hommikul algas sureva peaministri kabinetile üsna lähedal protsess, mida hakati terves Taanis kutsuma Kongslundi afääriks, kuigi seda asja hakati meedias kajastama rohkem otseselt inimesi (poliitikuid, tippametnikke ja ka ajakirjanikke) puudutava kui seda teatud Kongslundinimelist maja puudutava afäärina, kuigi nimetuse järgi oli Kongslund selle pesapaik.
Kiri, mis sai nende sündmuste alguspunktiks, saabus 2008. aasta 5. mail, Taani teisest maailmasõjast vabanemise 63. aastapäeval.
See kiri toodi tavalise postiga siseministeeriumi, mis ärkas neil varastel hommikutundidel ellu nagu riigikantseleigi. Piklik sinine ümbrik pandi hunnikusse tohutus posti vastuvõturuumis, mida vanal ajal (kui rahvusministeerium oli veel siseministeerium) kutsuti paleeks. Kell oli pool kaheksa, kui kohale jõudis kantsleri abi sekretär ja sellele skeptilise pilgu heitis.
Tal polnud enam palju minuteid järel mõelda kirja imeliku välimuse üle, kuni minister on juba kohal, ning ta lülitas, juuksed veel sassis, kontoris arvuteid ja aparaate sisse.
Vahetult pärast ootamatut ja legendaarset valimisvõitu 2001. aastal oli ministeeriumi vastselt ametisse asunud PRjuht (ehk nagu teda ametnike antud hüüdnimega kutsuti: doktor Nõidus) maha kriipsutanud nimetuse ministeeriumi sekretariaat ja mõelnud selle asemele välja hoopis löövama juhtimiskabineti. Kabinetiülem Orla Berntsen tavatses alles ärkavas ministeeriumis silmapilguks maha istuda ja hinge tõmmata, võibolla selleks, et lõpetada hingeldamine pärast jalgrattaga läbi Kopenhaageni tööle tulemist, või ehk hoopis selleks, et mõelda natuke oma naisest ja tütardest, keda ta polnud juba peaaegu kaks kuud näinud. Aga seda, millest kantsleri abi tegelikult mõtles, ei teadnud keegi, sest ta ei rääkinud endast kunagi.
Juba väravavalvurilt sai ta teada, et rahvusasjade minister oli riigikantseleis peaministri juures, aga ilmub hommikusele koosolekule nagu alati ja istub laua äärde täpselt kell 9. Kabinetiülem oli nagu tavaliselt visanud jalgrattaluku suurde ümarasse tuhatoosi, millel ilutses ministeeriumi monogramm, ja triikinud püksiviigid näppudele sülitades ja ennast diskreetselt kummargile ajades sirgeks.
Tegelikult polnud ta ei hommikuinimene ega ka mingi sportlane; jalgrattamaania oli valitsuse ökoloogilise imago loomiseks, mille doktor Nõidus oli üksikasjalikult välja mõelnud. „Me peame demonstreerima oma täiesti konkreetset muret maailma kliimamuutuste suhtes – ja meie oma riigi keskkonna suhtes!” oli ta öelnud, ja keskkonnapalavik oli haaranud mõneks kuuks kõiki tipppoliitikuid ja nende alluvaid, kas nad ise siis tahtsid seda või mitte. Terve valitsus haises 2008. aasta kevadel kergelt higi ja deodorandi järele, eriti hommikuti – ja kantsleri abi ise kõige rohkem kaenlaaluste ja kaela piirkonnast.
Tema harvadest esinemistest meedias (ta vältis neid esinemisi, kuidas oskas) paistis, et ta oli igas mõttes hall ja kandiline; kandiline oma kujult, seljas hall ülikond ja ees ruuduline hall lips, ja ta kuju oli mittemidagiütlev, kui ta pisut kössivajunult oma tohutu palisandripuust kirjutuslaua taga istus. Tema aknast paistis korrastatud aed, kuhu ministri aednik oli lasknud rajada väikese purskkaevu, mille madalast basseinist kerkis kenasti meisterdatud Skujuline maoskulptuur, mis purskas taeva poole siniselt helkiva uduvihma. Täiesti vaikse ilmaga võis pihustunud veejuga ulatuda nii kõrgele, et see püüdis päiksekiired kinni ja sulatas need vikerkaareks, mis küündis katuselt katusele. Ja paistis, nagu ühendaks vikerkaar niimoodi ministeeriumi eri majatiivad värvikireva õhusillaga.
Kantsleri abi vaatas välja. Vaatepilt meenutas talle päevi, mille peale ta ei tahtnud mõelda. See meenutas talle läbimärgi puid selles elamukvartalis, mida ta oli vihanud rohkem kui midagi muud.
Seetõttu pööras ta oma pilgu postipaki poole ja venitas sõrmi. Luud ragisesid kergelt. Kantsleri abi hingas sügavalt välja ja vabastas liigse energia, enne kui ta hakkas kirjadega tegelema.
Kõige peal oli sinine piklik ümbrik, millest, nagu hiljem ilmnes, tõusis palju tüli. Ja just sel hetkel, kui ta sõrmed puudutasid ümbrikut, turtsatas ta vastutahtsi, nagu aimates ette neid sündmusi, mida tol silmapilgul veel keegi ei aimanud.
Pärast aastaid kestnud terrorihirmu ja akte New Yorgis, Madridis ja Londonis pidanuks kiri kõigepealt pommirühma kätte saadetama, kuid teisalt kehtis ministeeriumi maine huvides nõue, mille kohaselt ei tohtinud Taanit ähvardavate terroristlike ja fundamentalistlike jõudude ees hirmu tunda.
Rahvusminister oli juba seitse aastat tõhusa sisserändeja lõimumispoliitika eest hea seisnud, samal ajal üritades selle poliitikaga säilitada ja tugevdada ka rahvuslikku eripära ja terviklikku taani identiteeti.
Ka kantsleri abi sekretär oli mõni hetk varem selle ümbriku puhul justkui kogemata kõhelnud, hoides seda vastu valgust ning heitnud kõrvale kõik kahtlused, et see võiks sisaldada lõhkeainet või ehk lapikuks litsutud rotti. Need asjad olid juhtunud eelmise ministriga (ja see sümboolika siin ei olnud liialdus, vaid ettevaatusabinõu). Sekretär oli siiski otsustanud panna sinise pikliku ümbriku, mis oli sekretäril kindlalt päeva esimeseks ärritajaks ja nõnda oli ka selle sisu pahaendeline, kantsleri abi kirjahunnikusse kõige pealmiseks, nii et abi saaks tõenäolise kriisiga võimalikult kiiresti tegelema hakata.
Ümbrikul ei olnud reklaamkleepsu ega loosungit, mida ministeeriumi kriitikud muidu soosisid. Sel oli Kopenhaageni Østerbro linnaosa postkontori 2008. aasta 2. mai tempel ja keskelt oli ümbrik pisut paksem kui servadest, just nagu oleks sinna pandud tükike kangast või väike õhust tühjaks lastud pallike. Ta pööras ümbriku paberinoaga ümber – saatja aadressi ei olnud – ja uuesti ümber.
Abi vajutas ettevaatlikult paksemat kohta. See oli pehme ja andis järele.
Siis valas ta kohvi kruusi, mille ta tütred olid talle kinkinud tema 46. sünnipäevaks, mis oli ühtlasi nende viimane ühine pidupäev. Kruusi valmistaja oli kruusikõrvast paremale poole sinises kursiivis kirjutanud Maailma parim ISA ja kantsleri abi kasutas kruusi ainult siis, kui ta oli üksi.
Ümbriku sisuks võis olla vihane sõnum, mille on saatnud üks neist paljudest murelikest taanlastest, kes kardavad neid paljusid võõraid kultuure, mis pideva voona Taani riiki saabuvad ja mida rahvusasjade ministeerium oli lubanud ohjes hoida vastutasuks selle eest, et partei oli 2001. ja 2005. aastal üllatuslikult valimised võitnud.
Niisugune kiri võinuks see olla. Ja seda olekski kantsleri abi oodanud, kui ümbrikult poleks silma torganud üks detail: nimelt aadress.
See polnud kirjutatud ei käsitsi ega arvutiga. Selle asemel oli kirja kirjutaja näinud vaeva ja kleepinud aadressi kokku eri tähtedest, mis pärinesid mingist vanast nädalavõi päevalehest. Kõik need olid hoolikalt ümbrikule kleebitud – erineva suurusega tähed, kuid trükitud kõik samale hallikstõmbunud paberile, ilma et kuskil oleks liimiplekid vaadet häirinud. Kantsleri abi jõllitas tükk aega peent käsitööd. Siis vajutas ta nuppu ja kutsus kohale Kärbse. Kärbes oli saanud oma hüüdnime ühe jõuluettekande ajal, sest ta oli kogu aeg ringi sumisenud ega olnud lõpetamata ülesandeid tookord sinnapaika jätnud. Erasekretärina oli ta asendamatu.
Hetk hiljem tundis ta selja taga kerget tuuleõhku, kui Kärbes istus ühele kõrge seljatoega istmele. Kantsleri abi ulatas talle helesinise ümbriku. Kärbse huuled liikusid ja kantsleri abi sai aru, et ta luges tähti. Abi oli neid juba lugenud. Neid oli kokku kuuskümmend, mõned neist olid punased, aga enamik mustad, millest viimased olid valge äärisribaga – muu hulgas L nimes Orla ja I teises nimes Pil.
Orla Pil Berntsen, Slotsholmen Christiansborg, Lossi plats, København K.
Kolm melodramaatilist rida oma värvikas kompositsioonis.
„Ei tea, mis siin sees on …” ütles kantsleri abi kõhklevalt. Juba tema lisanime kasutamine oli teda ehmatanud. Seda polnud ta ametlikes kohtades juba palju aastaid kasutanud.
Kärbes
