style="font-size:15px;"> Iga pildi juures neil kuuel leheküljel oli väike selgitav tekst: „Ruudulises kombinesoonis Per on 17 kuud vana ja oma kindlate tahtmistega mees” võis lugeda ühe õnnetu väljanägemisega nutva poisi pildi alt.
„Mida te arvate Dortest, kel on nii ilus valge krae?” võis lugeda pildi alt, millel oli pontsakas tüdruk, kes istus kurvameelselt jääkarunahal.
Ühe lillelise kleidiga veel kurvema tüdruku kõrvale oli kirjutatud: „Lise istub ja näeb kurb välja. Ta on 18kuine ja kõõrdsilmne, kuid seda viga saab parandada.”
Kõige suuremal fotol oli tumedapäine poiss valges voodis ja tema taga oli tapeet kaunistatud väikeste ümaraselgsete elevantidega, joonistatud pisut naivistlikus stiilis. Ähmasest kvaliteedist hoolimata võis aimata nende kõveraid võhku, sabasid ja ülestõstetud lonte.
Piltide alla oli kirjutatud: „Üks elevant tuli marssides … jah, aga kuhu ta marsib? Üheksapäevaselt ei teata veel kuigi palju tulevikust.”
„Ja siin on peaartikkel – või emaartikkel, kust oli võetud tekst anonüümsete kirjade juurde,” nentis ajakirjanik.
Nils ei vastanud. See tundus paljuütlev.
„Blanketil oli täpselt seesama aastaarv. See isik, kes meile selle blanketi saatis, tunneb seda lehenumbrit väga hästi ning tahab seda teadmist meiega jagada. Ta näitab meile hoolikalt kohta, kust me peaksime alustama. Kongslundi väikelastekodust. 1961. aastast.”
Knud Tåsing istus jälle paberikorvile. Tal oli seljas jämedakoeliselt heegeldatud roheline pullover ja nõnda istudes meenutas ta väikest konna, kes on valmis mõne lendleva putuka järele hüppama.
„See on minu sünniaasta.” See oli ainuke kommentaar, mida Nils Jenseni suust sel hommikul kuulda oli.
„Jah, ja minu ka. See on õieti aasta, kui Taanis sündis rohkem lapsi kui kunagi varem või hiljem.”
Knud Tåsing pani nädalalehe kokku ja heitis kõrvale. „Nädala pärast peab lastekodu oma pensionile jäänud esinaise preili Ladegaardi juubelit, kes oma hiilgeaegadel sai endale hüüdnime Magna – ja sellega seoses on Skodsborgi kutsutud kõik vanad lastekasvatamise eestvõitlejad. Lisaks tulevad kohale poliitikud ja tuntud inimesed, ja räägitakse kindlasti palju lastekasvatamisest, stressist ja institutsioonide võimust.”
Nad läksid läbi inimtühja ajalehetoimetuse ja istusid fotograafi beeži Mercedesesse. Sõit kulges piki merekallast Kopenhaageni vanalinna südames asuvale Kongens Nytorvi platsile.
„Magna ameti võttis 1989. aastal üle peaaegu sama mõõtu naine,” ütles Knud Tåsing. „Uus juhataja. Tema nimi on Susanne Ingemann.”
Nils Jensen märkas ajakirjaniku hääles arusaamatut kõla, kuid ei öelnud midagi.
Nad olid jõudnud välja Østerbrogade tänavale ning kulgesid nüüd tasases hommikupooliku liikluses piki Strandvejenit, mööda Svanemøllenist, Tuborgi õlletehasest ja Charlottenlundi kindlusest ning sõitsid edasi põhja poole Tårbæki suunas.
Pärast vaikust oli nüüd ajakirjanik jälle see, kes esimese sõna ütles: „Eile õhtul oli rahvusministri büroos kriisikohtumine, samal ajal kui kõik teised ministrid pidasid teisest maailmasõjast vabanemise päeva. Ma tean seda tänu ühele vanale informaatorile, kes mul selles ministeeriumis on. Ja arva ära, miks …”
Nils Jensen vaikis nagu tavaliseltki, kui polnud põhjust midagi öelda, ja nõnda jätkas ajakirjanik ise: „See oli ajendatud Orla Berntseni anonüümsest kirjast. Mu informaator polnud ise seal kohal, aga nad arutasid selle kurikuulsa kirja asja vähemalt tund aega ja otsustasid, et neil tuleb võimalikult kiiresti leida ekspert, kes seda kirja uuriks … See on üks pensionile jäänud politseikomissar, kes täidab ministeeriumide julgeolekusse puutuvaid ülesandeid.”
Fotograaf kiirendas laugjas kurvis, mis on pärast Sølysti ja Emiliekildet. Oli hall, ent pehme ilmaga kevadpäev ning esimesed lõbusõitjad olid oma jahtidega juba merel üle Sundi seilamas – kui mitte just tuhandete kaupa, siis vähemalt hulganisti.
„Ühel ministri vanal tuttaval on üks iseseisev firma, mis teeb turvalisuskontrolli ja muid seda tüüpi töid. Ta on endine Kopenhaageni politseiülema asetäitja. Nad tahavad anonüümse kirjasaatja leidmise talle ülesandeks teha ja ta saab täiesti vabad käed. Sa mäletad teda ehk neilt päevilt, kui sa tegutsesid niiöelda rindefotograafina Nørrebro linnaosas. Ta nimi on Carl Malle. Ta on pärast politseitöö lõpetamist kõvaks tegijaks saanud. Teda kutsutakse appi ainult siis, kui asi on tõesti hapuks läinud – ja nii hapuks, et kellegi taguots juba kärssab.”
Nils Jensen ei kommenteerinud seda krõbedat võrdlust.
„Ja see perekonnanimi sobib nagu rusikas silmaauku,” ütles ajakirjanik, kes lõhnas endiselt mentooli ja tubaka järele. „Ta on kuri nagu saatan. Aga ega neil praegu ka kõige parem aeg ole. Nädala pärast tulevad kõik vähegi olulised tegelased Kongslundi kuulsale esinaisele austust avaldama. Ja samal ajal on rahvusminister, kes on mitu aastakümmet olnud kodumaa kaitsja nii materiaalses kui ka vaimses mõttes, oma elu karjäärikrahhi äärel … See skandaal ulatub riigi kõrgeima troonini. Sõja lõpust alates on partei toetanud ja rahastanud Kongslundi kui taanlaste kõige nõrgemate vastu väljendatava inimarmastuse eeskujulikku näidet, ja see on osake Taani ajalugu, mida parteibossid rikkuda ei taha. Loomulikult nad lausa vihkavad sellist kirja, mis osutab, et Kongslundi minevik, ja seega ka olevik, osutuks suurejooneliseks pettuseks. Et lastekodu päästis vastutasuks partei abi eest võimurid skandaalidest ja kustutas väikeste laste mineviku nii täielikult, et seda polegi enam võimalik leida.”
Knud Tåsingi süles lebas sinine ümbrik, millest võis teha kogu maad hõlmava loo, ja see oli ehk lehe viimane lootus. Kuu aega tagasi oli müügiosakond kriisikogunemisel nädalalehte alles jäänud ajakirjanikele teatanud, et ainult seitse protsenti Taani elanikest oli kuulnud midagi Vaba Nädalalõpu nimelise lehe olemasolust – ning et ainult üks kogu maad hõlmav skandaal võiks päästa lehe taudi käest, mis oli aeglaselt, kuid järelejätmatult ettevõttelt elu võtmas.
Nils Jensen vaatas silmanurgast kenasti väljalõigatud punaseid, valgeid ja musti kirjatähti, ent hoidis oma mõtted endale. Üle mere Rootsi poolel paistis Sund muutumatult terashall, just nagu oleks suur jumal sellele oma kõige masendunuma pilgu heitnud, ja fotograaf mõtles korraks oma isale, kes oli ta koolivaheaegadel Nørrebro linnaosas oma turvamehekäikudele kaasa võtnud – võibolla lootuses, et ta poeg lõpetab ehk kunagi samas ametis kui temagi. Mutionu amet.
Nad möödusid Bellevue heleda liiva ja väikeste rohututtidega rannast. See oli olnud Kopenhaageni eelistatuim ujumisrand juba sada viiskümmend aastat, ja ajakirjanik nuhatas natuke õhku ninasõõrmeist välja. „Juba nimi ise … John Bjergstrand,” ütles ta, „… ongi kõige olulisem detail. Poiss, kes sünnitati salajas ja anti adopteerida range saladuskatte all – uue nimega, mida me ei tunne. Ja sohipoeg, mis oleks rikkunud muidu särava karjääri. Usun, et just see juhtuski … Keegi väga tähtis isik tegi kõrvalhüppe, aga see kõrvalhüpe ei jäänud tagajärgedeta, ning ta peitis kõik oma eksimuse jäljed.”
Tåsing toetas ennast rahulolevalt istme seljatoele. „Ühesõnaga, välja arvatud üks jälg – see, mille leidis meie anonüümne kirjakirjutaja.”
Nad sõitsid parasjagu mööda Strandmøllekroeni kõrtsist ja Jægersborg Hegni nimelisest lossist.
„Meie anonüümne sõber ei tea vanemate identiteeti. Aga ta arvab, et me võime selle teada saada – ja et Vaba
