veel üleriigilises ajalehes kirjutada, olgugi et tegu oli väikese ajalehega, mõtles Orla. Seeeest olid teemad selles ajalehes olnud ebaolulised ja kahjutud. Kui Tåsingi minevik poleks nii särav olnud, jäänuks tema tookordne artikkel viimaseks – siis, kui ta kuulsus sai hoobi. Ja sellest oli juba pea kümme aastat möödas.
„Jah, Berntsen …” Nüüd oli hääl torus veidi parastav. „Sul on õigus … vana tsirkusehobune haistab kui just mitte väga kopsakat lugu, siis vähemalt maneežil esinemise võimalust. Seda ma tunnistan – siin nelja silma all. Ja nüüd on sinu kord. Arvan küll, et oled saanud postiga sellesama müstilise kirjatüki.”
„Jah,” vastas Orla. Seda tõsiasja võis ta ka niisama hästi kui tunnistada.
Torust kostis vaikust. Ajakirjanik ootas.
„Aga,” lisas ministeeriumi kabinetiülem, „mul pole õrna aimugi, mida see tähendab.”
„Ühesõnaga, sa said ka … paari sokke … ja selle imeliku blanketi?”
„Jah,” kordas Orla.
„John Bjergstrand?”
„Jah.”
„Kes see on?”
Väike turtsatus. „Pole aimugi.”
„Kas sulle saadeti ka fotod lastest? Ja tekst?”
„Jah.”
„Ja mul pole mõtet küsida, kes need on?”
„Ma ei tea.”
„Või mida see kõik tähendab?”
„Ei tea. Mul pole vähimatki aimu.” Nüüd ta küll valetas.
„Kas sul pole kõige vähematki aimu, mis selle asja mõte võiks olla?”
„Ei. Ma ei tea, mis selle kõige mõte on. Ma ei tunne ega tea kedagi John Bjergstrandi. Vaata telefonikataloogist.”
„Hahaa.” Orla kuulis teiselt poolt liini otsast ajakirjaniku hingamist.
„Ühel fotol on pildisõõris üks maja. Mis maja see on?” vahetas Knud Tåsing teemat.
„Noh, minu oma see ei ole.” Veel üks paljastav norsatus.
„Einoh, seda ma tean.” Tåsing oli üks väheseid ajakirjanikke, kes oli Orla Berntsenit külastanud – noil päevil, kui seda oli võimatu vältida –, aga praegu oli ministeeriumi kabinetiülema isiklik elu varjatud sama hästi nagu ta tundedki, võibolla isegi veel paremini. Ametlikest allikatest sai teada ainult seda, et ta on abielus, tal on kaks last ja et ta elab rikkas Gentofte linnajaos Gisselfeldi alleel. Ajakirjanike seas oli levinud kuulujutt, et ta naine oli kuubalanna, ja kõige kriitilisemad lehemehed olid lõbustanud ennast sellega, et migratsiooniameti endine ülemus – migratsiooniamet vastustas peaaegu kõikide humanistlikel kaalutlustel antavate elamislubade põgenikele andmist – oli võtnud endale välismaalt naise. Ja pealegi veel maailma ühe viimase sotsialistliku riigi kodaniku.
Võibolla see oligi teatud määral selliste kuulujuttude tulemus, et ta oli nüüd lahutamas.
„Miks tõstab kirja saatja esile, et see on saadetud sulle, rahvusministeeriumi kantsleri abile – ja nimetab siiski ministri nime?” küsis ajakirjanik.
„Mul pole aimugi.”
„Kas minister Ainuvalitsejal võiks sellega midagi pistmist olla?”
„Seda absurdset kirja ei saa ometigi tõsiselt võtta, Tåsing,” ütles Orla pisut valjemal häälel. „Minister pole seda näinudki.”
„Mis maja see fotol on?” muutus ajakirjaniku toon teravamaks.
Orla Berntsen kõhkles. See lugu ei saanud enam müstilisemaks minna, kui see juba oli, ja tõde võis probleemi lahendada. Teisest küljest ei saanud ta lihtsalt istuda ja kaubelda oma elu saladustega, mida isegi ta tütred ei teadnud – ja jagada neid mingile ajakirjanikule. Ja eriti veel Knud Tåsingile.
„Kas tead, et … et ma mõtlen või tunnen – või õigemini … tean, et minu erakirjadega pole sel kõigel midagi tegemist.”
See kõlas arrogantselt.
„On ikka! Avalikkus, Pil Berntsen. Seda ei tohi unustada. Kiri on saadetud ka avalikkusele.”
Ajakirjaniku ähvardus kõlas asjatundlikult.
„Jah, selle on ilmselt saatnud mingi maniakk!” Orla kuulis, et ta viimane väljaöeldud sõna oli lõppenud neelatusega. See polnud hea. Ta langetas õlad ja pani käed kirjutuslauale. „Kuule, Tåsing. Mul on tegelikult kiire. Mul on teisest maailmasõjast vabanemise päeva puhul peaministri vastuvõtt.”
„Jah. Sellest sain ma juba su sekretäri käest kuulda. Aga ma pean teatama, et kui sa ei tõsta saladusloori sellelt villalt või ei anna mulle lihtsalt aadressi, siis olen ma sunnitud avalikustama nii selle pildi kui ka kirja ja meie vestluse fonogrammi – ja kui me ei luba rohkema informatsiooni eest tasu, siis teeme suure teene sellele suurele detektiivile, kelle nimi on Avalikkus. Avalikkus teeb meile siis asja selgeks.”
Orla Berntsen polnud küll kindel, kas see häbistatud ajakirjanik suudab tõesti oma ähvarduse teoks teha. Üle selja jooksis judin ja ta pigem tajus kui kuulis oma ema teispoolsusest sosistavat: mis sest siis ikka on, Orla? Ainus võimalik väljapääs: las tõde tuleb päevavalgele.
Orla võttis oma vastse otsuse kokku nii lühidalt kui võimalik: „Maja asub Skodsborgi rannateel. See on lastekodu. Ja nüüd pean ma jooksma.” Siis pani Orla toru hargile.
Ta tõusis ja läks akna juurde. Madu sülitas endiselt vett vikerkaarde. Orla aevastas.
Kurat küll.
Ta sulges silmad ja vajus sinepikollasele sohvale, kus ta vahetevahel uinakut tegi. Mitte kunagi kauem kui viis või kuus minutit ning alati jalad üle diivani ääre põrandal.
Sellel kabinetiülema sohval tukastades oli ta määratlenud oma karjääri suurimate probleemide kontuurid, mõelnud välja uued suunad, leidnud väljapääsuteed ning loonud endale probleemilahendaja maine, mis oli teinud temast nõutud nõuandja valitsuse kriisisituatsioonides. Tal oli alati valmis mõni päästeplaan ja need päästeplaanid toimisid, kuna ta oli lõppkokkuvõttes üsna brutaalne strateeg. Kui ta lasigi oma vaimset soomust pisut lõdvemale, ei tulnud nähtavale mingit pehmemat või poorsemat kihti nagu teistel inimestel, vaid vastupidi. Oma esimese viieteistkümne eluaasta jooksul kannatas ta poiste narrimised välja nagu üks askeldav väike erinev mutukas. Ta nägu oli alati naerul nagu lõhenev puuking, ta kandiline tedretähniline nina turtsus vahetevahel trotsist, aga suu naeratas aina edasi ja helesinised silmad mõõtsid löökide suunda ja oodatavat tabamispunkti. See oli tal kogu aeg olnud fassaad, ja poisi vilumus olla valmis välkkiireteks kõrvalepõikamismanöövriteks elas mehes edasi. Kui ta oli juba täiskasvanu, ei reetnud ta enam oma mõtteid ega mananud ette toda lapsepõlve tobedat naeratust.
Kui ainult keegi ta tollastest lapsepõlvekaaslastest oleks teda täna näinud, oleks ta tema valvsa pilgu ära tundnud, samuti tihti esinevad turtsatused ja nõrga pupillide värina prilliklaaside taga.
Ime küll, aga Orla Berntsen ei teadnud, mida teha. Ta tõusis
