rängalt,” ütles ülemämmaemand ja pani käe rahustavalt ta käsivarrele.
Carla kuulas norguspäi oma ülemust, kes, nagu ta teadis, oli lastetu ja elas üksi.
„Ma tean, et see mõjub naisele vägivaldselt, kui ta näeb teist naist oma last sedamoodi ära andmas – aga see on ka lapse suhtes vägivaldne tegu …” Siinkohal muutus ülemämmaemanda hääl sosinaks. „On selgelt tunda, et laps tahab olla kellegi juures – et tal on täpselt samad tunded nagu meil teistelgi, võibolla isegi veel tugevamad. Kehasoojus …”
Ta jättis oma viimased sõnad ilma edasiste selgitusteta õhku ja Carla mäletas veelgi ta sõrmede kerget värinat oma käsivarrel.
Siis pigistas ülemämmaemand sõrmi tugevamalt, nagu ajaks ta endast eemale kurje mõtteid, mis olid just tunginud nende muidu nii elujaatavasse maailma. „Aga midagi pole parata, Carla. Kui saatus on sedasi otsustanud, on kõige parem, et ema oma last üleüldse ei näe. Sellepärast me teemegi nii.”
Carla noogutas ega öelnud midagi.
Pärast töövahetuse lõppu läks ta järgmisel päeval sünnitusjärgsesse osakonda, kus paar imetavat ema talle õige toa kätte näitasid.
Aga voodi oli tühi, seda noort naist polnud seal enam. Tundus, nagu oleks see kõik olnud ainult unenägu.
Siis kuulis ta enda taga kiireid samme ja madal hääl ütles: „Tere päevast!”
See oli viimane detail, mida tollane ämmaemandaõpilane nii palju aastaid hiljem selgesti mäletas. Keset tuba seisis pikk naine, kellel oli beebi süles. Carla ulatus naisele ainult lõuani.
Carla oli ebalevalt noogutanud.
„Sind polegi ma enne näinud,” ütles pikk naine. „Mis su nimi on?”
Carla nägi naise käte vahelt väikest suletud silmadega nägu. „Ei,” ütles ämmaemandaõpilane. „Ma olen ainult ämmaemandaõpilane sünnitusosakonnast B …”
„Ära ütle ainult, mu armas. Pole naisi, kes on ainult … ja ka selliseid ämmaemandaid pole. Te olete ju lausa Elu Vastuvõtukomitee!” Suur naine naeris kõmisevat naeru, nii et laps ta süles hakkas vappuma nagu väikesemat sorti maavärina käes.
Carla punastas. „Ei, ma mõtlesin ainult, et …” Ülejäänud vastust ta ei mäletanud.
„Nii. Sa tahad näha, kas see laps, kelle sa ilmale aitasid, on ikka veel siin,” ütles pikk naine ja muutus tõsiseks. „Siin ta on. Ja nüüd peame talle hea kodu leidma. Parima, mida võib leida. Seda ma sulle luban. Minu nimi on preili Ladegaard. Ma olen Emade Abistamise Seltsi esinaine Skodsborgist … Kongslundist.”
Nii lühike oligi esitlemine olnud. Ja siis lisas pikk naine, nagu räägiks seda beebile oma süles: „Lapsed kutsuvad mind Magnaks.”
Carla mäletas, et naisest aimus õrna lillelõhna, ja siis oleks justkui olnud tunda ka millegi teravama, kas siis sigarivõi tubakalõhna.
Esinaine naeratas ja läks ukse poole.
Väike beebi magas turvaliselt ta süles ja surus huuli kokku. Väike roospunane kriips kahvatus magavas näokeses. Ja läinud nad olidki.
Nädal hiljem on paar kilomeetrit põhja pool linn ärkamas. Naine on pannud oma kodus lambi põlema, kuid see valgustab vaevalt ta tuba. Ta on natuke vanem kui riigihaigla ämmaemandaõpilane, kuid tema laps on sündinud samas kohas vaid paar päeva varem.
Ta on palunud külalisel diivanile istuda ja oodata, kuni ta on beebi äratanud, aga külaline on jäänud akna juurde seisma, justkui olekski ta siia tulnud vaid selleks, et vaadata Østerbrogade tänavat, mis kulgeb naise elukoha ja Svanemølle jaama vahelt.
Tänaval ei liigu veel ühtegi trammi. On veel liiga vara.
Siis pöörab külaline ümber: „Ma võtsin uued riided kaasa,” ütleb naine, ja võimukas hääletoon ei anna vastuvaidlemiseks mingit võimalust. Tema väike kitsas kahvatu nägu ei reeda ühtki tunnet selle kohta, mis kohe varsti peab toimuma.
Ta paneb valge paberkoti söögilauale.
Naine noogutab. Kui kõik on juba öeldud ja tehtud, pole temalgi siin enam midagi arvata. Kokkulepe kehtib ja kõik läheb nii, nagu ta soovib. Tema eksisammust ei jää jälgegi maha, elu läheb edasi ja mitte keegi ei saa kunagi midagi teada.
See on ainuke asi, mida ta tõepoolest soovib.
„Olgu,” ütleb ta ja tema mõõdetud hääletoonist kostab skepsist. See on siiski tema laps, kellest nad räägivad, vähemalt mõned minutid veel, kuid ta on oma elu kõige raskemate päevade järel ikka veel rampväsinud.
Külaline astub lähemale ning ulatab talle väikese beebimütsi ja tuletõrjepunase beebikombinesooni. Kombinesoon ei ole eriti paks ja kuigi õues on kevad, on imelik, et villased riided jäetakse kappi; neid ei võeta kaasa. Selle asemel aitab naine külalisel beebi käsivarred väikese tuulejaki varrukatesse panna ja kumbki ei lausu selle tegevuse juures sõnagi.
Naine käib mõtetes oma otsuse veel viimast korda läbi. Esimesest kokkusaamisest on möödas kaks nädalat ja ta on ikka ja jälle kaalunud seda, kuidas see protseduur käib ja milline on võimalik risk. Ta on mõelnud selle kõik iga päev vähemalt kümme korda läbi, sest talle tundub, et miski on ikka valesti, miski on jäänud ütlemata, ja ta ei mõista, mis see võiks olla. Kuid kui kaua ta selle üle ka juurdleks, ei suuda ta seda otsustavat kohta leida.
See pole ka enam tema vastutada. Nõnda mõtleb ta, sest nõnda on ta otsustanud ja nii peab see jääma.
Ta tõstab ise lõpuks lapse väikesesse sinisesse kandehälli, topib teki hälli külgede vahele ja paneb kõige peale veel roosa päevatekikese, samal ajal beebile pilku heitmata.
Külaline viib kandehälli esikusse. „Ma siis lähen.” Ta avab vaba käega välisukse.
Naine noogutab. „Nojah, ma ütlen siis aitäh,” ütleb ta mõttetult, nagu oleks keegi talle mingi isikliku teene teinud. Tal on kogu aeg olnud tunne, et asi on risti vastupidi.
Ta seisab mõned minutid akna juures ja kiikab Svamemølleni raudteejaama poole, et näha, kas ta külaline kandehälliga ilmub nähtavale. Aga tänaval ei toimu midagi. Tundub, nagu oleksid nad mõlemad õhku haihtunud.
Mõned kilomeetrid põhja pool magavad rannateeäärsetes majades hulgikaupmehed ja direktorid ja peaarstid ja advokaadid veel oma väljateenitud und pehmetes voodites, mille rahu kõigutaks ainult mõni maavärin – või ehk üks hernetera nagu muinasjuttudes.
Õues pole kedagi teist liikumas peale naise, kes kannab väikest sinist hälli paremas käes. Ta libistab end, külg ees, alla järsult Skodsborgi künka veerult. Päev pole veel kuigi valge, naist varjavad põõsad ja katavad suurte puude varjud. Ranna ääres on pruun villa.
Järsaku all läheb padrik hõredamaks ja muutub lõpuks kitsaks murusiiluks, mille naine ületab lühikeste ja kiirete sammudega, kummargil ja hiirvaikselt. Lõpuks astub ta üle villa juurde tuleva sissesõidutee, mille kruus krudiseb ta nöörsaabaste all ehk mõne silmapilgu, aga seda ei kuule keegi, ja seejärel hiilib ta hästi ettevaatlikult majaseina varjus edasi, hoides kandehälli oma kehast ja jalgadest veidi eemal.
Ehkki ta on õbluke, on selge, et ta on tugev, ja hälli raskusest
