imelik rutiinist kõrvalekaldumine oli sünnitaja saabumine. Ta tuli haiglasse erasõiduautoga, mis tollal oli täiesti ebaharilik.
Vähemalt kolm kohalolnutest mäletas hiljem, et auto oli tumedat värvi ja üsna suur ning et see keeras haigla sünnitusosakonna sissekäigu ette Juliane Marie tänavalt ja seisis töötava mootoriga, kuni musta riietatud autojuht noore naise tagaistmelt välja aitas.
Kaks ämmaemandaõpilast, kes olid pooleldi allakeritud ribakardinate tagant vaatemängu uudishimulikult jälginud, naljatlesid omavahel: „Sealt tuleb Cruella de Ville,” ütles neist vanem.
Saabunu oli tõepoolest riietunud musta ja kandis musta laia äärega kübarat. Aga sellega sarnasus Cruella de Ville’iga piirdus. Trepil seisis päris nooruke neiu, kel olid lühikesed heledad juuksed ja tema tumedad silmad olid vidukil, nagu poleks ta tükk aega magada saanud. Ta oli umbes sama vana kui noorem ämmaemandaõpilane.
Tavaliselt oli sünnitajal kaasas paber Emade Abistamise Seltsilt, mis sisaldas vajalikku informatsiooni, ja osakonnas oli harilikult juba valmis vastav arvepidamismapp, mille too selts oli enne haigla sotsiaalnõunikule saatnud. Mappi oleks sotsiaalnõunik kirjutanud suure A, ja see täht pidi asjassepühendatuile ütlema, et sünnitaja soovib oma lapse adopteerimiseks anda.
Pärast seda toimus sünnitus nii, nagu seda tollal läbi viidi – diskreetses, peaaegu piinlikus vaikuses ja rohke naerugaasiga –, ning sünnitamise enese ajal sooritati protseduur, mis pani hilisema aja paljud emantsipeerunumad naised imestama, sest see meenutas mingi erilise needuse pealepanemist.
Ämmaemand pani sünnitaja näole räti, et sünnitaja mitte mingil juhul ei näeks oma last, kel just selsamal silmapilgul aidati ilmale tulla. See oli kinnistunud praktika, mis pidi hõlbustama eraldumist emast, kellega laps oli alles äsja üks olnud. Sünnitaja ei näinud hetke, mil nabanöör katki lõigati, ta ei näinud, kuidas tillukesed käekesed otsisid keha, mis oli ta maha jätnud; ämmaemand viis lapse sünnitustoast otse ootavasse hälli.
Kui vanem ämmaemandaõpilane tol õhtul pisut kahtlevalt noore naise juurde läks ja tema mappi küsis, tuli ülemämmaemandal kergelt punastades tõdeda, et seda ei ole.
Noorem ämmaemandaõpilane oli sünnitama tulnut uudishimulikult silmitsenud ja siis talle käe ulatanud: „Mis teie nimi on?”
Aga noor naine ei vastanud. Ta oli ainult oma musta pintsaku toolileenile pannud ja raskelt toolile toetunud. Tema rinnust kostis kähinat, nagu püüaksid ta kopsud köha tagasi hoida või võidelda keha raputava värinaga.
Enam kui neljakümne viie aasta pärast mäletasid nood kaks just seda detaili: seda heli, mille põhjustajaks pidasid nad tollal noore naise südameängistust, kuid nüüd, pensionile jäänuna, teadis ämmaemand, et see võis olla põhjustatud hoopis millestki muust.
Tugevad valud algasid ainult pool tundi hiljem, just nagu teadnuks neiu, et selle kõigega tuleb ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik ning et häbist pole pääsu. Omal moel oli adopteerida laskmine ketserlikum viis kui ebaseaduslik abort, sest see lasi lapsel alustada elu absoluutses üksinduses, ja elatanud ämmaemand mäletas ikka veel seda vaikust, mis ümbritses pattu langenud verinoori emasid.
Noor ämmaemandaõpilane oli tulnud tagasi metallanumaga, milles olid steriliseeritud käsnad, ja kui paistis, et noorel sünnitajal jäid valud korraks järele, lähenes ämmaemandaõpilane tema voodile, proovides teist korda kontakti luua. „Te saate kindlasti hakkama,” ütles ta.
Ta tahtis ilmutada kaastunnet ning küsida tüdruku valude kohta ja võibolla isegi tema kätt hoida, sest nad olid kõigest hoolimata umbes sama vanad. Ämmaemandaõpilase nimi oli Carla, ja Carla oli püüdnud haiglasse sünnitama tulnud kannatavatesse tüdrukutesse suhtuda natuke sõbralikumalt, kui eeldas pelgalt professionaalne abivalmidus, mida ta oli siia haiglasse praktiseerima tulnud. „Carla on uskumatult vastuvõtlik ja kaastundlik,” oli ülemämmaemand öelnud – aga enne kui Carla oli sünnitajani jõudnud, pöördus tüdruk äkitselt, avas silmad ja heitis talle niisuguse pilgu, mida Carla iialgi ei unustanud.
Ta silmad olid roheka läikega, valust ja hirmust äraolevad, siis ühtäkki nii selged ja külmad, nagu vaadanuks ta välja maakera sisemusest. Hetk hiljem helendasid need raevus, mida ämmaemandaõpilane ei mõistnud ja millesarnast ta polnud kunagi näinud. Ja just selle hirmuäratava reaktsiooni tõttu mäletas ämmaemandaõpilane just seda tüdrukut ja seda sünnitust, kui temalt nüüd, viiskümmend aastat hiljem selle kohta küsiti.
Seejärel läks sünnitus kiiresti, ja ka see ei olnud tavaline; vähem kui poole tunni pärast oli tüdruku nägu sama valge kui lina ta higise keha all, ja sellest hoolimata hoidis ta valukarjeid tagasi. Ta sulges oma silmad ja avas need jälle, sulges, avas ja sulges need jälle, ja tundus, nagu veri ei voolaks enam ta kehas, ainult higi ilmus ta nahale ning voodiriided olid läbimärjad ja kortsus. Ja ikkagi püsis ta vait. Kaamed õlad värisesid valuhoogude käes, noorem ämmaemandaõpilane mäletas palavust ja niiskust, mis oli selles ruumis, padjale kleepunud heledaid juukseid ning ruumis hõljuvat häbi ja alanduse hingust, mis alati ümbritses naisi, kelle mapil ilutses suur A.
Seda, et ta ise oma tegevuse ja kogu oma kaastundega oli selles häbis osaline, mõistis Carla alles palju hiljem – siis, kui ta ise oli saanud naiseks ja emaks ning vaatas tagasi oma pikale elule. See oli šokk, mida ta kellegagi ei jaganud. Alles nüüd, juba pensionipõlves, rääkis ta sellest saladuslikust sünnitusest. Ta oli alati pidanud kaastunnet inimelu suurimaks hüveks, aga tol õhtul oli sünnitusosakonnas B näidanud end ka selle tunde kaksikõde, mille nägu Carla ei näinud, kuid mida silmapilguks tundis valudes vaevlev naine: halvakspanu.
Peaarst tuli mõned minutid enne sünnituse lõppfaasi ja palus õpilasel ruumist lahkuda. Ent Carla teadis, mis seal juhtuma hakkab. Selleks et needus täide viia – nii mõtles ämmaemand sellest tänasel päeval –, sünnitas neiu, linane riie näol ja (ülemämmaemanda sõnul) ilma kordagi karjatamata. Mõned minutid hiljem oli laps juba ära viidud ja kõik oli peaaegu et ühe hetkega möödas.
Noor naine viidi sünnitusjärgsesse osakonda, kuhu äsjasünnitanud magama viidi, piisavalt kaugele, et nad ei kuuleks oma last nutmas (haiglaõed teadsid, et mahajäetud lapsed ärkasid sagedamini ja nutsid seetõttu rohkem kui beebid, kelle emad magasid nende kõrval, ning ei saanud lubada, et depressioonis ja süütundes vaevlev ema tõuseks üles ja hakkaks oma väiksekest otsima).
Kolmandal päeval – mõni tund enne, kui tüdruk pidi haiglast lahkuma – tõstis ta pea padjalt ja küsis ülemämmaemandat. Ta tahtis kasutada oma võimalust, et kahetseda otsust laps ära anda. Ta tahtis oma last näha …
Ülemämmaemand võttis ühendust õega, kes helistas vanemõele, kes sai omakorda ühendust ühe arstiga, kes teatas olukorrast peaarstile, mille peale nad said juba enne kuuldud keelule kinnitust:
Neiu ei tohi last mitte mingil juhul näha.
Eranditeks polnud selle erandliku sünnituse puhul mitte mingit võimalust.
Kui see keeld mõne aja pärast ülemämmaemandani tagasi jõudis, läks too otse neiu voodi juurde ja keeldus vaiksel häälel tolle palvest. Muidugi eeldas ta, et keeldumise põhjuseks on lapse heaolu.
„Kahjuks on juba liiga hilja. Laps on juba ära viidud,” ütles ta.
Mõned sekundid hiljem võis kuulda noore naise karjet kõigis hoone selle tiiva koridorides. Karje oli kantud kurbusest ja hirmust ja taltsutamatust meeleheitest ning kajas seintelt vastu nagu tunnelisse tunginud tornaado.
Kõik tõmbusid kühmu ja pigistasid silmad kinni, nagu võiks pimedus minema pühkida need nägemused,
