ega pesast kukkunud musträstas, isegi mitte mingi pagana varblane …” – komissari pilgust hakkas aimuma vaevu märgatavat viha – „… see oli lind, kes ise ei lendaks kunagi keset ööd Taani ranna mudase veepiiri lähedale surema, ja see oligi just kogu probleemi tuum.”
Elatanud politseinik heitis jälle oma sisemise pilgu rannaribale, tollele ammusele hommikule ja vaagis üksikasju, mida ainult tema suutis näha. Ajakirjanik tõstis diktofoni laualt üles püüdmaks politseiniku lõpusõnu.
Pärastpoole – toimetuses – võis neid kuulda nii selgelt, nagu oleks need öeldud diktofoni sisemikrofonist sentimeetri kaugusel, ja just need sõnad panid peatoimetaja loo turtsudes tagasi lükkama ning vastuvaidlematult otsustama:
„Kurat, sihukest jama me küll ära ei trüki! Lugejad hakkaksid mõtlema, et oleme päris segi läinud.”
„See oli väike kuldset värvi kanaarilind,” oli komissar otse mikrofoni öelnud, misjärel kõlar tükk aega tühjalt susises. „Saad sa aru?”
Ajakirjanik jäi vastuse võlgu.
Komissar oli istunud mõnda aega endasse süvenenult vaikides, enne kui jälle häält tegi: „See just oligi probleem. Kes on enne kuulnud kanaarilinnust, kes lendab pilkases pimeduses rannal, otse veepiiri kohal, et siis seejärel omaenese kael murda? See on ilmvõimatu.”
Siis kostis väikesest kõlarist raginat, kui kriminaalkomissar püsti tõusis.
„See naine tapeti. Olen selles veendunud. Ja see on kõige haiglasem mõrvalugu, millega ma eales olen kokku puutunud.”
Aga nagu öeldud, ei avaldatud komissari sõnu kunagi. Ja nagu ikka unustas toimetus kogu selle loo, mida ei peetud piisavalt usaldusväärseks, et see võinuks hommikulehe veergudel ilmuda.
I OSA
ALGUS
* 1 *
LEIDLAPS
Kui ma ennast välja sirutan, näen otse lastekodu aeda, ning kui tõusen kikivarvule ja akna avan, näen vaimusilmas viirastuslikke valgetes rõivastes võimukaid preilisid, kes valitsesid terve inimpõlve vältel Kongslundi ja kõiki neid inimolendeid, kes siia elama tulid. Nõnda istusid nad varajastel kuuekümnendatel sel kaunil terrassil, kust avanes ilus vaade Sundi väinale – ja isegi pärast nii paljusid aastaid tunnen ma nende südameheadust värskelt triigitud linade ja värske leiva lõhna pilvedest, mis hõljuvad siia lae alla minuni, pannes mul pea ringi käima ja põlved nõtkuma, nii et pean õla vastu aknaraami toetama.
Seal istub preili Ladegaard ja seal istuvad preilid Nielsen ja Jensen, ning natuke eemal seisan ma ise veepiiri ääres, vedades roostes ketiga Jaapani rataselevanti, ja ma jälgin kauge Hveni saare kontuure – selle saare, kus teadlane ja muinasjutuliste lugude sepitseja Tycho Brahe seadis sajandeid tagasi sisse oma Tähelossi. Asja teaduslik külg ei öelnud mulle tollal muidugi midagi – selles vanuses, ainsaks sõbraks ratastega elevant; kuid juba nii varakult, kui ma vaid mäletan, esindas too sinerdav maariba mulle minu raevukate põgenemismõtete salajast eesmärki.
Noil aastail võttis Kongslund peaaegu lõppematu voona vastu lapsi, kelle olid oma häbiks sünnitanud vallalised naised, kes andsid seetõttu oma lapsed adopteerimiseks ära. Neid võtsid nois kõrgete lagedega ruumides vastu tugevate ja sirgeselgsete preilide read lubadusega leida lastele võimalikult ruttu uus kodu ja uus perekond.
Mind koliti mu teisel sealoleku aastal välja ruumist, mida kutsuti Elevanditoaks – ja kui preili Ladegaardist sai minu kasvataja, viis ta mind hellalt, kuid kindlalt sellesse ruumi, mida ta pidas Kongslundi kõige ilusamaks. „Vaata ringi, Marie,” ütles ta, „sest selle ruumi on kavandanud ja sisustanud kuningas ise.”
Tegin sõnakuulelikult kannapöörde – koguni kolm korda – ja vaatasin ringi, ning siis olin ma jälle üksi.
Istusin akna alla ning suunasin pilgu taas merele ja kaugele saarele sellel merel. Vähemalt kord päevas panin pihud torru silme ette, nii et see nägi välja, nagu oleksin vahtinud oma unistuste maad pika ja tavatult tugevalt suurendava pikksilmaga.
Karje kajas seinast seina piki Riigihaigla pea lõpmatuid koridore ja selles oli nii metsik vastuhakk pimedusele ja kaotusele, et mitte keegi seda kuulnutest ei suutnud seda iialgi unustada. Tundus, nagu kestnuks see terve igaviku, ja siis kadus see kajana kaugustesse, nõnda et järele jäi tol päeval haiglas viibinute teadvusesse aeglaselt kaduv vaevu kuuldav heli.
Ebatavaline oli see, et karje tuli palju tunde pärast tegelikku sünnitust ennast – pärast elu enda ilmumishetke –, kuna noor ema oli sünnitamise hetkel üllatavalt ja täiesti ebaharilikult vaikne. Väike laps tuli ilmale nii harjumatul viisil, et viimne kui üks inimene, kes oli sel õhtusel hetkel sünnitusosakonnas B, mäletas selle sündmuse üksikasju, ja ka enne seda toimunut veel peaaegu pool sajandit hiljemgi.
Paljud mäletasid nii selle sündmuse algust kui ka verinoore naise salapärast kadumist kolm päeva pärast sünnitust, ja üks mäletas lausa sünnitust ennast – aga nende sõnu võisid kinnitada üksnes napid käsitsi kirjutatud märkmed, mis olid aastakümneid tolmu kogunud ja mis ei andnud vastust kahele kesksele küsimusele: kes see naine oli ja kust ta pärit oli?
Kellelgi polnud õrna aimugi, kuhu ta pärast sünnitust sõitis, ja keegi ei suutnud öelda vähimatki lapse kohta, isegi mitte tema sugu, kuna laps oli nii kiiresti sünnitustoast ära viidud, nagu sel ajal tavaks Riigihaiglas, kus tollal sündis tuhandeid Taani vallaslapsi.
Kolm isikut, kes võisid kergitada saladuseloori sellelt, mis tol 1961. aasta õhtul õieti juhtus, olid kõik surnud. Surnud oli nii sünnituse vastu võtnud ämmaemand kui ka õde, kes esimestel tundidel last valvas. Surnud oli ka peaarst, kellel oli juhtunu suhtes vaikimiskohustus. Üks teine ämmaemand, kes oli osakonnas sel hetkel kohal olnud – tollal veel noore ämmaemandaõpilasena –, rääkis aastaid hiljem ühele ajakirjanikule, et lapsele tuldi kolmandal päeval järele, nii nagu peaarst oli määranud, ja et kõige tõenäolisemalt sai laps oma esimese ulualuse Skodsborgis, Kongslundi lastekodust mööda rannikut edasi põhja poole.
Nüüdseks pensionile jäänud ämmaemand oli rõõmus, et sai oma loo tähelepanelikule ajakirjanikule ära rääkida, sest tal oli kahju neist üksildastest naistest, kes käisid pärast sõda kümnete aastate vältel Riigihaiglast läbi ning kes sünnitasid poegi ja tütreid, keda kõiki ootas ees adopteerimine.
Esimene imelik asi oli peaarsti teadaanne, mis edastati krapist keset haiglasisese raadioülekande ilmateadet, napilt tund aega enne noore sünnitaja saabumist.
Tegemist oli lühikese ja rõhutatult ametliku jutuajamisega, mida kuulis kõige noorem ämmaemandaõpilane, kes jõi valveõega teed ning suutis nüüd, aastaid hiljem jutustada selle loo kohta detailselt kõik, mis muidu käis vaikimisvande alla. Peaarst oli rõhutanud, et tegu on erilise sünnitajaga – erilise sünnitusega, nagu arst kuiva huumori ja ehk mõningase vaevu märgatava halvakspanuga teavitas.
„Ta viiakse sünnitusosakonda B autoga. Ta sünnitab üksi. Temaga koos ei ole mitte kedagi ta lähedastest,” oli peaarst öelnud. „Kui ema tahab last näha, oodates last haigla sünnitusjärgsete palatis, ei tohi seda lubada, sest laps tuleb igal juhul adopteerimiseks anda.”
Peaarst rõhutas stsenaariumi pöördumatust ja see ei olnud tavapärane. Mõnikord kahetsesid noored naised oma elu kõige raskemat otsust ja said loa lapsendamisest loobuda. Aga sellel juhul polnud see nii.
„Naisele
