oli muutunud külaliste kasuks. Carl Malle koogutas ettepoole ja püüdis lugeda märkmeid, millele ajakirjanik näis ilmselt toetuvat. Susanne Ingemann hoidis oma käsi süles ja üle Sundi väina paistev valgus pani ta juuksed punakalt särama.
„Tollal,” ütles Knud vaiksemalt, „räägiti sellest omajagu jutte. Need olid muidugi kinnitamata – kuid siiski. Käisid jutud, et tollane Kongslundi juhataja aitas teatud juhtudel ja väga suure saladuskatte all tähtsaid mehi, ühesõnaga tulevasi isasid, kitsikusest … ja piinlikust olukorrast välja …” Taas väike noogutus ja lühike paus.
Nils Jensen tajus Susanne Ingemanni poolt äraootavat vaikust.
Knud Tåsing köhis mõne korra, ja sedapuhku kõlas see tehtult, ning jätkas: „Tollal ei tohtinud niisama aborti teha ega olnud ka seda uut seksuaalmoraali – need ajad hakkasid kehtima tegelikult alles kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel. Aga inimese ihad olid samad …” Reporter naeratas kergelt. „… ja seetõttu juhtus aegajalt, et mõni tuntud inimene – võibolla mõni poliitik või direktor või näitleja – tegi vea ja sai ebaseadusliku lapse isaks. Ühesõnaga, kõrvalhüppe tagajärjel.”
„Jah, abieluväline laps.” Susanne Ingemanni hääl oli sama neutraalne kui ajakirjaniku oma.
„Jah, see oli ju sõjajärgne aeg, tükk aega enne abordiõigust,” ütles Knud. „Ja niisuguseid lapsi sündis erinevatel põhjustel, võibolla sellepärast, et neid ei saadud muidu nurgatohtrite haardeulatusest välja, või ei söandatud saada.”
„Jah. Selle nimi oli raseduse ebaseaduslik katkestamine.”
„Ja nii tähendasid need lapsed oma vanematele teatavat piinlikku probleemi. Võibolla just neile eriti kuulsatele isikutele, kes ei võinud endale lubada riski, et sünnitajad avalikustaksid lapse isa nime. Ja siin ütlevad allikad,” – ühest allikast oli märkamatult juba mitu allikat saanud, pani Nils tähele – „… et Kongslundi nimi tuleb sageli esile. Nendel erijuhtumitel võis perekond taotleda absoluutselt salajast sünnitust, mis jääks registreerimata, ja lasta kõrvalhüppest sündinud ning piinlikkust tekitav laps siis õnnelikult adopteerida.” Ta tasandas häält: „Ja seejärel asi unustada.”
Susanne Ingemann ei vastanud midagi.
„Juhataja – ja see pidi ju Magna olema – kustutas lihtsalt kõik jäljed.”
Rohelised silmad uurisid meest.
„Huvitav, kas pole?”
Magna järeltulija Susanne Ingemann ei reageerinud mitte mingil moel.
„Vaata, milline võim sel Magnal oli.” Hääl oli veel tasasem ja madalam, lausa nasaalne, nii et sõnad kostsid nüüd juba läbi nina. Knud Tåsing istus veidi köökus, kulunud kampsun seljas.
„Jah,” ütles Susanne Ingemann. „Muidugi juhul, kui see kõik on tõsi.”
„Aga allikad ütlevad, ja need kuuldused, mida paljud võivad kinnitada isegi nii palju aastaid hiljem …”
„Ühesõnaga, kuulduste allikad – kuulduste, mis on võibolla ainult kuuldused ammusest minevikust.”
Ajakirjanik võttis taldrikult hajameelselt viimase saiakese. „Kuid Kongslund ei oleks mitte mingil juhul suutnud Taani kõige kallima rannatee ääres ellu jääda, kui teda poleks toetatud kõige kõrgemalt poolt, kas pole nii?”
Ta pani saiakese tagasi. „Kas see siis polnud nii? Majatäis sohilapsi keset kõige peenemaid MPsid? Oleme asumis, mille ehitamisele on kaasa aidanud kuningad ja mida on imetletud taani rahva kuldaegadest alates. Taani kuldajale apelleerimisel aga ei saanud Kongslundi puhul enam palju poolehoidjaid olla. Kuid siis pandi ühtäkki tähele, et siin on ju midagi, millega kaubelda. Rikkad ja võimukad said midagi vastutasuks – kas nii?”
Susanne Ingemann nõjatus tahapoole, sulges silmad ega teinud provokatsiooni märkamagi.
„Meil on kiri, mis saadeti üleeile rahvusministeeriumi. Kirjas viidatakse enam kui selgesti, et Kongslund on vastutav teatud laste varjamise eest. Siin antakse näiteks ühe lapse puhul ka nimi …” Knud Tåsing pani vana nädalalehe piltidega paberid ja adoptsiooniblanketi Susanne Ingemanni ette. Nilsile tundus jälle, et Susanne reageeris kerge rahutusega, kuid päris kindel ta selles polnud.
Juhataja uuris pabereid pilku tõstmata ja Carl Malle küünitas ennast üle naise vasaku õla ettepoole.
„Kes on John Bjergstrand?” küsis Tåsing.
Ei mingit reaktsiooni. Tåsing kordas küsimust.
„John Bjergstrand. Ma tõesti ei tea. Kes ta on?”
„Ma arvan, et ta oli adopteeritud laps. Siin, Kongslundis, väikelaste toas,” ütles ajakirjanik, nüüd juba natuke kahtlevalt. Reaktsiooni puudumine paistis olevat siiras.
„Jah. No sel juhul on see olnud kaua aega enne mind, ja ma ei ole seda nime varem kuulnud.” Ingemann naeratas ja nägi silmapilgu peaaegu et rõõmus välja, hoolimata neist pealetükkivatest süüdistustest, millega Knud Tåsing Kongslundi pommitas. Siis ütles juhataja: „Kas te olete kindel, et see allikas on ikka õige? Võibolla ajas ta Kongslundi mõne teise lastekoduga segi? Tollel ajal oli Taanis ikkagi oma viiskümmend sellist lastekodu.” Susanne naeratas jälle. „Taani oli täis maju, mis olid täis lapsi, kelle vanemad olid kõrvale heitnud. See teie poiss võis olla kus iganes.”
„Kiri saadeti rahvusministeeriumi kantsleri abile Orla Berntsenile, kabinetiülemale, nagu teda seal kutsutakse. Mis suhe temal võiks Kongslundiga olla?”
„Mitte mingit.” Vastus tuli veidi liiga kiiresti, pani Nils tähele.
„Me arvame, et ta on üks siinsetest lastest.” Knud Tåsingi arvajate arv oli muutunud mitmuslikuks nagu mõnel korral ennegi.
„Orla Berntseni isiklik elu ei ole teiste asi.” Juhataja lausus ametniku nime sellisel viisil, mis ei jätnud mingit kahtlust: Ingemann tundis teda ja Berntsen oli Kongslundiga seotud.
Knud Tåsing märkas seda kohe. „Ma küsin ju avalikku informatsiooni, kuna Kongslundi rahastamine on palju aastaid olnud avalik – just nõnda nagu härra Malle toonitas.” See viimane oli öeldud pahatahtliku alltooniga.
„Sellisel juhul peate te seda Orla Berntsenilt ise küsima, arvan ma,” vastas Ingemann – taas pisut liiga kiiresti – ja kehitas õlgu nagu ajakirjanikki. „Ja pealegi peame me endiselt saadavaid toetusi väärt olema – kui te mõistate, mida ma mõtlen.” Ingemann heitis kiire iroonilise pilgu Carl Mallele ja Nils täheldas jälle nende vahel vaenulikkust.
„Kas ministeerium avaldab teile survet? Miks on see mees siin üleüldse Vaba Nädalalõpu ja Kongslundi vahelisele jutuajamisele kutsutud?”
Susanne
